Furandisomnia

I osa: Annika

See algas vaikselt, kahanemisega. Kõigepealt asjades, siis ruumis. Paralleelselt ka meis endis. Samal ajal kerkis Mikrogalerii, rahulikus tempos, nagu oleks inimkäte asemel loodus selle vorminud. Esimesed näitusedki toimusid justkui vaikuses. Teosed olid miniatuursed, kaduvad, sulavad, söödavad, tõmbetuultes haihtuvad... unenäolised. Elasime isegi justkui une ja reaalsuse piiril. Püüdsime teha vähe ning siis veel vähem. Lõpuks me ei teinudki suurt midagi. Kõik oli aeglane, pehme ja vaikne.

Esimese Mikro-Veneetsia biennaali toimumine langes kokku teleportatsiooni võidukäiguga. Esemeid oli juba varemgi edukalt teleportitud, nüüd tehti eksperimente ka elusolenditega. Otsustasime, et oma vaikse ja väikse jalajälje hoidmiseks, ei hakka kedagi kohale lennutama, vaid rendime selleks kohalikust teaduslaborist teleporteri, mille kallal Tõnu parajasti töötas. Õigemini oli Tõnul vaja pilootprojekti jaoks usaldusväärset keskkonda ning loomulikult olime nõus. Kõik sujus ootamatult hästi. Näitustele ilmusid teosed, millel polnud ei saatjat ega ka saatmisaega. Üks Itaalia kunstnik porteerus isegi isiklikult kohale. Otse galeriisse, varavalges, kui udu alles jõelt tõusis. Ta naeratas malbelt, justkui oleks kogu reisi unes läbinud. Teised siiski ei riskinud. Arvati, et tehnoloogia pole veel päris ohutu. Ja ega olnudki.

Mõned kuud pärast biennaali, ühel aeglasel hommikul, ütlesin vaikselt, rohkem isegi endale kui Kailile, et ma pole enam tükk aega ühtegi unenägu näinud. Mitte isegi unenäo-varju, mitte midagi, mis ärgates hajuks nagu hingus aknaklaasil. Kaili noogutas kaeramachat segades, vaatas hetkeks läbi köögiakna naabriaeda ja vastas rahulikult: „Ma tean, et olen kunagi unes lennanud... aga ma ei tunne seda enam. See tunne... see, mis hoidis mind õhus... on kadunud.“ Nädalapäevad hiljem kerkis unede teema või õigemini nende puudumine uuesti esile. Olime otsustanud korraldada Mikrogalerii katusel kinoõhtu. Kandsime projektoriga vanale poolläbipaistvale linale, mis tekitas filmile peaaegu ujuva kvaliteedi, Johannssoni lummava “Last and First Men“, Tilda Swintoniga peaosas. Peale lõputiitreid ei tahtnud keegi veel koju minna. Õhk oli soe ja vein libises aeglaselt. Jäime katusele, nagu ka sõnad, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

„Ma olen teile ilmselt rääkinud oma kellatorni unenäost?“ võttis Annika kahtleval toonil jutujärje üle, kui olime Kailiga muuhulgas maininud oma unede kadumisest. Noogutasime, teadsime ilmselt kõik Annika tornilugu peast. Tegu oli üsna kummalise anomaaliaga. Annika uni lagunevast kellatornist, kuhu ta ikka ja jälle ronima pidi, kordus regulaarselt – mitte küll iga öö, aga piisavalt tihti, et seda üsna detailselt teistegagi jagada.

„Teate, ma ei mäleta enam mitte midagi, ma usun, et teadsin kunagi isegi, mitu astet seal tornis oli, millistest materjalidest see oli ehitatud, millised astmed kiiksusid, et neid vältida, millised vaated erinevatel korrustel avanesid, tundsin vahel isegi aknast tulevaid tuulepuhanguid,“ vuristas Annika ühe hingetõmbega ning peale veini rüüpamist lisas: „Nüüd ma ei mäleta enam isegi kus see torn asus.“

Me oleksime kõik võinud ja ilmselt tahtnudki vastata ühest suust, et see torn asub San Juan Parangaricutiroses. Annika oli seda meiega korduvalt jaganud. Aga hoidsime end miskipärast tagasi. Ilmselt ei tahtnud keegi, et ta lausa rituaalseks kujunenud une kadumise pärast veelgi halvemini oleks end tundnud ning mul oli isegi hea meel, et ta seda unenägu enam ei mäleta. Liiga tihti pidime sellele kaasa elama ning tõele au andes, oli tegu üsna raskepärase, võib öelda, et isegi õõvastava unega.

Ta kõnnib vanas, lagunenud linnas. Hilisemates unedes selgub, et linn asub Mehhikos, mis mattus Paricutí vulkaanipurske ajal laava ja tuha alla. Katastroofis jäi püsti ainult üks hoone, vana kivikiriku kellatorn, mis justkui trotsis looduse hukutavat jõudu. Torni katus on osaliselt sisse vajunud. Iga kord, kui ta unes tornini jõuab, peab ta valima, kas minna trepist üles või jääda alla. Kui ta valib trepi, siis need muutuvad iga astmega aina kitsamaks, kuni lõpuks on ta lausa liibunud tornikivide vahele, mis on siiani kattunud laavatolmuga. Ja siis… kõlab kell. Ainult üksainus löök. Tugev ja läbilõikav. See heliseb alati siis, kui ta jõuab torni tippu. Kõik muud helid sumbuvad tornis. Kui ta püüab appi hüüda, siis sõnad küll väljuvad suust, aga ei kõla. Vahel lendab mõni lind torniaknast sisse ning torni sattudes võib ta tiibadega rabistada kui tahes kõvasti, häält see esile ei kutsu. Aga see üks kellalöök kõlab alati nii heledelt: „Nagu oleks luust ja lihast läbi läinud.“ Selle lausega Annika tavaliselt oma loo ka lõpetab. Kella löömine ise aga tähistab tema ärkamist unest.

