Jass väitis hiljem, et ta ei mäleta, miks tol õhtul katuselt lahkudes otse jõe äärde läks. Tema kodu asus mitme kilomeetri kaugusel, Karlovas, Tolstoi tänaval. Ta oli meie endine naaber, kes nõustas ja abistas meid aeg-ajalt tehnikaalastes küsimustes, milles me ise just kõige tugevamad polnud. Mikrogalerii avamise heliinstallatsiooni taga oli Jassi teostus, kuigi idee pärines meilt. Lahkudes muheles ta veel, et Bolti takso ootab, ja siis ta juba pimedusse kaduski, jättes endast maha vaid hetkeks seinale vibreerima jäänud valguslaigu.
Jõeäär tervitas teda vaikusega, mis polnud sel aastaajal sugugi tavaline. Soojadel suveöödel täitusid paadisillad noortega, kes istusid jalgupidi vees, jagasid õllepurke või kallasid odavat veini bensiinijaamast kaasa haaratud kohvitopsidesse, vahetasid telefonist leitud lugusid ja naeru, mis kandus mööda vett kaugele. Mõni julgem hüppas jõkke, mõned kadusid käsikäes paadivarju või kaldapõõsaste vahele, sosinad ja vaiksed naeratused hajumas öösse nagu saladused, mis hommikuvalgusega kaasa ei tulnud. Aga sel ööl oli jõeäär tühi ja vaikne.
Ja see polnud isegi tavaline öövaikus. See oli midagi paksemat, summutavamat, nagu oleks heli millegi alla mattunud. Jass töötas helidega ja ta oskas une pealt ärgates eristada, kas vaikus on loomulik või kellegi loodud, kas tegu on lihtsalt tuule vaibumisega või on ruumist teadlikult eemaldatud iga kaja ja sahin, jättes alles vaid tühjuse enda. Tal oli anne määrata iga heli täpne kaugus ja suund, olgu selleks lehekrabin kuskil pimeda hoovi nurgas või metallist kaja, mis sündis kilomeetri kaugusel, kui möödasõitev rong metallsilda ületas. Lisaks tajus ta veel helide värve. Kellalöök võis olla hõbedane, veepiiskade langemine vihmakogumistünni paiskus välja sügava türkiisina, sammud pimedas olid kui tumepruun vana samet ja tuules kõlkuv kett lõikas õhku tuhmkuldsete joontega, milles vahel vilksatasid veripunased sädemed, mis võisid tekitada isegi kerge ärevustunde. Need värvid ja täpsed kaugused polnud Jassi jaoks pelgalt harjumuspärane taust, vaid kudusid temasse omamoodi helikanga, mustri, milles iga toon ja kaugus olid oma kohal, justkui oleks heli midagi enamat kui vaid õhuvõnkumine, pigem nagu sõnum, mis oli mõeldud ainult talle. Ja vahel, kui maailm jäi liiga vaikseks, tundus, et see kangas liigub iseenesest, pingutub ootamatult nagu tõmbaks keegi nähtamatut niiti. Nii oli ka nüüd.
Vee kohal lebas udu. Mitte kerge hommikuudu, vaid tihe ja raske, nagu oleks keegi jõele laotanud tumeda teki. See oli samuti haruldane, sest Emajõel nägi udu tavaliselt varahommikuti, kui kaldapealsed olid veel ööniisked ja madal udu hiilis mööda silda, mähkides selle endasse, kuniks jäi vaid hägune valgus ja vee lõhn. Nüüd aga laotus see jõe kohale, öö südames, ja selle all oli midagi, mida ei saanud silmaga näha, küll aga tunda, aeglane, sügav rütm, mis meenutas hingamist. Nagu jõgi ise hingaks. Iga hingetõmme oli Jassi jaoks näha. Madalate toonide raskus laotus tumelillade voogudena üle vee, südamikus pulseeris soe vaskjas kuma, mis kadus iga hingetõmbega sügavasse smaragdrohelisse.
Ja siis kostus kellalöök. See ei tulnud kaugusest, vaid lähedalt, liiga lähedalt. Nii lähedalt, et Jass tundis seda mitte kõrvus, vaid enda sees, rinnaõõnes, luude vahel, justkui oleks südame asemel peidus väike kõmisev vaskne kell. Ta oli tegelikult häiritud katusel kuuldud kellalöökidest. Need lähenesid nagu elusolendid, iga korraga kostes mõnesaja meetri võrra lähemalt. Iga kellalöök kandis endas tumepunast kuma, mille servad helendasid kuldselt, ja Jass võis üsna kindlalt väita, et viimane kostus vaid mõnekümne meetri kauguselt. See teadmine oli vääramatu ja samas absurdselt häiriv, sest Peetri kirik, mille kellad võisid sellise heli tekitada, asus vähemalt kilomeetri kaugusel.
