Suvi on andnud sügisele teatepulga üle, aga mitte stuudiopoes Karud ja Pojad, kus avaneb suvine rannapäev kogu oma kirevuses – suvitajad, musklis rannakangelased ja päevitusriideis pereemad, liivakooke vormivad lapsed ja jäätise pärast jagelevad lapsed, päikest nautivad kassid ning kajakad, kes pole sugugi pelgalt linnud, vaid kogu rannamängu peategelased.

Arhitekt Tiit Sild, kes on Lubja tänava mikrolinnaku algataja, mida nüüd kutsutakse Mikro-Veneetsiaks, on astunud järgmise julge sammu, seekord kohalike kunstnike toetuseks. Koostöös Mikrogaleriiga on sündinud omanäoline majutusformaat, kus iga korter jutustab ühe kunstniku lugu. Ent see pole lihtsalt esteetiline žest, kunst pole neis tubades pelgalt dekoratsiooniks, vaid osaleb majanduses. Iga kunstnik teenib 10% kasumist, kui külaline tema loomingulises keskkonnas peatub.

Kui rohi ulatub vööni ja vana redel viib roostetava uksega garaaži katusele, võib tunduda, nagu oleksime sattunud kuhugi ääremaale. Tegelikult asume tulevase galerii südames. Ja me ei seisa seal niisama, me tähistame. Meil on 7000 põhjust rõõmustada, sest täpselt niipalju eurosid on kogunenud teie abiga Mikrogalerii ehituseks! Iga MAIKRO postkaart, T-särk, teos või kalender on olnud justkui telliskiviks tulevase galerii vundamendis. Aitäh!

Uusi maju pole sel aastal Mikro-Veneetsiasse kerkinud, majandus niriseb vaevu, aga kunst, see voolab nagu kevadine oja, mis ei küsi prognoose ega protsente. Liigirikkus sirutab end vaikselt igas nurgas ja seintele ilmub aina uusi kihte. Tärkavasse loomelinnakusse on valmimas juba kolmas seinamaal.

Meiu Mündi näituseid oleme korraldanud lausa kolm. Esimene neist toimus Voronja korternäituste raames Gabriela ja Tõnise kodus Supilinnas. Kaks järgmist juba tARTu poes – esimest, "Äralendu" sai pandeemia ajal näha vaid läbi vaateakna, sest galerii uksed olid suletud. „Noche de Calavera“ näitus jäi samuti pandeemiaaega, kuid selleks ajaks oli galerii taas külalistele avatud.

„Vaevalt ma sel korral näitusest kirjutan,“ vastan Kaili küsimusele, et miks sa fotoka kaasa võtad: “Aga igaks juhuks siiski, kes teab,“ lisan veel, kui Nikon näpus juba auto poole teel olen.

Subbi avamisel on rahvast murdu, lausa niipalju, et isegi ERMi mõõtu ruumides on õhk pisut paksuks hingatud, nagu oleks näitusel lisaks maalidele eksponeeritud ka kõigi külaliste hingetõmbed. Tegelikult päris huvitav näitusemõte, jõudsin veel mõelda, kui igaks juhuks sähvatuse siiski kohe peast pühkisin. „Me siiski kahaneme,“ tuletasin endale meelde, mitte ei tee tööd juurde... kuigi välja mõelda, kuidas inimeste hingetõmbeid esitleda, ahvatleb siiani.

Plastik on ehitusvaldkonna elektroonikatööstuses valitsev materjal, kuid Eesti ettevõte Wemel Wood on otsustanud seda muuta. Nad on maailmas esimesed, kes toodavad pistikupesade ja lülitite katteid termopuidust – looduslikust, vastupidavast ning täielikult komposteeruvast materjalist. Wemel Woodi eesmärk on, et aastaks 2040 moodustaksid taastuvatest materjalidest valmistatud pistikud ja lülitid vähemalt poole turust.

Kohtusime Reola tööstuspargis, kus on toimunud termopuidust pistikute arendustöö ning nüüd ka tootmine, startupi asutajate – Karl Haljasmetsa ja Priit Lillega ning uurisime, kuidas see teekond alguse on saanud ja millised väljakutsed on ettevõtet saatnud.

Sattusime sel aastal juba teist korda Kunstimaja näituste avamisele. Kui ise enam vernissaaže korraldama ei pea, on isegi päris värskendav lihtsalt kohale minna, head kunsti nautida ja tuttavaid trehvata. Seekordseks tõukejõuks oli Rait Präätsi ja Sirje Eelma ühisnäituse „Ühes majas 16./50“ avamine, mis tähistas muuhulgas kunstnikepaari 50. koos elatud aastat. Seda kuuldes vaatasime Kailiga teineteisele otsa, samal ajal kiiret arvutust tehes – meil täitus koosolemisest mõned nädalad tagasi 31 aastat. Viiekümneni on veel minna.