„Kummaline, et ma ei tunne une kadumise üle ei heameelt, ega ka kurbust. Ma tean, et midagi on kadunud. Aga tunne… tunne ei tulnudki kaasa,“ mainis Annika nagu muuseas, samal ajal veini juurde kallates. Suunasime oma pilgud Jassile, kes võttis juba tükk aega hoogu, et omalt poolt midagi lisada, kui vaikuse katkestas kellalöök. See kostus kaugemalt, mulle tundus, et kalmistu suunalt.

„Peetri kirik?“ küsisin pigem retooriliselt, aga sain siiski vastuseks: „Ma tean täpselt, mis kirikuga on tegu.“ Vaatasime kõik Annika poole, kes selle asemel, et õhku jäänud lauset lõpetada, rüüpas rahulikult veini, mis tänu soojale augustiõhtule oli selleks hetkeks ilmselt juba liiga leige, et seda nautida. Putukad sumisesid peaaegu kuuldamatult, nagu oleks keegi helinuppu vaiksemaks keeranud. Ja siis... kostus veel üks kellalöök. Palju lähemalt.

Keegi meist ei öelnud enam midagi. Annika pani klaasi aeglaselt lauale ja vaatas otse meie poole. Või pigem justkui läbi meie, läbi lina ja läbi kogu Mikro-Veneetsia. Sinna, kus hääletult voolas Emajõgi.
„See polnud Peetri kirik...“ ütles ta. „See kell… see on täpselt sama, mis mu unes.“
„Aga kui sa seda enam ei mäleta…“ alustasin vaikselt.
Annika muigas. „Mina ei mäletagi. Keegi teine… võib-olla just praegu… näeb seda und minu eest.“
Selle peale kostus veel üks löök. Seekord veel lähemal.

II osa: Jass

Jass väitis hiljem, et ta ei mäleta, miks tol õhtul katuselt lahkudes otse jõe äärde läks. Tema kodu asus mitme kilomeetri kaugusel, Karlovas, Tolstoi tänaval. Ta oli meie endine naaber, kes nõustas ja abistas meid aeg-ajalt tehnikaalastes küsimustes, milles me ise just kõige tugevamad polnud. Mikrogalerii avamise heliinstallatsiooni taga oli Jassi teostus, kuigi idee pärines meilt. Lahkudes muheles ta veel, et Bolti takso ootab, ja siis ta juba pimedusse kaduski, jättes endast maha vaid hetkeks seinale vibreerima jäänud valguslaigu.

Jõeäär tervitas teda vaikusega, mis polnud sel aastaajal sugugi tavaline. Soojadel suveöödel täitusid paadisillad noortega, kes istusid jalgupidi vees, jagasid õllepurke või kallasid odavat veini bensiinijaamast kaasa haaratud kohvitopsidesse, vahetasid telefonist leitud lugusid ja naeru, mis kandus mööda vett kaugele. Mõni julgem hüppas jõkke, mõned kadusid käsikäes paadivarju või kaldapõõsaste vahele, sosinad ja vaiksed naeratused hajumas öösse nagu saladused, mis hommikuvalgusega kaasa ei tulnud. Aga sel ööl oli jõeäär tühi ja vaikne.

Ja see polnud isegi tavaline öövaikus. See oli midagi paksemat, summutavamat, nagu oleks heli millegi alla mattunud. Jass töötas helidega ja ta oskas une pealt ärgates eristada, kas vaikus on loomulik või kellegi loodud, kas tegu on lihtsalt tuule vaibumisega või on ruumist teadlikult eemaldatud iga kaja ja sahin, jättes alles vaid tühjuse enda. Tal oli anne määrata iga heli täpne kaugus ja suund, olgu selleks lehekrabin kuskil pimeda hoovi nurgas või metallist kaja, mis sündis kilomeetri kaugusel, kui möödasõitev rong metallsilda ületas. Lisaks tajus ta veel helide värve. Kellalöök võis olla hõbedane, veepiiskade langemine vihmakogumistünni paiskus välja sügava türkiisina, sammud pimedas olid kui tumepruun vana samet ja tuules kõlkuv kett lõikas õhku tuhmkuldsete joontega, milles vahel vilksatasid veripunased sädemed, mis võisid tekitada isegi kerge ärevustunde. Need värvid ja täpsed kaugused polnud Jassi jaoks pelgalt harjumuspärane taust, vaid kudusid temasse omamoodi helikanga, mustri, milles iga toon ja kaugus olid oma kohal, justkui oleks heli midagi enamat kui vaid õhuvõnkumine, pigem nagu sõnum, mis oli mõeldud ainult talle. Ja vahel, kui maailm jäi liiga vaikseks, tundus, et see kangas liigub iseenesest, pingutub ootamatult nagu tõmbaks keegi nähtamatut niiti. Nii oli ka nüüd.

