Vahel jääb tunne, et ma ei kirjuta mitte sellepärast, et mul pole midagi öelda, vaid sellepärast, et kõik juhtub nii kiiresti, et pole aega vahepeal isegi klaviatuurile pihta saada. Kahanemise teekond, mille me Kailiga oleme ette võtnud, on viimasel ajal kummalisel kombel hoopis paisuma hakanud. Tormiliselt. Korraks isegi plahvatuslikult.
Mais, mil tavaliselt alles valmistume Voronjas suvehooajaks, avasime väljaspool tavagraafikut Tuuli Roosma isikunäituse „Menupaus“. Ja olgugi et näituse pealkiri viitas pausile, siis publikumõttes see kindlasti nii polnud. Pigem tõstis see meid sõna otseses mõttes taevastesse kõrgustesse - sotsiaalmeedia postitused kihutasid algoritmide redelil üles nagu raketid ning meie reach ületas paari nädalaga kahe miljoni piiri ja nelja päevaga käis näitusel rohkem inimesi kui kogu meie esimesel hooajal 2014. aastal kokku. Tõeline menupaus! Näitus, kus Tuuli tõi avalikkuse ette elu tagatubade vaikelud muutus ootamatult kollektiivseks peegelduseks. Meie juurde leidsid tee ka need, kes kuulsid Voronjast alles esimest korda ning nüüdseks on välja kujunenud ka uus turismiliik: „Kas see ongi see koht, kus toimus Tuuli Roosma näitus?“. Meie mõistagi noogutame selle peale.
Kui üks näitus võttis hoogu nagu reaktiivmootor, siis järgmine avanes juba täiskiirusel. Kalli Kalde kureeritud „Metsik aed. Metsik aeg“ avas uksed (ja väravad, ja saunamaja, ja aia, ja mõned salakäigudki) 21 kunstnikule, kes istutasid, voolisid, punusid, meisterdasid, maalisid, ujusid ja kerisid end aedadesse. Tulemuseks ei olnud botaanikaaed, vaid pigem mitmekesine visuaalne herbaarium, kus kasvavad ühekorraga nii isiklikud mälestused, vaimukad assotsiatsioonid, spontaansed leidlikkused, muretu mängulisus, loov metsikus, aga ka kollektiivne hirm. Ja mis peamine, see kõik on elus. Nagu metsikud aiad ikka.
Ja siis, justkui teekond peakski kulgema ainult kiirteel, produtseerisime ja avasime veel ühe näituse. Seekord Samovarimajas, mille atmosfäär on ideaalne teepausiks, aga mitte ainult. MAIKRO uus näitus „Üks tee viib teiseni“ toob kokku teekonnad, tähendused, aga sealt ei puudu ka teetassid. Iga teos on kui peatuspaik või suunaviit, kusagil loksub lapsepõlve tee, kusagil aurab ajatu argipäev, kusagil on tee, mida ei saa kaardistada. Näitusel on nii huumorit kui mõtlikkust, aga mis kõige tähtsam, see avas ka Samovarimajas uue ukse. Nüüdsest hakkavad sealgi toimuma näitused, mis teeb Varnjast kõige galeriirohkema paiga Eestis. Varnja külas on 156 elaniku kohta kolm kunstigaleriid – Voronja galerii, Lendav Laeva galerii ja Samovarimaja dvor. Kui Tartus oleks sama suhe, peaks siin olema 1923 galeriid.
Nagu MAIKRO puhul ikka, on ka see näitus seotud heategevusega: iga ostetud teos, postkaart või kalender aitab ehitada meie väikest, aga visalt kasvavat Mikrogaleriid. Nii et kui otsid kingitust, siis tea, et MAIKROga tuleb kaasa ka killuke tulevikku - päris ehtsa galerii kujul.
Tegelikult, kogu selle tormilise paisumise kõrval oleme vaikselt toimetanud ka ühe uue projekti kallal. See toimub Tartus ja sinna on kaasatud neli Tartu kunstnikku. Rohkem ei ütle, vähemalt praegu mitte. Luban, et järgmises postituses räägin sellest lähemalt. Teema puudutab otseselt Mikrogalerii tulevikku ja potentsiaalselt ka uut ärimudeli, mis aitab kunstnikel ja Mikrogaleriil tegutseda paindlikumalt, kestlikumalt ja loomingulisemat koostööd võimaldaval moel.
