Furandisomnia

I osa: Unede kaduv kiht

See algas vaikselt, kahanemisega. Kõigepealt asjades, siis ruumis. Paralleelselt ka meis endis. Samal ajal kerkis Mikrogalerii, rahulikus tempos, nagu oleks inimkäte asemel loodus selle vorminud. Esimesed näitusedki toimusid justkui vaikuses. Teosed olid miniatuursed, kaduvad, sulavad, söödavad, tõmbetuultes haihtuvad... unenäolised. Elasime isegi justkui une ja reaalsuse piiril. Püüdsime teha vähe ning siis veel vähem. Lõpuks me ei teinudki suurt midagi. Kõik oli aeglane, pehme ja vaikne.

Esimese Mikro-Veneetsia biennaali toimumine langes kokku teleportatsiooni võidukäiguga. Esemeid oli juba varemgi edukalt teleportitud, nüüd tehti eksperimente ka elusolenditega. Otsustasime, et oma vaikse ja väikse jalajälje hoidmiseks, ei hakka kedagi kohale lennutama, vaid rendime selleks kohalikust teaduslaborist teleporteri, mille kallal Tõnu parajasti töötas. Õigemini oli Tõnul vaja pilootprojekti jaoks usaldusväärset keskkonda ning loomulikult olime nõus. Kõik sujus ootamatult hästi. Näitustele ilmusid teosed, millel polnud ei saatjat ega ka saatmisaega. Üks Itaalia kunstnik porteerus isegi isiklikult kohale. Otse galeriisse, varavalges, kui udu alles jõelt tõusis. Ta naeratas malbelt, justkui oleks kogu reisi unes läbinud. Teised siiski ei riskinud. Arvati, et tehnoloogia pole veel päris ohutu. Ja ega olnudki.

Mõned kuud pärast biennaali, ühel aeglasel hommikul, ütlesin vaikselt, rohkem isegi endale kui Kailile, et ma pole enam tükk aega ühtegi unenägu näinud. Mitte isegi unenäo-varju, mitte midagi, mis ärgates hajuks nagu hingus aknaklaasil. Kaili noogutas kaeramachat segades, vaatas hetkeks läbi köögiakna naabriaeda ja vastas rahulikult: „Ma tean, et olen kunagi unes lennanud... aga ma ei tunne seda enam. See tunne... see, mis hoidis mind õhus... on kadunud.“ Nädalapäevad hiljem kerkis unede teema või õigemini nende puudumine uuesti esile. Olime otsustanud korraldada Mikrogalerii katusel kinoõhtu. Kandsime projektoriga vanale poolläbipaistvale linale, mis tekitas filmile peaaegu ujuva kvaliteedi, Johannssoni lummava “Last and First Men“, Tilda Swintoniga peaosas. Peale lõputiitreid ei tahtnud keegi veel koju minna. Õhk oli soe ja vein libises aeglaselt. Jäime katusele, nagu ka sõnad, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

„Ma olen teile ilmselt rääkinud oma kellatorni unenäost?“ võttis Annika kahtleval toonil jutujärje üle, kui olime Kailiga muuhulgas maininud oma unede kadumisest. Noogutasime, teadsime ilmselt kõik Annika tornilugu peast. Tegu oli üsna kummalise anomaaliaga. Annika uni lagunevast kellatornist, kuhu ta ikka ja jälle ronima pidi, kordus regulaarselt – mitte küll iga öö, aga piisavalt tihti, et seda üsna detailselt teistegagi jagada.

„Teate, ma ei mäleta enam mitte midagi, ma usun, et teadsin kunagi isegi, mitu astet seal tornis oli, millistest materjalidest see oli ehitatud, millised astmed kiiksusid, et neid vältida, millised vaated erinevatel korrustel avanesid, tundsin vahel isegi aknast tulevaid tuulepuhanguid,“ vuristas Annika ühe hingetõmbega ning peale veini rüüpamist lisas: „Nüüd ma ei mäleta enam isegi kus see torn asus.“

Me oleksime kõik võinud ja ilmselt tahtnudki vastata ühest suust, et see torn asub San Juan Parangaricutiroses. Annika oli seda meiega korduvalt jaganud. Aga hoidsime end miskipärast tagasi. Ilmselt ei tahtnud keegi, et ta lausa rituaalseks kujunenud une kadumise pärast veelgi halvemini oleks end tundnud ning mul oli isegi hea meel, et ta seda unenägu enam ei mäleta. Liiga tihti pidime sellele kaasa elama ning tõele au andes, oli tegu üsna raskepärase, võib öelda, et isegi õõvastava unega.

