Suhkur seostub enamasti magusa koogiletiga mõnes vanalinna kohvikus, kommikausiga jõulude ajal või vanaema keedetud moosiga pühapäevase pannkoogi kõrval, ehkki moosid pole kaugeltki enam nii magusad kui varem. Kunstnik Silja Truus aga näeb suhkrus palju enamat, materjali, mis on ühtaegu eluenergiaga laetud, samas kergesti kaduv. Tema suhkrust vormitud kehad kõnelevad elujõest ja piirideta seotusest, mis ühendab kõiki olendeid. Sellest, kuidas suhkruskulptuuride idee sündis ja mida suhkur tema jaoks sümboliseerib, rääkisime Siljaga pikemalt intervjuus.
Kuidas sündis idee luua terve näitus suhkrust, ja mida see materjal sinu jaoks sümboliseerib?
Juba umbes kümne aasta eest nägin juhuslikult Jaapani suhkrukunsti ja tekkis soov ise seda materjali kasutada. Jaapani meistrid tegelevad sellega põlvkondade viisi, pühendavad sellele oma elu. Teoste vorm on traditsiooniline ja need näevad välja, nagu oleksid tehtud klaasist. Suhkru puhul saab kasutada peaaegu kõiki samu tehnikaid, mida klaasigagi – seda saab valada vormi, leegiga kuumutades vormida, tükke kokku keevitada, isegi puhuda. Lisaks võib seda kristalliseerida, nii et see meenutab pâte de verre’i. Suhkrut on muidugi oluliselt lihtsam ja odavam kasutada kui klaasi, ja selle ajutisus tekitab muretuma, mängulisema meeleolu.
Keha-teemat sobib suhkrus eriti hästi käsitleda, sest see on füsioloogiline materjal. Glükoosi, s.t suhkrut, kasutab meie keha – ja enamus teisi kehasid samuti – energiana. Suhkur ei püsi looduslikus keskkonnas muutumatuna nagu klaas või pronks, ja lõpuks süüakse see organismide poolt ära.
Lisaks kõigele muule mind lihtsalt tõmbavad hirmsasti läbipaistvad asjad, see on justkui fetiš.
Näituse keskmes on mõte kehade lõputust ringkäigust. Kuidas sa seda oma töödes visuaalselt ja kontseptuaalselt väljendad?
Kujutan erinevaid liike, sealhulgas ka inimest, kõik need kujud on tehtud suhkrust. Suhkrust kala ilmselt tekitab meis mõtte, et see võiks olla söök. Oma kehast me tavaliselt ei mõtle kui söögist kellelegi teisele, kuid ometi nii see on. Isegi meie eluajal anname toitu tohutul hulgal erinevatele kehadele, mõnes mõttes me olemegi tohutu hulk erinevaid kehasid. Selle piirideta seotuse võtab hästi kokku termin ’ökosomaatika’ – see on ala, mis vaatleb inimese keha keskkonna, ökosüsteemide osana. Meie oma kehasolemise kogemus aitab meil tunnetada kõigi organismide omavahelist seotust.
Kõik kehad, kes on elanud Maal – meie varaseimatest esivanematest tänapäeva olenditeni –, on kõik omavahel ühendatud. Ühest kehast sünnib teine, üks süüakse teise poolt ja saab osaks temast. Lühikeseks hetkeks seisame selle pika, katkematu liini lõpus, ning juba tulevad uued olendid ja võtavad sisse koha meie järel; elujõgi voolab aina edasi, voolab läbi põlvkondade, läbi kehade ajaloo, läbi eri liikide. Meie ja teiste kehad on piirideta, me oleme otseselt, lahutamatult seotud oma eellaste, järglaste ja mitteinimorganismidega. Nad kõik tunnevad, nad kõik tahavad elada ja nad kõik saavad lõpuks kellekski teiseks.
Kuidas suhestud sa ise oma kehaga ja teiste elusolendite kehadega ning kas selle näituse loomine on sinu arusaama selles osas muutnud?