Vee kohal lebas udu. Mitte kerge hommikuudu, vaid tihe ja raske, nagu oleks keegi jõele laotanud tumeda teki. See oli samuti haruldane, sest Emajõel nägi udu tavaliselt varahommikuti, kui kaldapealsed olid veel ööniisked ja madal udu hiilis mööda silda, mähkides selle endasse, kuniks jäi vaid hägune valgus ja vee lõhn. Nüüd aga laotus see jõe kohale, öö südames, ja selle all oli midagi, mida ei saanud silmaga näha, küll aga tunda, aeglane, sügav rütm, mis meenutas hingamist. Nagu jõgi ise hingaks. Iga hingetõmme oli Jassi jaoks näha. Madalate toonide raskus laotus tumelillade voogudena üle vee, südamikus pulseeris soe vaskjas kuma, mis kadus iga hingetõmbega sügavasse smaragdrohelisse.

Ja siis kostus kellalöök. See ei tulnud kaugusest, vaid lähedalt, liiga lähedalt. Nii lähedalt, et Jass tundis seda mitte kõrvus, vaid enda sees, rinnaõõnes, luude vahel, justkui oleks südame asemel peidus väike kõmisev vaskne kell. Ta oli tegelikult häiritud katusel kuuldud kellalöökidest. Need lähenesid nagu elusolendid, iga korraga kostes mõnesaja meetri võrra lähemalt. Iga kellalöök kandis endas tumepunast kuma, mille servad helendasid kuldselt, ja Jass võis üsna kindlalt väita, et viimane kostus vaid mõnekümne meetri kauguselt. See teadmine oli vääramatu ja samas absurdselt häiriv, sest Peetri kirik, mille kellad võisid sellise heli tekitada, asus vähemalt kilomeetri kaugusel.

Ka jõelt kostuv helilöök avas tumepunase ringi, mis paisus aeglaselt nagu veelaine, sulandudes servadest kuldseks ja hajudes lõpuks mustjaks varjuvihuks, mis jäi õhku hõljuma veel tükk aega pärast seda, kui kellakõla oli vaibunud. Jass jäi seda mustjat varjuvihku vaatlema. Algul tundus see lihtsalt õhus rippuvat, nagu oleks see unustanud hajuda, aga mida kauem ta seda vaatas, seda selgemaks mustjad rõngad muutusid, kogudes endasse jõe kohal hõljuvat udu, kuni selle sees hakkas midagi eristuma. Jass tundis, et heli polnud veel lõppenud, vaid see kestis edasi, ainult et nüüd polnud see enam seotud kuulmise või isegi nägemisega, vaid millegi sügavamal asuva kaudu.

Ta sirutas käe, teadmata isegi miks, nüüdseks kellatorni meenutav kuju asus liiga kaugel, et seda puudutada. Seejärel rebestas vaikuse läbilõikav vilin, ja koos sellega paiskus üle jõe tugev valgusvihku kandev lööklaine. See tabas Jassi rinna kõrguselt, paisates ta paar sammu tagasi. Jass kaotas tasakaalu ja maandus pehmesse, ööniiskesse murusse. Hetkeks tundus, et maa hingab koos temaga, rütmis, mida ta oli hetk tagasi jõel tundnud. Kui ta end püsti ajas, oli anomaalia vee kohalt kadunud. Õhk sillerdas veel mõnda aega, justkui oleks valgus sinna unustanud väikese, vaevu tajutava jälje. Jass pööras pilgu korraks Mikro-Veneetsia suunas. Katusel rippuv lambikett oli kustunud ja kogu paik näis olevat uinunud. Küllap polnud lööklaine sinna ulatunudki. Ta tundis üsna kindlalt, et juhtunu kuulus ainult talle, midagi, mis sündis tema helimaailma erilisest tajust. Selle mõttega pöördus ta ja hakkas aeglaselt kesklinna poole kõndima.

Koju jõudes lülitas ta teleri sisse, otsis järelvaatamisest välja üheksased uudised ja pani köögis veekeedukannu tööle, sirutades samal ajal käe külmkapi ukse järele. Kapist paiskus vastu ootamatu, terav lehk, nagu oleks keegi sinna kogu suveks unustanud vihmase päeva. Ülemisel riiulil seisis poolik sidrun, mille sisse olid end närinud aeg ja niiskus. Plastkarbis olev salat oli samuti muutunud rohekaks massiks, meenutades pigem samblatükki kui toitu. Lõhna tegelik allikas oli aga avatud piimapakk, mille pind oli samuti kaetud hallika kilega. Kummaline, mõtles Jass, ma tõin selle poest ju alles paar päeva tagasi… äikest ka pole olnud, kuidas ta nii kiiresti hapuks läks. Samal hetkel lõpetas veekeedukann vaikse klõpsuga keemise ning telerist kostuv diktori hääl pani Jassi tarduma: „Kolm kuud tagasi kaduma läinud Jaspar Kummi otsingud lõpetatakse.”

Ta ei uskunud oma kõrvu. Sama nimelist nimekaimu ei saanud ju olla, perekonnanimi Kumm oli liiga haruldane. Ta keris uudise tagasi, kuulas uuesti ja nägi ekraanil omaenda pilti, taustal tuukrid Emajões, sukeldumas millegi otsingul, murelikud näod kaldal. Jass libistas pilgu arvuti ekraanile, mille ta oli sisenedes avanud. Kuupäev vilkus selgelt - 14.09.2027. Katusekinost oli möödunud täpselt kolm kuud. Ärevus puges ta hinge nagu tihe udu. Ta püüdis meenutada toimunut, kuid talle meenus vaid, et lahkus umbes pool tundi tagasi kinoõhtult ning tuli jalgsi mööda Emajõe äärt kesklinna, ületades turusilla, pöörates Kalevi tänavale ning sealt läbi Marta lõigates jõudes Tolstoi tänava algusesse, koju.

