Ujuvad sillad

2016. aastal rajasid Christo ja Jeanne-Claude’i Itaalias Lago järvele 3 km pikkuse kõnnitee, mis võimaldas külastajatel otse vee peal kõndida. Installatsiooni külastas 16 päeva jooksul üle miljoni inimese. "The Floating Piers" oli ehe näide ajutise kunsti väest, muutes vaatajate arusaama keskkonnast.

Maailmarändurist vannipart

Hollandi kunstniku Florentijn Hofmani loodud "Rubber Duck" (2007) on hiiglaslik kollane vannipart, mis on rännanud Hongkongist Sydneysse ja Los Angelesest Séouli. Seal vahepeal peatus veel teisteski suurlinnades. Hofmani eesmärgiks oli näidata, et kunst võib olla mänguline, tõestades, et isegi nii lihtne objekt nagu part võib lainetada globaalsetes kunstiringkondades.

Uppuv maja

Üks sürreaalsemaid installatsioone veepiiiril on Asmund Havsteen-Mikkelseni "Flooded Modernity" (2018), kus kaasaegse arhitektuuri sümboliks peetav modernistlik maja justkui uppub aeglaselt. See metafooriline teos peegeldab meie tsivilisatsiooni habrast tasakaalu ja on ühtaegu hoiatav kui ka esteetiliselt lummav.

Veneetsia hiiglaslikud käed

Lorenzo Quinni "Support" (2017) on meeldetuletus kliimamuutuste ohust ajaloolistele linnadele ja nende kultuuripärandile. Käed sümboliseerivad inimkonna võimet nii luua kui ka hävitada.

Versailles’ juga ja teised installatsioonid

Olafur Eliasson on kunstnik, kelle tööd mängivad vee kui elemendi muutuva loomusega. Versailles’ lossi aeda loodud "Waterfall" (2016) kujutab endast justkui keset lossihoovi tühjusesse langevat veekaskaadi. Sama kunstnik on ka "Ice Watch" (2014) teose taga, kus aeglaselt sulavad jääplokid linnaväljakul tõid esile kliimamuutuste reaalsuse.

Bassein muuseumi katusel

Austria kunstikollektiivi Gelitin loodud "Basin" (2008) oli ajutine bassein Londoni Haywardi galerii katusel, mis näitas, et kunst võib olla ka sotsiaalne eksperiment, pakkudes külastajatele võimaluse ujuda kesklinna kastusele paigaldatud kunstiteoses.  

Vesi on pidevas liikumises, voolav ja muunduv, nagu kunst. Need võimsad projektid näitavad, et kunsti pole vaja alati raamistada nelja seina vahele, vaid see võib pakkuda meile kindlat jalgealust, aga ka ujuda, sulada või hoopis aeglaselt vajuda otse meie silme all. Võibolla on Emajõgi tõesti lõuendina alakasutatud?