Minu jaoks on kehalisus äärmiselt oluline. Tunnetan selgelt, et olen keha kaudu maailmaga seotud ja kui ma ei ole oma kehaga kontaktis, siis olen tuim ka ümbritseva maailma suhtes ja ma ei tunne end hästi. Kui olen teadlik ja erk, siis võib mõni värv, heli, või näiteks maastik tekitada minus selge kehalise tunde. Vaatan praegu aeda, kus on erinevatest rohelistest lehtedest ja valgusest kihid ja mustrid, ja mu keha reageerib sellele otse, ilma kognitiivset protsessi läbimata. Tunnen, et tahaksin selle endasse neelata, absorbeerida.
Väga selgelt tunneme kehas emotsioone. Keha on meie jaoks esmane reaalsus, meie tunded on meie maailm, mõnes mõttes kõige reaalsem, mis meil on. Kuidas ja kus neid täpselt tuntakse, selles on kultuurilised ja ilmselt liigilised erinevused, ja ma pole endale võtnud eesmärgiks neid täpselt dokumenteerida, vaid püüda visualiseerida seda, kuidas nad minu kehas esinevad.
Töö selle näitusega on olnud hästi loomulik protsess, ma ei mäleta enam, millal see algas, ja see kindlasti ei lõpe nende kujude lagunedes. Mu arusaamad ehk ei ole muutunud, aga arvan, et tunnetus on selginenud, ja olen teadlikum ja tänulikum selle suhkru- või elujõe voolamise suhtes.
Milline oli sinu jaoks kõige keerulisem või ootamatum hetk suhkruga töötamisel?
Suhkur on üsna keeruline materjal, see tuleb kõrge temperatuurini viia ja siis kähku valada ja liigutada, sest vedel suhkur hakkab pinnalt kiiresti jahtuma, samas seestpoolt on jube kuum, sellega võib ennast tõsiselt ära põletada. Ja kui teosed on valmis, peab neid hoidma väikse õhuniiskuse juures, muidu nad muutuvad uuesti vedelaks. Aga üldiselt on iga uus materjal keeruline, ja ega ma selle mõne kuuga mingit meisterlikkust ei ole saavutanud.
Uut projekti alustades mõtlen alati kõigepealt kontseptsioonile ja sellest lähtudes valin materjali, ja sageli saabki selleks midagi, mida ma pole varem kasutanud. See on muidugi põnev, aga keeruline ja aeganõudev ja tavaliselt saabub töö käigus varem või hiljem hetk, kui luban endale, et tulevikus enam nii ei tee, vaid jään paari-kolme tuttava materjali juurde. Aga järgmine kord ei suuda jälle vastu panna ja katsetan midagi uut. Viimane materjal, mida enne suhkrut kasutasin, oli mesilasvaha.
Kas sul on mõni isiklik kogemus või mälestus, mis sind eriti tugevalt selle teema juurde tõi?
Ühte konkreetset kogemust ei ole, pigem pikaajaline küpsemine. Noorena uskusin ma rohkem põhimõttesse mind over matter (e k „meel on tugevam kui mateeria“), askeesi, iga hinna eest läbi surumisse. Noor inimene saab seda sageli ka endale lubada, ja ma ei väida, et see poleks kohati kasulik põhimõte – tahtejõuga üle olla, tingimustest hoolimata saavutada. Aga elu jooksul olen hakanud rohkem märkama enese ja muu maailma piiride arbitraarsust. Võibolla on ego natuke maha rahunenud ja püüan enam rahul olla jälgimisega, kuidas loodus/loomus toimib. Sellega leebelt kooskõlas tegutsemine toob pikapeale parema tagajärje kui ego tahtmise läbi surumine. Inimese tahte ja looduse vastandamine on siin mõnes mõttes metafoor, aga mitte ainult. Kehas asub justkui nende kokkupuutepunkt, see mõte, tahe või mis iganes, mida me endaks peame, on lahutamatu meie kehast ja keha õpetab meile, et oleme ise osa loodusest. Mul läks näiteks väga kaua aega, et leppida sellega, et nälg teeb mind närviliseks, ja sellisel juhul tuleb lihtsalt süüa. Võib muidugi võidelda oma närvisüsteemiga, ja ajutiselt isegi võita, aga lõplikku võitu pole võimalik saavutada ja tegelikult ei peaks end oma kehaga, ega üldse loodusega vastasleeri kujutlema.