Ta kõnnib vanas, lagunenud linnas. Hilisemates unedes selgub, et linn asub Mehhikos, mis mattus Paricutí vulkaanipurske ajal laava ja tuha alla. Katastroofis jäi püsti ainult üks hoone, vana kivikiriku kellatorn, mis justkui trotsis looduse hukutavat jõudu. Torni katus on osaliselt sisse vajunud. Iga kord, kui ta unes tornini jõuab, peab ta valima, kas minna trepist üles või jääda alla. Kui ta valib trepi, siis need muutuvad iga astmega aina kitsamaks, kuni lõpuks on ta lausa liibunud tornikivide vahele, mis on siiani kattunud laavatolmuga. Ja siis… kõlab kell. Ainult üksainus löök. Tugev ja läbilõikav. See heliseb alati siis, kui ta jõuab torni tippu. Kõik muud helid sumbuvad tornis. Kui ta püüab appi hüüda, siis sõnad küll väljuvad suust, aga ei kõla. Vahel lendab mõni lind torniaknast sisse ning torni sattudes võib ta tiibadega rabistada kui tahes kõvasti, häält see esile ei kutsu. Aga see üks kellalöök kõlab alati nii heledelt: „Nagu oleks luust ja lihast läbi läinud.“ Selle lausega Annika tavaliselt oma loo ka lõpetab. Kella löömine ise aga tähistab tema ärkamist unest.

„Kummaline, et ma ei tunne une kadumise üle ei heameelt, ega ka kurbust. Ma tean, et midagi on kadunud. Aga tunne… tunne ei tulnudki kaasa,“ mainis Annika nagu muuseas, samal ajal veini juurde kallates. Suunasime oma pilgud Jassile, kes võttis juba tükk aega hoogu, et omalt poolt midagi lisada, kui vaikuse katkestas kellalöök. See kostus kaugemalt, mulle tundus, et kalmistu suunalt.

„Peetri kirik?“ küsisin pigem retooriliselt, aga sain siiski vastuseks: „Ma tean täpselt, mis kirikuga on tegu.“ Vaatasime kõik Annika poole, kes selle asemel, et õhku jäänud lauset lõpetada, rüüpas rahulikult veini, mis tänu soojale augustiõhtule oli selleks hetkeks ilmselt juba liiga leige, et seda nautida. Putukad sumisesid peaaegu kuuldamatult, nagu oleks keegi helinuppu vaiksemaks keeranud. Ja siis... kostus veel üks kellalöök. Palju lähemalt.

Keegi meist ei öelnud enam midagi. Annika pani klaasi aeglaselt lauale ja vaatas otse meie poole. Või pigem justkui läbi meie, läbi lina ja läbi kogu Mikro-Veneetsia. Sinna, kus hääletult voolas Emajõgi.
„See polnud Peetri kirik...“ ütles ta. „See kell… see on täpselt sama, mis mu unes.“
„Aga kui sa seda enam ei mäleta…“ alustasin vaikselt.
Annika muigas. „Mina ei mäletagi. Keegi teine… võib-olla just praegu… näeb seda und minu eest.“
Selle peale kostus veel üks löök. Seekord veel lähemal.

II osa: Helivärvidemaastik

Jass väitis hiljem, et ta ei mäleta, miks tol õhtul katuselt lahkudes otse jõe äärde läks. Tema kodu asus mitme kilomeetri kaugusel, Karlovas, Tolstoi tänaval. Ta oli meie endine naaber, kes nõustas ja abistas meid aeg-ajalt tehnikaalastes küsimustes, milles me ise just kõige tugevamad polnud. Mikrogalerii avamise heliinstallatsiooni taga oli Jassi teostus, kuigi idee pärines meilt. Lahkudes muheles ta veel, et Bolti takso ootab, ja siis ta juba pimedusse kaduski, jättes endast maha vaid hetkeks seinale vibreerima jäänud valguslaigu.

Jõeäär tervitas teda vaikusega, mis polnud sel aastaajal sugugi tavaline. Soojadel suveöödel täitusid paadisillad noortega, kes istusid jalgupidi vees, jagasid õllepurke või kallasid odavat veini bensiinijaamast kaasa haaratud kohvitopsidesse, vahetasid telefonist leitud lugusid ja naeru, mis kandus mööda vett kaugele. Mõni julgem hüppas jõkke, mõned kadusid käsikäes paadivarju või kaldapõõsaste vahele, sosinad ja vaiksed naeratused hajumas öösse nagu saladused, mis hommikuvalgusega kaasa ei tulnud. Aga sel ööl oli jõeäär tühi ja vaikne.