Mikrogalerii enda ehituse osas on aga olnud... vaikne. Mitte et me poleks proovinud. Meie plaan osta teine garaažiboks on nüüdseks kolinal läbi kukkunud, universum andis meile selge sõnumi: kui kahaneda, siis ühte, mitte kahte boksi. Ja see on aus. Üks ruum. Üks galerii. Üks mõte korraga. Augustis on meil kokkusaamine ehitajaga ja 2026. aasta mai avamiseks on näitus juba broneeritud. Jah, väike pinge peab ikka olema, muidu see polekski päris meie moodi.
Nii et kui järgmine kord keegi küsib, kuidas meil läheb, siis vastame, et paisume kahanemise suunas. Üks tee viib teiseni, kolmas viib garaaži ja neljas juba ehituspoodi.
Kui üks näitus võttis hoogu nagu reaktiivmootor, siis järgmine avanes juba täiskiirusel. Kalli Kalde kureeritud „Metsik aed. Metsik aeg“ avas uksed (ja väravad, ja saunamaja, ja aia, ja mõned salakäigudki) 21 kunstnikule, kes istutasid, voolisid, punusid, meisterdasid, maalisid, ujusid ja kerisid end aedadesse. Tulemuseks ei olnud botaanikaaed, vaid pigem mitmekesine visuaalne herbaarium, kus kasvavad ühekorraga nii isiklikud mälestused, vaimukad assotsiatsioonid, spontaansed leidlikkused, muretu mängulisus, loov metsikus, aga ka kollektiivne hirm. Ja mis peamine, see kõik on elus. Nagu metsikud aiad ikka.
Ja siis, justkui teekond peakski kulgema ainult kiirteel, produtseerisime ja avasime veel ühe näituse. Seekord Samovarimajas, mille atmosfäär on ideaalne teepausiks, aga mitte ainult. MAIKRO uus näitus „Üks tee viib teiseni“ toob kokku teekonnad, tähendused, aga sealt ei puudu ka teetassid. Iga teos on kui peatuspaik või suunaviit, kusagil loksub lapsepõlve tee, kusagil aurab ajatu argipäev, kusagil on tee, mida ei saa kaardistada. Näitusel on nii huumorit kui mõtlikkust, aga mis kõige tähtsam, see avas ka Samovarimajas uue ukse. Nüüdsest hakkavad sealgi toimuma näitused, mis teeb Varnjast kõige galeriirohkema paiga Eestis. Varnja külas on 156 elaniku kohta kolm kunstigaleriid – Voronja galerii, Lendav Laeva galerii ja Samovarimaja dvor. Kui Tartus oleks sama suhe, peaks siin olema 1923 galeriid.
Nagu MAIKRO puhul ikka, on ka see näitus seotud heategevusega: iga ostetud teos, postkaart või kalender aitab ehitada meie väikest, aga visalt kasvavat Mikrogaleriid. Nii et kui otsid kingitust, siis tea, et MAIKROga tuleb kaasa ka killuke tulevikku - päris ehtsa galerii kujul.
Tegelikult, kogu selle tormilise paisumise kõrval oleme vaikselt toimetanud ka ühe uue projekti kallal. See toimub Tartus ja sinna on kaasatud neli Tartu kunstnikku. Rohkem ei ütle, vähemalt praegu mitte. Luban, et järgmises postituses räägin sellest lähemalt. Teema puudutab otseselt Mikrogalerii tulevikku ja potentsiaalselt ka uut ärimudeli, mis aitab kunstnikel ja Mikrogaleriil tegutseda paindlikumalt, kestlikumalt ja loomingulisemat koostööd võimaldaval moel.
Mikrogalerii enda ehituse osas on aga olnud... vaikne. Mitte et me poleks proovinud. Meie plaan osta teine garaažiboks on nüüdseks kolinal läbi kukkunud, universum andis meile selge sõnumi: kui kahaneda, siis ühte, mitte kahte boksi. Ja see on aus. Üks ruum. Üks galerii. Üks mõte korraga. Augustis on meil kokkusaamine ehitajaga ja 2026. aasta mai avamiseks on näitus juba broneeritud. Jah, väike pinge peab ikka olema, muidu see polekski päris meie moodi.
Nii et kui järgmine kord keegi küsib, kuidas meil läheb, siis vastame, et paisume kahanemise suunas. Üks tee viib teiseni, kolmas viib garaaži ja neljas juba ehituspoodi.
Kommentaarid