Ka jõelt kostuv helilöök avas tumepunase ringi, mis paisus aeglaselt nagu veelaine, sulandudes servadest kuldseks ja hajudes lõpuks mustjaks varjuvihuks, mis jäi õhku hõljuma veel tükk aega pärast seda, kui kellakõla oli vaibunud. Jass jäi seda mustjat varjuvihku vaatlema. Algul tundus see lihtsalt õhus rippuvat, nagu oleks see unustanud hajuda, aga mida kauem ta seda vaatas, seda selgemaks mustjad rõngad muutusid, kogudes endasse jõe kohal hõljuvat udu, kuni selle sees hakkas midagi eristuma. Jass tundis, et heli polnud veel lõppenud, vaid see kestis edasi, ainult et nüüd polnud see enam seotud kuulmise või isegi nägemisega, vaid millegi sügavamal asuva kaudu.
Ta sirutas käe, teadmata isegi miks, nüüdseks kellatorni meenutav kuju asus liiga kaugel, et seda puudutada. Seejärel rebestas vaikuse läbilõikav vilin, ja koos sellega paiskus üle jõe tugev valgusvihku kandev lööklaine. See tabas Jassi rinna kõrguselt, paisates ta paar sammu tagasi. Jass kaotas tasakaalu ja maandus pehmesse, ööniiskesse murusse. Hetkeks tundus, et maa hingab koos temaga, rütmis, mida ta oli hetk tagasi jõel tundnud. Kui ta end püsti ajas, oli anomaalia vee kohalt kadunud. Õhk sillerdas veel mõnda aega, justkui oleks valgus sinna unustanud väikese, vaevu tajutava jälje. Jass pööras pilgu korraks Mikro-Veneetsia suunas. Katusel rippuv lambikett oli kustunud ja kogu paik näis olevat uinunud. Küllap polnud lööklaine sinna ulatunudki. Ta tundis üsna kindlalt, et juhtunu kuulus ainult talle, midagi, mis sündis tema helimaailma erilisest tajust. Selle mõttega pöördus ta ja hakkas aeglaselt kesklinna poole kõndima.
Koju jõudes lülitas ta teleri sisse, otsis järelvaatamisest välja üheksased uudised ja pani köögis veekeedukannu tööle, sirutades samal ajal käe külmkapi ukse järele. Kapist paiskus vastu ootamatu, terav lehk, nagu oleks keegi sinna kogu suveks unustanud vihmase päeva. Ülemisel riiulil seisis poolik sidrun, mille sisse olid end närinud aeg ja niiskus. Plastkarbis olev salat oli samuti muutunud rohekaks massiks, meenutades pigem samblatükki kui toitu. Lõhna tegelik allikas oli aga avatud piimapakk, mille pind oli samuti kaetud hallika kilega. Kummaline, mõtles Jass, ma tõin selle poest ju alles paar päeva tagasi… äikest ka pole olnud, kuidas ta nii kiiresti hapuks läks. Samal hetkel lõpetas veekeedukann vaikse klõpsuga keemise ning telerist kostuv diktori hääl pani Jassi tarduma: „Kolm kuud tagasi kaduma läinud Jaspar Kummi otsingud lõpetatakse.”
Ta ei uskunud oma kõrvu. Sama nimelist nimekaimu ei saanud ju olla, perekonnanimi Kumm oli liiga haruldane. Ta keris uudise tagasi, kuulas uuesti ja nägi ekraanil omaenda pilti, taustal tuukrid Emajões, sukeldumas millegi otsingul, murelikud näod kaldal. Jass libistas pilgu arvuti ekraanile, mille ta oli sisenedes avanud. Kuupäev vilkus selgelt - 14.09.2027. Katusekinost oli möödunud täpselt kolm kuud. Ärevus puges ta hinge nagu tihe udu. Ta püüdis meenutada toimunut, kuid talle meenus vaid, et lahkus umbes pool tundi tagasi kinoõhtult ning tuli jalgsi mööda Emajõe äärt kesklinna, ületades turusilla, pöörates Kalevi tänavale ning sealt läbi Marta lõigates jõudes Tolstoi tänava algusesse — koju.