Kunst vajab ruumi, aga mitte alati traditsioonilises mõttes. See ruum võib olla füüsiline, aga see võib olla ka hoopis vaimne. Vahel vajab kunst suuri ja avaraid saale, aga vahel piisab ka väikesest nagu Mikrogalerii, kus näitus võib mahtuda isegi taskusse või kus võib aset leiab ajutine kunstisündmus, mis kestab vaid hetke. Üha enam sellesse maailma sukeldudes leiame sarnaseid näiteid ka mujalt maailmas. Üks väga südamelähedane algatus, The Arctic Hideaway, asub Põhja-Norras.

Peale eelmise postituse all tekkinud elavat arutelu Emajõe kunstilaeva teemal, tekkis mõte kokku koguda mõned vee peal eksponeeritud kunsti näited. Kunstnikud on vett kasutanud lõuendina palju ambitsioonikamalt, kui esmapilgul arvata võiks. Siin on kõigest mõned näited, mis on ujunud, sulanud, vajunud sügavusse või langenud kõrgustest veepinnale.

Lubasin kirjutada esimesest tõsisest tagasilöögist. Plaanisime olemasoleva garaažikrundi kohale ehitada Mikrogalerii ning kuna me oma unistustes elame ka ise juba Mikro-Veneetsias, soovisime juurde osta teise boksi, kuhu rajada endale uus minikodu. Aga paraku on meie kõrvalbokside hinnad tõusnud juba tasemeni, mis pole meile enam taskukohane. Lühikese ajaga on Mikro-Veneetsia kinnisvarahinnad kerkinud nagu hästi toidetud pärmitaigen. Tuleb välja, et kui tahad väiksemat, pead maksma suuremalt.

Blogi seniseks kõige populaarsemaks postituseks on kujunenud lugu "Tulnukad, Veronika ja kunstimaailma kõige suurem risk" ning kuna ma olen enam kui kindel, et seda just tulnuka pärast pealkirjas, siis teen väikse katse, et oma hüpoteesile kinnitust saada. Katse kujunes välja täiesti juhuslikult, sest Kaili polnud nõus mulle pööningul poseerima ja haaras mind kaameraga nähes, esimese ettejuhtuva asja, milleks oli tulnukamask, ise samal ajal karjatades: "Ma ei taha pildile jääda!". Miks meil pööningul tulnukamask oli, ma ei tea, aga vähemalt sain ma tänu sellele loodetavasti taas klikitava pealkirja!

Tartu kunsti aastanäituselt jäi kummitama Tõnis Kriisa skulptuur „Off“. Teosel on näha nelja käega naise figuur, mis ühelt poolt viitab nagu rabelemisele, mitme asjaga korraga tegelemisele, aga kuna skulptuuril on kõik liigsed detailid eemaldatud ning figuuri lihtsad jooned ja ühetaoline monokroomne värvigamma viitasid tahtlikule loobumisele liigsest dekoratiivsusest, tundus, et see sobib kuidagi väga hästi meie kahanemise teekonna ja minimalistliku filosoofiaga, mis meie kohal paratamatult juba hõljub.

Viimasest postitusest on möödas pea kaks nädalat, mille panen pikaleveninud ja visalt järgiandva külmetushaiguse arvele. Kuigi ma lasin sel sügisel end esmakordselt gripi vastu vaktsineerida, lootes, et talvel haigused minust lihtsalt maha libisevad, unustas perearst ilmselt mainida, et vaktsiin küll tugevdab immuunsust, kuid ei takista keha otsustamast, et talv on endiselt parim aeg sundpuhkuseks, koos kõigi külmetushaiguste lisadega. Teiseks põhjuseks on esimene ja üsna segava hoobi andnud tagasilöök Mikrogalerii arengus, aga sellest järgmises blogis, pole mõtet kõiki negatiivseid uudiseid korraga välja käia.

Olen viimaste kuude jooksul tutvunud erinevate minimajade lugudega ning kuna jaapani arhitekti Keisuke Oka "Arimaston" põhjustas palju vastukaja, otsustasin ka edaspidi jagada erilisemaid arhitektuurilisi näiteid, mis on kas üllatanud või muul põhjusel silma jäänud.

Selle nädala esmaspäeval vaatasin kalendrisse ja nägin seal vaid üht tööalast märget. Tundus kuidagi uskumatult minimalistlik vaatepilt, sest aasta esimesed poolteist nädalat olid kulgenud täielikus pöörises, Haki tuli tühjaks kolida ja sellele järgnes kolmetoalise korteri täisremont, kuna Eesi otsustas perega suuremale pinnale kolida. Alles kuu neljandal nädalal sain hakata nautima oma eelmise aasta otsuste vilju.