Ja siin on üks saladus – kui loodust, mateeriat tunnetada oma agendat peale surumata, siis ilmneb selles nii suur ime, et millegi muutmise soov kahaneb ja kuhtub. Ilma selle agendata, ennast eristamata tajud end osana sellest läbi liikide, läbi põlvkondade voolavast jõest. Ükskord sööb sind sipelgas, ja nii ongi väga hästi.
Mida sa loodad, et külastajad pärast näituse kogemist endaga kaasa võtavad?
Ma võiks sellest kõigest ilmselt lõputult rääkida, aga minu eesmärk pole tegelikult midagi tõestada ega mingit ideoloogiat edasi anda, pigem väljendan teatud meelelaadi või meeleolu. Kui siit midagi kaasa võtta, siis ehk oma keha tajumist osakesena ökosüsteemidest, tihedat seotust kõige kehalise vahel. See võiks toetada solidaarsust ja empaatiat teiste olendite, teiste liikidega.
Samuti tasuks kehale rohkem tähelepanu pöörata sellepärast, et kuigi inimesed kipuvad vahel endast mõtlema kui üleni tserebraalsest olendist, ei saa kehalist ja kognitiivset eristada, nagu ei saa eristada vaimset ja kehalist tervist, psüühilist ja kehalist valu jne.
Mis saab teostest peale näitust?
Ma tegelikult ei tea, kui hästi nad selles galerii keskkonnas vastu peavad. Võibolla nad lahustuvad õhuniiskuses ja voolavad paari nädalaga põrandale loiguks. Siis tulevad ilmselt sipelgad ja söövad need ära.
Silja Truusi näitus "Suhkrujõgi" avaneb Mikrogaleriis (Lubja 1c/7) 6. septembril 2025 kell 12 ning seda saab külastada: 6.-7. ja 13.-14. septembril kell 12-16.
Fotod: Eesi Raa
Juba umbes kümne aasta eest nägin juhuslikult Jaapani suhkrukunsti ja tekkis soov ise seda materjali kasutada. Jaapani meistrid tegelevad sellega põlvkondade viisi, pühendavad sellele oma elu. Teoste vorm on traditsiooniline ja need näevad välja, nagu oleksid tehtud klaasist. Suhkru puhul saab kasutada peaaegu kõiki samu tehnikaid, mida klaasigagi – seda saab valada vormi, leegiga kuumutades vormida, tükke kokku keevitada, isegi puhuda. Lisaks võib seda kristalliseerida, nii et see meenutab pâte de verre’i. Suhkrut on muidugi oluliselt lihtsam ja odavam kasutada kui klaasi, ja selle ajutisus tekitab muretuma, mängulisema meeleolu.
Keha-teemat sobib suhkrus eriti hästi käsitleda, sest see on füsioloogiline materjal. Glükoosi, s.t suhkrut, kasutab meie keha – ja enamus teisi kehasid samuti – energiana. Suhkur ei püsi looduslikus keskkonnas muutumatuna nagu klaas või pronks, ja lõpuks süüakse see organismide poolt ära.
Lisaks kõigele muule mind lihtsalt tõmbavad hirmsasti läbipaistvad asjad, see on justkui fetiš.
Näituse keskmes on mõte kehade lõputust ringkäigust. Kuidas sa seda oma töödes visuaalselt ja kontseptuaalselt väljendad?