Tuttav ja läbilõikav vilin katkestas taas Jassi mõtted. Ta kummardus instinktiivselt, oodates lööklainet, käed kaitsvaks varjuks pea kohal. Hetk hiljem rebestaski vaikuse kärgatus, plahvatus, mille saabuv laine koheselt saja-aastaste aknaklaasideni jõudis. Klaasid klirisesid, kuid pidasid vastu. Heli tuli selgelt Sõbra tänava suunalt.
Jass sööstis akna juurde ja nägi vanade puitmajade kohal tõusmas paksu suitsusammast. Taskust telefoni haarates tundus talle kummaliselt iseenesestmõistetav, et keegi on juba juhtunu jäädvustanud. Facebooki avades kinnitas aimdus end, ta nägi otseülekannet Aleksandri kirikust, mille torn ja katus olid leekides, valgus ja suits segunemas taeva tumeda taustaga.
Jassi pilk klammerdus ekraanile. Tavaliselt nägi ta tule praksumist sügavpunasena, soojade toonidena, mis liikusid nagu elusad niidid leegis. Seekord oli praksumine teist värvi, midagi täiesti uut, mida ta polnud kunagi varem kogenud. See oli korraga külm ja särav, toon, millele ta ei osanud isegi nime anda. Ta tahtis seda heli paremini tundma õppida, uurides seda põhjalikumalt, kuid siis vilkus pilt korraks ja kadus. Ekraanile ilmusid sõnad: Ülekanne on lõppenud.
Jätkub...
Loe seni ilmunud tervikteksti siin.
Ja see polnud isegi tavaline öövaikus. See oli midagi paksemat, summutavamat, nagu oleks heli millegi alla mattunud. Jass töötas helidega ja ta oskas une pealt ärgates eristada, kas vaikus on loomulik või kellegi loodud, kas tegu on lihtsalt tuule vaibumisega või on ruumist teadlikult eemaldatud iga kaja ja sahin, jättes alles vaid tühjuse enda. Tal oli anne määrata iga heli täpne kaugus ja suund, olgu selleks lehekrabin kuskil pimeda hoovi nurgas või metallist kaja, mis sündis kilomeetri kaugusel, kui möödasõitev rong metallsilda ületas. Lisaks tajus ta veel helide värve. Kellalöök võis olla hõbedane, veepiiskade langemine vihmakogumistünni paiskus välja sügava türkiisina, sammud pimedas olid kui tumepruun vana samet ja tuules kõlkuv kett lõikas õhku tuhmkuldsete joontega, milles vahel vilksatasid veripunased sädemed, mis võisid tekitada isegi kerge ärevustunde. Need värvid ja täpsed kaugused polnud Jassi jaoks pelgalt harjumuspärane taust, vaid kudusid temasse omamoodi helikanga, mustri, milles iga toon ja kaugus olid oma kohal, justkui oleks heli midagi enamat kui vaid õhuvõnkumine, pigem nagu sõnum, mis oli mõeldud ainult talle. Ja vahel, kui maailm jäi liiga vaikseks, tundus, et see kangas liigub iseenesest, pingutub ootamatult nagu tõmbaks keegi nähtamatut niiti. Nii oli ka nüüd.
Vee kohal lebas udu. Mitte kerge hommikuudu, vaid tihe ja raske, nagu oleks keegi jõele laotanud tumeda teki. See oli samuti haruldane, sest Emajõel nägi udu tavaliselt varahommikuti, kui kaldapealsed olid veel ööniisked ja madal udu hiilis mööda silda, mähkides selle endasse, kuniks jäi vaid hägune valgus ja vee lõhn. Nüüd aga laotus see jõe kohale, öö südames, ja selle all oli midagi, mida ei saanud silmaga näha, küll aga tunda, aeglane, sügav rütm, mis meenutas hingamist. Nagu jõgi ise hingaks. Iga hingetõmme oli Jassi jaoks näha. Madalate toonide raskus laotus tumelillade voogudena üle vee, südamikus pulseeris soe vaskjas kuma, mis kadus iga hingetõmbega sügavasse smaragdrohelisse.