Tokyos, Mita metroopeatuse lähedal asub üks hoone, mis on meid lummanud juba mõnda aega. Kui kunagi peaksime Jaapanisse sattuma, on Arimastoni nime kandev teos, sest majaks on seda isegi liiga lihtne nimetada, kindlasti üks meie sihtkohti, mida külastada. Seda lummavat, kõverate joontega betoonist struktuuri on võrreldud Hayao Miyazaki loominguga – nagu oleks Howli liikuv kindlus Tokyo tänavatele materialiseerunud. Aga selle hoone kõige erilisem osa pole mitte selle välimus, vaid lugu, mis peitub loomise taga.

Tänast postitust ajendas kirjutama ühe hindamiskomisjoni tagasiside Mikrogalerii projektile, kus heidetakse ette, et me ei ole käsitlenud kõige suuremat riski, milleks on võimalus, et seda galeriid üldse ei tekigi. Meenus, kuidas me 12 aastat tagasi Voronja galerii käivitamiseks erinevatest programmidest püüdsime raha kaasata ja sarnaste komisjonide ees tõestada püüdsime, et maapiirkonda on galeriid vaja, sellel võivad olla iseg linnagalerii ees eelised ning et meil on võimekus see üles ehitada ja ka hiljem töös hoida. Tagasisideks kuulsime peamiselt üleolevaid kommentaare ja pidime taluma isegi solvanguid. Üks komisjoni liige konstateeris, et miks te endast nii heal arvamusel olete, seda galeriid on vaja vaid teile ja ehk kolmele hipist sõbrale ka. Võimalik, et mul olid tõesti narmastega püksid jalas ja lilleline särkki üll, pole tõesti kunagi ülikonda vabatahtlikult kandnud.

Tundub, et terve Eesti on täna looduses või vähemalt parkides, et lumiseid vaateid jäädvustada, mõtlesin isegi, et jalutan läbi valge Karlova ja kesklinna Mikro-Veneetsiasse, et üle vaadata, millised lumevallid sealt vastu vaatavad. Teel salvestasin mällu ja kohati ka mobiili mõned lumme mattunud tänavakunstiteosed, kuna meil on peagi plaanis koostöös Ülikooli liikumislaboriga välja töötada mõned liikumakutsuvad kunstituurid linnaruumis, kus lisaks märgilistele teostele, saab maha kõnnitud ka kohustulikud sammud ning ehk annab mõne teose juures isegi intensiivsemaid liigutusi teha.

tARTu ja Haki galerii, mis pakkus meile viie aasta jooksul võimaluse ära katsetada peaaegu kogu potentsiaali, mida Aparaaditehase sopilised ja justkui lõpmatusse hargnevad ruumid võimaldasid, on nüüd tänu Ebrahimile kahanenud nukumaja mõõtu, mille saame mängleva kergusega endaga kaasa võtta. Viis aastat avarates tehaseruumides tegutsemist pakkus meile hindamatu kasvu- ja eksperimenteerimise võimaluse, tõi meis esile ka kõige varjatumad anded ja aitas erinevatest kriisidest (ning neid polnud vähe) välja tulla nii, et ettevõtmise keskmes püsis ikkagi kunst, kuigi vahel tundus, et kokteile müües oleks olnud kergem arveid tasuda.

Käima on läinud aasta, mis meie jaoks avab täiesti uue lehekülje. Oleme lõpetanud või õigemini tõmbame veel hoogsalt alanud nädalal jooni alla Haki galerii tegemistele. Eelmise aasta lõpus lahkusin Estonian Fashion Festivali turundusjuhi kohalt ning tänasega lõpetan turundusteenuste pakkumise Tartu Loomemajanduskeskuses. Väikse koormuse jätsin alles Hopp disainipoe turundajana, et sissetulekud päris nullilähedaseks ei muutuks, aga ülejäänud regulaarsed tööalased tegevused olen lõpetanud, et keskenduda Mikrogalerii planeerimisele ja ehitamisele. Erilist hirmu pole, kuigi ehmatavalt suure elektriarve saabumine postkasti tekitas kerge ärevuse küll. Seda enam tundub aga kahanev tulevik, mille eesmärgiks on muuhulgas ka kommunaalarvete kahandamine, helge. Muidugi võib juhtuda, et paari kuu pärast otsin taas püsivamat sissetulekut, aga hetkel olen siiski optimistlik... olen keerulisematest olukordadest end välja vedanud. Praegune on vähemalt väga inspireeriv.