Kujutan erinevaid liike, sealhulgas ka inimest, kõik need kujud on tehtud suhkrust. Suhkrust kala ilmselt tekitab meis mõtte, et see võiks olla söök. Oma kehast me tavaliselt ei mõtle kui söögist kellelegi teisele, kuid ometi nii see on. Isegi meie eluajal anname toitu tohutul hulgal erinevatele kehadele, mõnes mõttes me olemegi tohutu hulk erinevaid kehasid. Selle piirideta seotuse võtab hästi kokku termin ’ökosomaatika’ – see on ala, mis vaatleb inimese keha keskkonna, ökosüsteemide osana. Meie oma kehasolemise kogemus aitab meil tunnetada kõigi organismide omavahelist seotust.
Kõik kehad, kes on elanud Maal – meie varaseimatest esivanematest tänapäeva olenditeni –, on kõik omavahel ühendatud. Ühest kehast sünnib teine, üks süüakse teise poolt ja saab osaks temast. Lühikeseks hetkeks seisame selle pika, katkematu liini lõpus, ning juba tulevad uued olendid ja võtavad sisse koha meie järel; elujõgi voolab aina edasi, voolab läbi põlvkondade, läbi kehade ajaloo, läbi eri liikide. Meie ja teiste kehad on piirideta, me oleme otseselt, lahutamatult seotud oma eellaste, järglaste ja mitteinimorganismidega. Nad kõik tunnevad, nad kõik tahavad elada ja nad kõik saavad lõpuks kellekski teiseks.
Kuidas suhestud sa ise oma kehaga ja teiste elusolendite kehadega ning kas selle näituse loomine on sinu arusaama selles osas muutnud?
Minu jaoks on kehalisus äärmiselt oluline. Tunnetan selgelt, et olen keha kaudu maailmaga seotud ja kui ma ei ole oma kehaga kontaktis, siis olen tuim ka ümbritseva maailma suhtes ja ma ei tunne end hästi. Kui olen teadlik ja erk, siis võib mõni värv, heli, või näiteks maastik tekitada minus selge kehalise tunde. Vaatan praegu aeda, kus on erinevatest rohelistest lehtedest ja valgusest kihid ja mustrid, ja mu keha reageerib sellele otse, ilma kognitiivset protsessi läbimata. Tunnen, et tahaksin selle endasse neelata, absorbeerida.
Väga selgelt tunneme kehas emotsioone. Keha on meie jaoks esmane reaalsus, meie tunded on meie maailm, mõnes mõttes kõige reaalsem, mis meil on. Kuidas ja kus neid täpselt tuntakse, selles on kultuurilised ja ilmselt liigilised erinevused, ja ma pole endale võtnud eesmärgiks neid täpselt dokumenteerida, vaid püüda visualiseerida seda, kuidas nad minu kehas esinevad.
Töö selle näitusega on olnud hästi loomulik protsess, ma ei mäleta enam, millal see algas, ja see kindlasti ei lõpe nende kujude lagunedes. Mu arusaamad ehk ei ole muutunud, aga arvan, et tunnetus on selginenud, ja olen teadlikum ja tänulikum selle suhkru- või elujõe voolamise suhtes.
Milline oli sinu jaoks kõige keerulisem või ootamatum hetk suhkruga töötamisel?
Suhkur on üsna keeruline materjal, see tuleb kõrge temperatuurini viia ja siis kähku valada ja liigutada, sest vedel suhkur hakkab pinnalt kiiresti jahtuma, samas seestpoolt on jube kuum, sellega võib ennast tõsiselt ära põletada. Ja kui teosed on valmis, peab neid hoidma väikse õhuniiskuse juures, muidu nad muutuvad uuesti vedelaks. Aga üldiselt on iga uus materjal keeruline, ja ega ma selle mõne kuuga mingit meisterlikkust ei ole saavutanud.