Tuttav ja läbilõikav vilin katkestas taas Jassi mõtted. Ta kummardus instinktiivselt, oodates lööklainet, käed kaitsvaks varjuks pea kohal. Hetk hiljem rebestaski vaikuse kärgatus, plahvatus, mille saabuv laine koheselt saja-aastaste aknaklaasideni jõudis. Klaasid klirisesid, kuid pidasid vastu. Heli tuli selgelt Sõbra tänava suunalt.

Jass sööstis akna juurde ja nägi vanade puitmajade kohal tõusmas paksu suitsusammast. Taskust telefoni haarates tundus talle kummaliselt iseenesestmõistetav, et keegi on juba juhtunu jäädvustanud. Facebooki avades kinnitas aimdus end, ta nägi otseülekannet Aleksandri kirikust, mille torn ja katus olid leekides, valgus ja suits segunemas taeva tumeda taustaga.

Jassi pilk klammerdus ekraanile. Tavaliselt nägi ta tule praksumist sügavpunasena, soojade toonidena, mis liikusid nagu elusad niidid leegis. Seekord oli praksumine teist värvi, midagi täiesti uut, mida ta polnud kunagi varem kogenud. See oli korraga külm ja särav, toon, millele ta ei osanud isegi nime anda. Ta tahtis seda heli paremini tundma õppida, uurides seda põhjalikumalt, kuid siis vilkus pilt korraks ja kadus. Ekraanile ilmusid sõnad: Ülekanne on lõppenud.

III osa: Novella

Toas oli vaikne. Mikk tõusis diivanilt ja sirutas käe plaadiriiuli poole, et haarata sealt ainus eestikeelne vinüül. Plaadikaanelt vaatas talle vastu Novella Hanson, kollases läikivas jopes, pilk enesekindel ja samas ka veidi melanhoolne, taustaks roosakas stuudioudu, mis mõjus korraga kutsuvalt ja võõrastavalt. Kaanenurka oli trükitud Melodija logo, venekeelne nagu kõigil nõukogudeajal välja antud plaatidel. 

Mikk libistas vinüüli ümbrisest välja ja jäi lugema plaadil olevat peenikest ning veidi kulunud kirja. Laulude nimed olid kahes keeles, kord eesti, kord vene keeles. Taas su juurde, Иду к тебе. Ehk nüüd, Может быть теперь. See duubeldus jättis Mikule, kes oli sündinud vabas Eestis, kummastava mulje, nagu kuuluks plaat korraga kahte maailma. Alles siis, kui ta tõstis vinüüli valguse kätte, mis läbi terassiukse mägede vahelt tuppa voolas, jõudis talle kohale, et ka tema elukaaslase nimi on Novella, kuigi sõbrad kutsusid teda Nellaks. See kokkusattumus mõjus hetkeks peaaegu sürreaalsena. 

Miku pilk jäi peatuma esimese plaadipoole teisel lool. Ta kummardus lähemale ja uuris vinüüli pinda, millel valgus libises nagu õrn hõbedane joonistus. Ta liikus nõelaga aeglaselt mööda sooni, kuni jõudis õige vahejooneni, selle pisut tumedama ja tihedama ribani, mis tähistas teise laulu algust. Ta langetas ettevaatlikult nõela täpselt selle koha peale, nagu paneks mingi märgi nähtamatule kaardile. Plaadimängija hakkas sahisema ning ruum täitus üsna kohe Novella Hansoni maheda hääle ja vinüüli soojalt krabiseva hingamisega.   

Ma mäletan selgelt, kuidas plaadi SanRemos antiigilaadalt ostsin. Oli kuum laupäeva pärastlõuna ja turuplats kihas müüjatest, kes pakkusid kõike alates roostes võtmekimpudest ja vanadest postkaartidest kuni hõbedaste lusikate ja luksuslike kristalllühtriteni. Olime oma tavapärase tiiru teinud ning Kaili tellis juba nurgapealses kohvikus pistaatsiajäätist, kui märkasin hallipäist meest, keda kõik hüüdsid Signor Belliniks. Ta kandis kulunud linast pintsakut, mille taskud olid täis sigaretikonisid ja pastakajuppe, ja tal oli komme rääkida kätega. Iga vinüül, mida ta mulle näitas, sai omamoodi pantomiimiks. 

Signor Bellini laud oli kaetud virnadega: Lucio Dalla, Gianna Nannini, Eros Ramazzotti, Toto Cutugno, aga ka Michele Pecora, Alan Sorrenti, Alice ja Donatella Rettore. Ta jutustas elavalt, kuidas ta 90ndatel oli igal nädalal turult uusi plaate otsinud, kogunud neid kirglikult nagu teised marke või veine. Plaate hoogsalt ümber tõstes, pudenes kuskilt välja mulle tuttava kaanepildiga Novella Hansoni vinüül. Kui küsisin selle kummalise leiu kohta, kehitas ta ainult õlgu. „Non so… forse un turista? Una storia dimenticata,” pomises ta. Ta ei teadnud, kuidas eesti laulja plaat oli tema kogusse sattunud. Ostmine ise oli lühike, peaaegu argine hetk. Paar eurot, krõbisev kilekott, kiire käepigistus. Ometi sööbis see mällu igaveseks. Hetk meenutas Hemingway’d, keda teame olevat kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata teist eestlast, kuigi tegelikult väljendas ta pigem tunnet, et ükskõik kui kaugele satud, leiad alati oma rahva jälje. Novella Hanson oli minu eestlane Sanremo antiigilaadal. 

