Tartu Kunstimaja näitusel on väljas Meiu õlimaalid aastatest 2020–2025, ajast, mida ta ise nimetab haavatud, julmaks ja rõhuvaks, kuid just sel perioodil leidsime meie tema loomingust tuge ja vahendasime seda ka oma publikule. Kuna näitusel on väljas ka pere kogusse kuuluv, samast perioodist pärinev, suitsetav Calavera ning tähelepanu tõmbas ka näituse pealkiri „Desmurgia“, ootasime avamist väga.

Saali sisenedes tekkis seos Björki 2015. aasta albumiga "Vulnicura" ja mitte ainult pealkirjade sarnasuse tõttu. Meiu „Desmurgia“ mõjub samuti kui sosin kevadtuules, see ei karju ega tee suuri žeste. Meiu enda sõnul on desmurgia väikeste lohutuste teadus – hetkede, häälte, lõhnade, värvide, valguse ja varjude sidumine nii, et need aitavad koos püsida. Ja see toimib. Isegi siis, kui sa ise ei tea, milline osa sinus parasjagu laiali laguneb. Maalilised sosinad imbuvad kiht-kihilt mälupilti ja segunevad seal juba olemasolevate mälestustega.

Minu jaoks olid väljapaneku teljeks portreed, mis kandsid mind läbi näituse. Need mõjusid pigem sisemise seisundina, mis Meiu maalidel olid saanud näo. Meiu oskab jäädvustada seda, mida inimene ehk ise sõnadesse panna ei oskagi – vaikne väsimus, igatsus, lootus või selgus, mis tuleb hetkeks ja siis jälle hajub.

Mitmedki portreed jäid meelde, aga ühte neist mäletan juba Calaverade näituselt. Visandlikult maalitud, jätab see mulje, justkui oleks teos alles pooleli, nagu mälestused, mis ei meenu vahel täies ulatuses, pigem katkendlikena, osaliselt tuhmunutena. Ja see värvigamma, mis on ühtlasi tuttav kooliaja vihikukaanelt, millele annab lausa kriipivvalusa aktsendi tüdruku oranži värvi pärg. Nagu mälestus, mis on korraga valus, aga ka helge. Mälestus, mida sa ei otsi, aga mis leiab sind ise üles, kui oled selleks valmis. See maal tekitab minus alati tunde, et olen korraks sattunud kellegi teise mälupilti, kuniks taipan, et see kuulub hoopis mulle endale. Või on see hoopis minuga juuripidi seotud, midagi, mis elab minus ilma, et ma seda täielikult mõistaksin? Või on see lausa link kuhugi kaugemale, võibolla isegi teispoolsusesse?

Desmurgia pole helge näitus, aga see on soe. Kindlasti pole see lootusetu ning kiireid vastuseid ta ei paku, aga kui vastused tulevad, siis sosinana, justkui istuks keegi su kõrvale ja ütleks vaikselt, pigem iseendale: „Ja kevad tuleb ikkagi.“