Uut projekti alustades mõtlen alati kõigepealt kontseptsioonile ja sellest lähtudes valin materjali, ja sageli saabki selleks midagi, mida ma pole varem kasutanud. See on muidugi põnev, aga keeruline ja aeganõudev ja tavaliselt saabub töö käigus varem või hiljem hetk, kui luban endale, et tulevikus enam nii ei tee, vaid jään paari-kolme tuttava materjali juurde. Aga järgmine kord ei suuda jälle vastu panna ja katsetan midagi uut. Viimane materjal, mida enne suhkrut kasutasin, oli mesilasvaha.
Kas sul on mõni isiklik kogemus või mälestus, mis sind eriti tugevalt selle teema juurde tõi?
Ühte konkreetset kogemust ei ole, pigem pikaajaline küpsemine. Noorena uskusin ma rohkem põhimõttesse mind over matter (e k „meel on tugevam kui mateeria“), askeesi, iga hinna eest läbi surumisse. Noor inimene saab seda sageli ka endale lubada, ja ma ei väida, et see poleks kohati kasulik põhimõte – tahtejõuga üle olla, tingimustest hoolimata saavutada. Aga elu jooksul olen hakanud rohkem märkama enese ja muu maailma piiride arbitraarsust. Võibolla on ego natuke maha rahunenud ja püüan enam rahul olla jälgimisega, kuidas loodus/loomus toimib. Sellega leebelt kooskõlas tegutsemine toob pikapeale parema tagajärje kui ego tahtmise läbi surumine. Inimese tahte ja looduse vastandamine on siin mõnes mõttes metafoor, aga mitte ainult. Kehas asub justkui nende kokkupuutepunkt, see mõte, tahe või mis iganes, mida me endaks peame, on lahutamatu meie kehast ja keha õpetab meile, et oleme ise osa loodusest. Mul läks näiteks väga kaua aega, et leppida sellega, et nälg teeb mind närviliseks, ja sellisel juhul tuleb lihtsalt süüa. Võib muidugi võidelda oma närvisüsteemiga, ja ajutiselt isegi võita, aga lõplikku võitu pole võimalik saavutada ja tegelikult ei peaks end oma kehaga, ega üldse loodusega vastasleeri kujutlema.
Ja siin on üks saladus – kui loodust, mateeriat tunnetada oma agendat peale surumata, siis ilmneb selles nii suur ime, et millegi muutmise soov kahaneb ja kuhtub. Ilma selle agendata, ennast eristamata tajud end osana sellest läbi liikide, läbi põlvkondade voolavast jõest. Ükskord sööb sind sipelgas, ja nii ongi väga hästi.
Mida sa loodad, et külastajad pärast näituse kogemist endaga kaasa võtavad?
Ma võiks sellest kõigest ilmselt lõputult rääkida, aga minu eesmärk pole tegelikult midagi tõestada ega mingit ideoloogiat edasi anda, pigem väljendan teatud meelelaadi või meeleolu. Kui siit midagi kaasa võtta, siis ehk oma keha tajumist osakesena ökosüsteemidest, tihedat seotust kõige kehalise vahel. See võiks toetada solidaarsust ja empaatiat teiste olendite, teiste liikidega.
Samuti tasuks kehale rohkem tähelepanu pöörata sellepärast, et kuigi inimesed kipuvad vahel endast mõtlema kui üleni tserebraalsest olendist, ei saa kehalist ja kognitiivset eristada, nagu ei saa eristada vaimset ja kehalist tervist, psüühilist ja kehalist valu jne.
Mis saab teostest peale näitust?
Ma tegelikult ei tea, kui hästi nad selles galerii keskkonnas vastu peavad. Võibolla nad lahustuvad õhuniiskuses ja voolavad paari nädalaga põrandale loiguks. Siis tulevad ilmselt sipelgad ja söövad need ära.
Silja Truusi näitus "Suhkrujõgi" avaneb Mikrogaleriis (Lubja 1c/7) 6. septembril 2025 kell 12 ning seda saab külastada: 6.-7. ja 13.-14. septembril kell 12-16.
Fotod: Eesi Raa
_huge.webp)
Kommentaarid