Tõeline põhjus, miks ma üldse SanRemos plaate sirvisin, oli aga seotud Cerianaga. Mõned aastad tagasi ostsime Kailiga seal väikese puhkusekodu, kuhu eelmine omanik jättis koos mööbliga päranduseks ka vana, ent üsna korraliku plaadimängija. Koos sellega jäi riiulisse ka väike valik Itaalia vinüüle, Lucio Battisti, Ricchi e Poveri, Matia Bazar, Donatella Rettore, Alan Sorrenti. Kõik need 80ndate staarid, mis kuulusid tol ajal Itaalias popmuusika tippu. Sellest peale olen alati kohalikel laatadel plaate piilunud, justkui sooviga täiendada seda juhuslikku pärandkogu. 

Aeg-ajalt rentisime Ceriana avara terrassiga puhkusekodu, kust avanes hingemattev vaade mägedele, rohelusse mattunud Argentiina orule ja mitmele kirikule, oma sõpradele. Selles napilt tuhande elanikuga linnas oli kümmekond pühakoda või isegi rohkemgi. Kellatornid kerkisid katuste vahelt välja eri suundadesse, andes külale silueti, mis meenutas korraga nii kindlust kui ka orkestrit. Eespool kõrgus Chiesa Parrocchiale dei Santi Pietro e Paolo, massiivne kivist hoone oma õhukese kellatorniga, mille kõrval säras pastellroosa barokkfassaad. Sealt, üle katuste ja orgude, laotus vaade, mida varjatud uhkusega jagasime alati ka oma sõpradega, kui nad meile külla tulid. 

Cerianas oli midagi, mis haaras meid esimesest hetkest. Kitsad kivist tänavad ja trepid, mis looklesid mööda mäekülge nagu ajas tardunud sooned. Keskaegsed majad, mõnikord kulunud ja sammaldunud, mõnikord värskelt lubjatud, seisid tihedalt üksteise najal, justkui hoidnuks nad teineteist püsti läbi sajandite. Küla südames võis sattuda mõnele väikesele oratooriumile, kus pühade ajal lauldi endiselt iidseid laule, ja suveõhtutel täitus õhk muusikaga, kui festivalid tõid kokku nii kohalikke kui külalisi kaugemaltki. Ometi oli Ceriana suurim võlu just selle vaikuses. Kui pidustused olid läbi ja kellad vaikinud, jäi alles ainult mägede ja oru kaja, linnulaul ja kaugelt kostev koerte haukumine. See vaheldumine elu kirevusest täielikku vaikusesse oli see, mis meid ikka ja jälle tagasi meelitas, kuni ühel hetkel leidsime end juba väikese suvekodu võtmeid peos keerutamas. 

Mikk laskus tagasi diivanile. Terassiukselt kandus sisse valgus ja koos sellega Nella. Ta libistas päikeseprillid aeglaselt eest, pani need laisalt köögikapile ning avas külmiku. Sealt haaras ta hommikul värsketest marjadest tehtud smuuti ja võttis lonksu enne, kui laskus köögilaua taha, silmad veel päikese valgusest kissis. „Kuumus teeb uimaseks,” ütles ta.  

Plaadimängijast kostus, peaaegu, et sugestiivselt Novella Hansoni hääl: „Ma küsin kas on valgus läinud looja, ehk nüüd?”. Nella pilk libises aknast välja, otse Chiesa Parrocchiale poole. Talle meenus paar päeva tagasi kuuldud külajutt, et kiriku vasakut portaali valvavad kaks kivisse raiutud nägu, grotesksed ja maagilised, pandud sinna kurja eemale peletama. Räägiti, et öösiti või kui kellad vaikivad, võib näha, kuidas nende varjud liiguvad seintel, või kuulda, nagu sosistaksid nad midagi arusaamatut. Üks hallipäine memmeke, kes kiriku ees pingil roosikrantsi sõrmede vahel veeretas, lausa vandus, et just siis, kui laul kirikus lõppeb, hakkavad need näod elama oma elu. 

Novella mahe hääl voolas üle ruumi: „Sa küsid, kas ma ihkan leida sooja, ehk nüüd?” Nella jäi hetkeks paigale, smuutiklaas käes. Ta polnud sellest Mikuga rääkinud, kuid lause puudutas teda valusalt. Viimastel kuudel oli ta tundnud, kuidas nende vahel on midagi maha jahtunud, justkui eristaks neid kahte õhuke ja nähtamatu jääkiht. Ta lootis, et puhkus Cerianas sulatab selle, et mäed, vaikus ja koosveedetud päevad aitavad neil uuesti kokku saada. „Kui homme on sama ilm, võiks minna allikani,” ütles ta lõpuks, hääles vaikne ootuse varjund. Mikk noogutas. 

