Fleinvaeri saarestikus, keset Norra mägesid ja merd, asub arhitektuuriliselt ja kontseptuaalselt erakordne paik, kus kunstnikud saavad end muust maailmast lahti ühendada. Saarel puuduvad traditsioonilised kunstnike ateljeed, aga seal on ruumid, mis kutsuvad liikuma, märkama ja kogema.

Arctic Hideaway arhitektuur põhineb ideel, kus erinevad funktsioonid jaotatakse mitmete väikeste hoonete vahel. See tähendab, et ühest ruumist teise liikumisel, tuleb vahepeal kohtuda ilmastikuga, tajuda valgust või kerget vihmasabinat ning tunda looduse rütmi. Just see lähenemine eristab seda tüüpilistest residentuuridest. Tegemist pole pelgalt vaikse kohaga, vaid keskkonnaga, mis kunstnikku aktiivselt kujundab.

Siin tekibki huvitav seos Mikrogaleriiga. Kuigi Norra saartel asuv reisdentuur on füüsiliselt suurem, on mõlema taga sarnane idee – anda kunstile ruum, mis ei ole raamistatud, vaid muutub koos kunstniku ja tema protsessiga. Nagu Mikrogalerii võib tekkida ajutiselt kuhugi, kus seda oodatagi ei oska, nii muutub ka Arctic Hideaway osaks maastikust ja ajast – paigaks, mis ei dikteeri, vaid kuulab, mis ei sunni looma, vaid kutsub märkama, mis ei ole pelgalt taust, vaid vestluspartner.

Seal kasutatud ehitusmaterjalid, mis on valitud vastupidavuse ja loodusliku sulandumise tõttu, peegeldavad samuti Mikrogalerii põhimõtet – materjalide ja keskkonna austamist, jätkusuutlikkust ja vajadust sulanduda, mitte domineerida.

Oleme harjunud mõtlema, et kunst vajab kindlat kohta – galeriid, muuseumi, stuudiot. Aga kunst võib olla kõikjal. Kunstnik võib luua stuudio lageda taeva alla ning galeriiks võib muutuda mistahes sein, jõeäär, veepind, puuõõnsus või isegi taskus olev märkmik. See võib olla ajutine kriidijoonistus linnatänaval või puulehtedest seatud installatsioon, mille tuul peagi laiali kannab. Kunst eksisteerib seal, kus seda märgatakse – olgu see siis tühjaks jäänud aknaava, mahajäetud bussipeatus või peegeldus poriloigus, mis muudab hetkeks kogu ümbritsevat maailma.

Arctic Hideaway näitab, et oluline ei ole ainult ruum, vaid see, kuidas me end selles tunneme ja milliseid ideid see esile kutsub. See on koht, mis pakub võimalust oma loomingule teisiti läheneda – mitte lihtsalt midagi valmis teha, vaid lasta ruumil ja keskkonnal end mõjutada.

Ja kas see pole mitte ka Mikrogalerii mõte? Luua ruume, mis võivad olla küll väikesed või veel väiksemad, püsivad või ajutised, aga mis kutsuvad kunstiga teistsugusel moel suhestuma?