Ja see polnud isegi tavaline öövaikus. See oli midagi paksemat, summutavamat, nagu oleks heli millegi alla mattunud. Jass töötas helidega ja ta oskas une pealt ärgates eristada, kas vaikus on loomulik või kellegi loodud, kas tegu on lihtsalt tuule vaibumisega või on ruumist teadlikult eemaldatud iga kaja ja sahin, jättes alles vaid tühjuse enda. Tal oli anne määrata iga heli täpne kaugus ja suund, olgu selleks lehekrabin kuskil pimeda hoovi nurgas või metallist kaja, mis sündis kilomeetri kaugusel, kui möödasõitev rong metallsilda ületas. Lisaks tajus ta veel helide värve. Kellalöök võis olla hõbedane, veepiiskade langemine vihmakogumistünni paiskus välja sügava türkiisina, sammud pimedas olid kui tumepruun vana samet ja tuules kõlkuv kett lõikas õhku tuhmkuldsete joontega, milles vahel vilksatasid veripunased sädemed, mis võisid tekitada isegi kerge ärevustunde. Need värvid ja täpsed kaugused polnud Jassi jaoks pelgalt harjumuspärane taust, vaid kudusid temasse omamoodi helikanga, mustri, milles iga toon ja kaugus olid oma kohal, justkui oleks heli midagi enamat kui vaid õhuvõnkumine, pigem nagu sõnum, mis oli mõeldud ainult talle. Ja vahel, kui maailm jäi liiga vaikseks, tundus, et see kangas liigub iseenesest, pingutub ootamatult nagu tõmbaks keegi nähtamatut niiti. Nii oli ka nüüd.

Vee kohal lebas udu. Mitte kerge hommikuudu, vaid tihe ja raske, nagu oleks keegi jõele laotanud tumeda teki. See oli samuti haruldane, sest Emajõel nägi udu tavaliselt varahommikuti, kui kaldapealsed olid veel ööniisked ja madal udu hiilis mööda silda, mähkides selle endasse, kuniks jäi vaid hägune valgus ja vee lõhn. Nüüd aga laotus see jõe kohale, öö südames, ja selle all oli midagi, mida ei saanud silmaga näha, küll aga tunda, aeglane, sügav rütm, mis meenutas hingamist. Nagu jõgi ise hingaks. Iga hingetõmme oli Jassi jaoks näha. Madalate toonide raskus laotus tumelillade voogudena üle vee, südamikus pulseeris soe vaskjas kuma, mis kadus iga hingetõmbega sügavasse smaragdrohelisse.

Ja siis kostus kellalöök. See ei tulnud kaugusest, vaid lähedalt, liiga lähedalt. Nii lähedalt, et Jass tundis seda mitte kõrvus, vaid enda sees, rinnaõõnes, luude vahel, justkui oleks südame asemel peidus väike kõmisev vaskne kell. Ta oli tegelikult häiritud katusel kuuldud kellalöökidest. Need lähenesid nagu elusolendid, iga korraga kostes mõnesaja meetri võrra lähemalt. Iga kellalöök kandis endas tumepunast kuma, mille servad helendasid kuldselt, ja Jass võis üsna kindlalt väita, et viimane kostus vaid mõnekümne meetri kauguselt. See teadmine oli vääramatu ja samas absurdselt häiriv, sest Peetri kirik, mille kellad võisid sellise heli tekitada, asus vähemalt kilomeetri kaugusel.

Ka jõelt kostuv helilöök avas tumepunase ringi, mis paisus aeglaselt nagu veelaine, sulandudes servadest kuldseks ja hajudes lõpuks mustjaks varjuvihuks, mis jäi õhku hõljuma veel tükk aega pärast seda, kui kellakõla oli vaibunud. Jass jäi seda mustjat varjuvihku vaatlema. Algul tundus see lihtsalt õhus rippuvat, nagu oleks see unustanud hajuda, aga mida kauem ta seda vaatas, seda selgemaks mustjad rõngad muutusid, kogudes endasse jõe kohal hõljuvat udu, kuni selle sees hakkas midagi eristuma. Jass tundis, et heli polnud veel lõppenud, vaid see kestis edasi, ainult et nüüd polnud see enam seotud kuulmise või isegi nägemisega, vaid millegi sügavamal asuva kaudu.