Novella laulis edasi: „Ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu…” Nella vaatas Mikku ja tundis, kui täpselt see tema olemusega sobis. Mikk oli alati olnud pigem see, kes on rajanud oma teed läbi raskuste ja hallide varjude. Ta oskas nendega leppida, isegi neid omamoodi kodustada, samal ajal kui tema kõrval oleks võinud olla palju rohkem valgust ja soojust. Mõnikord tundus Nellale, et Mikk elabki ainult poolenisti valguses, ülejäänu hoidis ta endas peidus, kuskil, kuhu kellelgi teisel polnud juurdepääsu. Nella pigistas klaasi ja sundis end naeratama. Ta tahtis juba suu avada, et öelda, et ta igatseb lähedust, et tal on hirm selle jaheduse ees, mis nende vahele on hiilinud. Sõnad kerkisid kurku... ja just sel hetkel hakkas Miku telefon köögilaual helisema.  

Nella kummardus ja heitis sellele pilgu. Ekraanil seisis tuttav nimi. „Jass!” hüüatas ta. Mikk kargas püsti, sirutades samal ajal kätt, et telefon haarata. Novella lõpetas laulmise. Mikk peatus, muutis suunda ja läks hoopis plaadimängija juurde. Ta kummardus vinüüli kohale, otsides pilguga taas seda kitsast piirjoont, kus esimene lugu lõppes ja teine algas. Vagude ringid läikisid valguses nagu õhukesed metallniidid. Mikk liikus nõelaga aeglaselt mööda pinda, kuni jõudis selle õige vahejooneni. Ta langetas nõela ettevaatlikult. Kõlaritest kostus esmalt sahin ning ruum täitus Novella Hansoni hääle ning vinüüli krabiseva hingamisega.  

„Me oma elus selgust saama peame, ehk nüüd,“ laulis Novella, kui terassiuks avanes ja sisse astus Nella. Ta võttis aegamisi eest päikeseprillid, jättis need hooletult köögikapile, avas külmiku ja võttis sealt hommikuse, värsketest marjadest tehtud smuuti. Pärast esimest lonksu laskus ta köögilaua taha, silmad veel päikesest kissis.  

„Kuumus teeb uimaseks,” märkis ta vaikselt.

IV osa: Kaido

Meri on kristallselge. Mitte lihtsalt sinine, vaid läbipaistev ja kihiline, täis rohekaid ja türkiissiniseid toone. Paadi all paistab kohati kivine põhi, üksikud heledad kivid eristuvad tumedamatest laikudest, kohtadest, kus meri muutub sügavamaks. Lained löövad vastu paadiserva. Mõni pritsib värskendavat vett paati, mõni libiseb mööda paadikere üles ja kaob tagasi merre. Päike murdub lainetes ja valgus virvendab, muutes veepinna elavaks ja rahutuks, isegi pisut ärevaks. Tuul tuleb merelt, soolane ja kuiv, ning toob endaga kaasa kergelt metallise maitse, mida on lausa keelel tunda.

Olen oma valge pintsaku visanud paadiservale, märkamata, et üks varrukatest on libisenud servapidi vette. Soolane merevesi on varruka kleepinud vastu paadi külge, kattes osaliselt ka paadi nime, LUKA, mis on maalitud sinise värviga ja veidi ebaühtlaselt, ilmselt paadimehe enda käega. Kaido on pintsaku selga jätnud. Ta istub minu kõrval, küünarnukid põlvedel, pilk suunatud ette, kus on märgata juba Egeusest väljasirutuvat saart.

Paati juhib kohalik mees, kes tutvustas end kohe alguses nimega Yannis. Ta on päevitunud ja kõhn. Seljas pleekinud särk ja lühikesed püksid, jalas kulunud sandaalid. Ta seisab rooli taga, hoides ühe käega juhthooba, teisega toetudes aeg-ajalt paadiservale. Kõik tema liigutused on vaoshoitud ja kindlad, nagu oleks tal meri juba ammu kehasse talletunud. Sõidame vaikides. Kuulda on ainult paadi mootorimüra ja lainete laksumist. Vahel, kui paat lõikab läbi teravama laine, kostub paadi all kuiv ja lühike mats, nagu oleks keegi puidust lauaga vastu vett löönud. See heli kandub mööda paati edasi, andes lühikese tõukega müksu jalgadesse ja alaselga. Mõni laine libiseb mööda vaikselt, tehes vaid madalat kohinat, mis sulab mootori ühtlase müraga.

Saar läheneb, justkui kasvades aeglaselt merest välja. Esmalt paistab hele rannajoon, madal ja kivine, siis hakkab eristuma maastik. Silma hakkavad oliivipuud, mis seisavad hajusalt, hallikasroheliselt ja väänlevalt, justkui oleks tuul neist aegade jooksul vaikseid skulptuure vorminud. Kohati paistavad tumedamad küpressid, kitsad ja püstised, mis eristuvad maastikust nagu kellegi poolt sinna istutatud maamärgid.

Majad on valdavalt valged või heledad, madalad, lihtsa joonega. Mõni neist asub kohe vee ääres, teised natuke kõrgemal, terrassid ja rõdud avanemas mere poole. Küla kohal, pisut majadest kõrgemal, hakkab silma kirik. Ta ei ole säravvalge, vaid hallikam, päikesest ja tuulest tuhmunud. Seinad paksud ja ebaühtlased, justkui oleks hoone omakorda mäest välja kasvanud, mitte sinna ehitatud. Kirikul on madal, pisut isegi raske ilme. Ei mingeid kaunistusi, ega kellatorni, vaid lihtne rist katusel. Hoone kõrval paistavad üksikud küpressid ja kiviaed, mis joonistab välja justkui vaikse piiri pühamu ja ülejäänud saare vahele.

„Mis kirik see on?“ katkestab Kaido vaikuse.

„Panagia,“ vastab Yannis ning lisab kohe ka kiriku täisnime, Panagia Filerimos. See on ka kõik, millest aru saame, sest edasi räägib ta vaid kreeka keeles. Sõnad voolavad rahulikult, laused on pikad ja pehmed, sekka rohkelt käeliigutusi, viidates kord mäe poole, kord suunaga merele. On selge, et ta jutustab midagi, mitte ei loetle fakte. Lugu, mis on talle endale tuttav. Me ei saa aru ühestki sõnast, aga meie tähelepanu ongi juba suunatud lähenevale rannikule. Paat aeglustab. Mootor madaldub peaaegu tühikäigule ja vee heli muutub pehmemaks. Yannis pöörab kergelt rooli ning paat puudutabki sujuvalt randa, kriipides korraks põhjast väljaulatuvat kivi. Astume paadist välja. Oleme Rhodosel.

Haarasin riiulilt kasseti. Aja jooksul oli selle plastkarp kõvasti kriipida saanud ja selle üks nurk oli kergelt mõranenud. Polnud ka ime, kassett oli rännanud koolikotist koolikotti, pistetud hooletult raamatute ja pinali vahele, surutud jope taskusse, kus teda ootasid ees juba kimp võtmeid, kukkunud asfaldile ja libisenud bussiistme alla. Ta oli kaasas tundides, vahetundides ja pärast kooli kõikidel neil käikudel, mis sai ette võetud, enne kui lõpuks sai koju jõutud, et kiirelt riided vahetada ja taas tänavatele joosta. Täna oli mul plaanis kasett Kaidole tagastada. Teadsin juba ka, millise loo sinna salvestan.

Kassetivahetus sai alguse minu sünnipäevaga, kui Kaido mulle selle kinkis. Leidsin linti kuulates vaid ühe loo. Kerisin seda edasi ja tagasi, aga kõikjalt kostus vaid tühja kasseti sahinat. Kuidagi tekkis mõte sinna omalt poolt samuti vaid üks lugu salvestada ning ühel hetkel poetasin kasseti pinginaabri ranitsasse. Mõne aja pärast jõudis see taas minuni, nüüd juba kolme lauluga. Samm-sammult täitus lint muusikaga. Mõni lugu algas liiga järsult, mõni lõppes liiga vara. Vahel jäi lindile ka vaikust või sahinat, aga me ei kustutanud seda kunagi ära. Kõik mis oli, sinna ka jäi. Kassett polnudki mitte niivõrd muusika pärast oluline, vaid seepärast, et ta kandis meievahelist dialoogi. Mingeid reegleid meil polnud. Vahel toimus vahetus pikema, siis jälle lühema pausiga. Kassett kadus vahepeal silmist ja ilmus siis jälle uuesti välja. Nüüd oli see minu käes ja ma teadsin, et lindile mahub veel vaid üks lugu. See viimane.

Pidime õhtul kokku saama ühes nurgataguses baaris, sellises, kuhu lasti sisse ka passi näitamata. Mõtlesin, et poetan kasseti seal Kaido jopetaskusse. Läks aga teisiti. Baar oli suitsune ja hämar, laed madalad, seintel tumepunane mistra, mis oli lausa silmnähtavalt endasse talletanud kogu baari ajaloo. Muusika mängis valjult, nii et rääkida tuli üle laua kummardudes. Inimesi oli rohkem kui tavaliselt. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see algas. Keegi ilmselt lükkas kedagi, keegi ütles midagi valesti, kuskil purunes klaas. Kuulda oli venekeelset ropendamist. Siin nägin rusikahoope, tõukeid. Keegi sai pihta, keegi kukkus.

Kaido haaras mul varrukast ja ütles, et lähme. Ukseni jõudes käis selja taga veel üks mütsatus ja keegi karjus. Sel korral läti keeles. Haarasime joped ja jooksime tänavale. Valga oli öösel kuidagi väiksem. Tänavad olid tühjad, pimedad ja mõjusid kitsamalt, laternavalgus võbeles ja oli ebaühtlane. Keerasime esimese nurga taha, sealt omakorda järgmisesse. Jooksime mööda pimedaid hoovidevahelisi käike, mööda viiekorruselistest paneelidest, mille akendes põles siin-seal veel tuli. Eemalt paistis juba postkontor. Kusagil haukus üksik koer.

Lõpuks lahknesime. Kaido keeras Puraküla poole, mina läksin edasi mööda tuttavat teed, otse Pärna puiesteele. Minu maja oli postkontori tagant tulles esimene, trepikoda pime nagu ikka. Astusin sisse. Seal lõhnas praetud sibulate järele. Hüppasin üle astme samme võttes viimasele korrusele, poolel teel taskus võtmeid otsides.

Läksin vaikselt oma tuppa ja jäin enne magamaminekut vaatama akvaariumis ujuvaid skalaare. Nende aeglane liikumine ja akvaariumi ühtlane valgus rahustasid alati. Jätsin tule põlema ja uinusin, teadmata, et nägin sel õhtul Kaidot viimast korda.

Jätan oma pintsaku sadamasse kuivama, Yannis lubab sel silma peal hoida, kui liigume mööda külatänavaid ülespoole. Tee ei ole sirge, vaid lookleb majade ja aedade vahel, kord kitsamalt, kord avardudes. Kiviplaatide vahed on ebaühtlased, jalge all krudiseb tolm ja peenike kruus. Kusagilt avaneb korraks vaade merele, siis kaob see jälle majade vahele. Väljas on lämbe, ainult aeg-ajalt liigub läbi tänava nõrk tuulehoog.