Ta sirutas käe, teadmata isegi miks, nüüdseks kellatorni meenutav kuju asus liiga kaugel, et seda puudutada. Seejärel rebestas vaikuse läbilõikav vilin, ja koos sellega paiskus üle jõe tugev valgusvihku kandev lööklaine. See tabas Jassi rinna kõrguselt, paisates ta paar sammu tagasi. Jass kaotas tasakaalu ja maandus pehmesse, ööniiskesse murusse. Hetkeks tundus, et maa hingab koos temaga, rütmis, mida ta oli hetk tagasi jõel tundnud. Kui ta end püsti ajas, oli anomaalia vee kohalt kadunud. Õhk sillerdas veel mõnda aega, justkui oleks valgus sinna unustanud väikese, vaevu tajutava jälje. Jass pööras pilgu korraks Mikro-Veneetsia suunas. Katusel rippuv lambikett oli kustunud ja kogu paik näis olevat uinunud. Küllap polnud lööklaine sinna ulatunudki. Ta tundis üsna kindlalt, et juhtunu kuulus ainult talle, midagi, mis sündis tema helimaailma erilisest tajust. Selle mõttega pöördus ta ja hakkas aeglaselt kesklinna poole kõndima.

Koju jõudes lülitas ta teleri sisse, otsis järelvaatamisest välja üheksased uudised ja pani köögis veekeedukannu tööle, sirutades samal ajal käe külmkapi ukse järele. Kapist paiskus vastu ootamatu, terav lehk, nagu oleks keegi sinna kogu suveks unustanud vihmase päeva. Ülemisel riiulil seisis poolik sidrun, mille sisse olid end närinud aeg ja niiskus. Plastkarbis olev salat oli samuti muutunud rohekaks massiks, meenutades pigem samblatükki kui toitu. Lõhna tegelik allikas oli aga avatud piimapakk, mille pind oli samuti kaetud hallika kilega. Kummaline, mõtles Jass, ma tõin selle poest ju alles paar päeva tagasi… äikest ka pole olnud, kuidas ta nii kiiresti hapuks läks. Samal hetkel lõpetas veekeedukann vaikse klõpsuga keemise ning telerist kostuv diktori hääl pani Jassi tarduma: „Kolm kuud tagasi kaduma läinud Jaspar Kummi otsingud lõpetatakse.”

Ta ei uskunud oma kõrvu. Sama nimelist nimekaimu ei saanud ju olla, perekonnanimi Kumm oli liiga haruldane. Ta keris uudise tagasi, kuulas uuesti ja nägi ekraanil omaenda pilti, taustal tuukrid Emajões, sukeldumas millegi otsingul, murelikud näod kaldal. Jass libistas pilgu arvuti ekraanile, mille ta oli sisenedes avanud. Kuupäev vilkus selgelt - 14.09.2027. Katusekinost oli möödunud täpselt kolm kuud. Ärevus puges ta hinge nagu tihe udu. Ta püüdis meenutada toimunut, kuid talle meenus vaid, et lahkus umbes pool tundi tagasi kinoõhtult ning tuli jalgsi mööda Emajõe äärt kesklinna, ületades turusilla, pöörates Kalevi tänavale ning sealt läbi Marta lõigates jõudes Tolstoi tänava algusesse — koju.

Tuttav ja läbilõikav vilin katkestas taas Jassi mõtted. Ta kummardus instinktiivselt, oodates lööklainet, käed kaitsvaks varjuks pea kohal. Hetk hiljem rebestaski vaikuse kärgatus, plahvatus, mille saabuv laine koheselt saja-aastaste aknaklaasideni jõudis. Klaasid klirisesid, kuid pidasid vastu. Heli tuli selgelt Sõbra tänava suunalt.

Jass sööstis akna juurde ja nägi vanade puitmajade kohal tõusmas paksu suitsusammast. Taskust telefoni haarates tundus talle kummaliselt iseenesestmõistetav, et keegi on juba juhtunu jäädvustanud. Facebooki avades kinnitas aimdus end, ta nägi otseülekannet Aleksandri kirikust, mille torn ja katus olid leekides, valgus ja suits segunemas taeva tumeda taustaga.

Jassi pilk klammerdus ekraanile. Tavaliselt nägi ta tule praksumist sügavpunasena, soojade toonidena, mis liikusid nagu elusad niidid leegis. Seekord oli praksumine teist värvi, midagi täiesti uut, mida ta polnud kunagi varem kogenud. See oli korraga külm ja särav, toon, millele ta ei osanud isegi nime anda. Ta tahtis seda heli paremini tundma õppida, uurides seda põhjalikumalt, kuid siis vilkus pilt korraks ja kadus. Ekraanile ilmusid sõnad: Ülekanne on lõppenud.


Jätkub...