Kaido kõnnib minu kõrval veidi ettepoole kallutatult. Ta hoiab paremat kätt pintsaku taskus. Seda välja võttes märkan, et tasku on välja veninud ja see vajub oma raskuses allapoole. Me ei räägi. Tänavad muutuvad kitsamaks, inimesi jääb vähemaks. Panagia Filerimos ilmub uuesti vaatevälja. Algul paistab ainult rist ja katuseserv, siis kogu hoone. Ta seisab kõrgemal, natuke eemal külast. Trepp, mis sinna viib, on lai ja kulunud, astmed madalad ja siledaks tallatud. Peatume korraks enne ülesminekut.

Puusüü jookseb kirikuuksel risti ja siin-seal on näha pragusid, mis on täidetud millegi tumedaga. Rauast hinged on paksud ja karedad, nende ümber on puit kulunud heledamaks. Käepide on jahe, isegi selles soojas õhus. Uks on raske, aga ei kriuksu. Astume sisse. Kiriku sees on jahedam. Õhk on tihe ja seisnud, kergelt niiske. Valgus tuleb sisse kitsastest avadest ja ukse tagant, lõigates ruumi laiguti. Põrand on kivine, ebaühtlane, kulunud enam kohtades, kus on palju käidud. Seinad on paksud, lubjatud, siit-sealt pragunenud.

Seinal on ikoon. Mitte keskel, vaid justkui veidi kõrval. Selle metalline pind on muutunud tumedaks, jättes nähtavale vaid Jumalaema näo ja käed. Mõtlen korraks loole, mida Yannis paadis rääkis. Kas see võis olla ikoonist? Miks peaks, küsin endalt uuesti. Kaido on veidi eemal. Me ei ütle ikka midagi. Kirik ei eeldagi seda.

Alles siis märkan parempoolset seina, kus paks lubjakiht on kohati lahti murenenud. Seal on väike süvend, mitte isegi nišš, pigem koht, millest pilk tavaliselt üle libiseb. Selle ees seisab küünlajalg. Kaido käsi liigub pintsaku taskusse. Tasku annab järele ja hetkeks on näha, et seal on tõesti liiga palju asju. Ta võtab midagi välja ja hoiab seda hetkeks peopesas, justkui kaaluks, mida edasi teha. Seejärel kummardub ta kergelt, et sirutada käsi küünlajalast mööda. Võbelev valgus paljastab eseme, mida ta hoiab. Ma tunnen selle ära. Kriibitud plastkarp. Mõranenud nurk. Meie kasset. Ta libistab kasseti seina ja küünlajala vahel asuvasse nišši, sinna, kuhu valgus enam ei ulatu. Kassett kaob varju.

Kaido astub sammu tagasi. Küünlaleek püsib ühtlane. Ikoon vastasseinas endiselt ainsaks tunnistajaks. Seisame hetke. Siis lahkume, peaaegu hääletult, isegi uks sulgub meie järel küll raskelt, aga täielikus vaikuses.

Ärkan ja jään mõtlema kummalise unenäo üle. Ma pole kunagi Rhodosel käinud, seda ehk vaid mõnes filmis näinud. Uni püsib siiski meeles ebatavaliselt selgena ja liiga detailsena, et seda lihtsalt kõrvale heita. Hiljem õpin taoliste unedega toime tulema, neid kirja panema, vahel ka analüüsima. Mõnes suuremas, elumuutvas otsuses on olnud „süüdi“ rohkem kui üks uni, mida olen erinevatel eluetappidel näinud.

Siis meenub kassett. Otsin selle jopetaskust ja panen mängima. Loodan kuulda Suzanne Vega lugu, mille eile salvestasin. Olin hakanud Vegat fännama ja tahtsin seda kindlasti Kaidoga jagada. Aga kassetilt kostab vaid tühjus. Ühtlane ja kuiv sahin. Kerin linti edasi ja tagasi. Mitte midagi. Ühtegi lugu pole alles. Kõik on kadunud.

Esimene mõttena kerkib pähe, et Kaido vahetas kasseti ära. Aga miks ta peaks seda tegema? Tahan seda temaga jagada, kasvõi koos naerda selle üle. Panen riidesse ja sean sammud Puraküla poole. Koduuksel võtab mind vastu Kaido ema. Kaido pole koju jõudnuki.

Järgmisel päeval ei tule ta ka kooli. Ega ka ülejärgmisel. Isegi mitte järgmisel nädalal, ega ka järgmisel kuul. Möödub aasta, siis järgmine. Kõik need sajad küsimused on ikka veel vastusteta, hajudes kuskile. Unustan. Kaido. Kasseti. Unenäo.

Täna hommikul, hajameelselt uudiseid kerides, jäi pilk pidama lühikesel teatel. Valga lähistel, oli metsatööde käigus, leitud surnukeha. Uurimise käigus tuvastati see 1983. aastal kaduma läinud keskkooliõpilasele. Nime artiklis ei mainitud.

Sulgesin Delfi uudised ja avasin YouTube’i. Otsisin sealt üles Vega "Luka". Pärast väikest kõhklust jagasin lugu ka sotsiaalmeedias. Ilma ühegi selgituseta.




Jätkub...