Ja siis kostus kellalöök. See ei tulnud kaugusest, vaid lähedalt, liiga lähedalt. Nii lähedalt, et Jass tundis seda mitte kõrvus, vaid enda sees, rinnaõõnes, luude vahel, justkui oleks südame asemel peidus väike kõmisev vaskne kell. Ta oli tegelikult häiritud katusel kuuldud kellalöökidest. Need lähenesid nagu elusolendid, iga korraga kostes mõnesaja meetri võrra lähemalt. Iga kellalöök kandis endas tumepunast kuma, mille servad helendasid kuldselt, ja Jass võis üsna kindlalt väita, et viimane kostus vaid mõnekümne meetri kauguselt. See teadmine oli vääramatu ja samas absurdselt häiriv, sest Peetri kirik, mille kellad võisid sellise heli tekitada, asus vähemalt kilomeetri kaugusel.
Ka jõelt kostuv helilöök avas tumepunase ringi, mis paisus aeglaselt nagu veelaine, sulandudes servadest kuldseks ja hajudes lõpuks mustjaks varjuvihuks, mis jäi õhku hõljuma veel tükk aega pärast seda, kui kellakõla oli vaibunud. Jass jäi seda mustjat varjuvihku vaatlema. Algul tundus see lihtsalt õhus rippuvat, nagu oleks see unustanud hajuda, aga mida kauem ta seda vaatas, seda selgemaks mustjad rõngad muutusid, kogudes endasse jõe kohal hõljuvat udu, kuni selle sees hakkas midagi eristuma. Jass tundis, et heli polnud veel lõppenud, vaid see kestis edasi, ainult et nüüd polnud see enam seotud kuulmise või isegi nägemisega, vaid millegi sügavamal asuva kaudu.
Ta sirutas käe, teadmata isegi miks, nüüdseks kellatorni meenutav kuju asus liiga kaugel, et seda puudutada. Seejärel rebestas vaikuse läbilõikav vilin, ja koos sellega paiskus üle jõe tugev valgusvihku kandev lööklaine. See tabas Jassi rinna kõrguselt, paisates ta paar sammu tagasi. Jass kaotas tasakaalu ja maandus pehmesse, ööniiskesse murusse. Hetkeks tundus, et maa hingab koos temaga, rütmis, mida ta oli hetk tagasi jõel tundnud. Kui ta end püsti ajas, oli anomaalia vee kohalt kadunud. Õhk sillerdas veel mõnda aega, justkui oleks valgus sinna unustanud väikese, vaevu tajutava jälje. Jass pööras pilgu korraks Mikro-Veneetsia suunas. Katusel rippuv lambikett oli kustunud ja kogu paik näis olevat uinunud. Küllap polnud lööklaine sinna ulatunudki. Ta tundis üsna kindlalt, et juhtunu kuulus ainult talle, midagi, mis sündis tema helimaailma erilisest tajust. Selle mõttega pöördus ta ja hakkas aeglaselt kesklinna poole kõndima.
Koju jõudes lülitas ta teleri sisse, otsis järelvaatamisest välja üheksased uudised ja pani köögis veekeedukannu tööle, sirutades samal ajal käe külmkapi ukse järele. Kapist paiskus vastu ootamatu, terav lehk, nagu oleks keegi sinna kogu suveks unustanud vihmase päeva. Ülemisel riiulil seisis poolik sidrun, mille sisse olid end närinud aeg ja niiskus. Plastkarbis olev salat oli samuti muutunud rohekaks massiks, meenutades pigem samblatükki kui toitu. Lõhna tegelik allikas oli aga avatud piimapakk, mille pind oli samuti kaetud hallika kilega. Kummaline, mõtles Jass, ma tõin selle poest ju alles paar päeva tagasi… äikest ka pole olnud, kuidas ta nii kiiresti hapuks läks. Samal hetkel lõpetas veekeedukann vaikse klõpsuga keemise ning telerist kostuv diktori hääl pani Jassi tarduma: „Kolm kuud tagasi kaduma läinud Jaspar Kummi otsingud lõpetatakse.”
Ta ei uskunud oma kõrvu. Sama nimelist nimekaimu ei saanud ju olla, perekonnanimi Kumm oli liiga haruldane. Ta keris uudise tagasi, kuulas uuesti ja nägi ekraanil omaenda pilti, taustal tuukrid Emajões, sukeldumas millegi otsingul, murelikud näod kaldal. Jass libistas pilgu arvuti ekraanile, mille ta oli sisenedes avanud. Kuupäev vilkus selgelt - 14.09.2027. Katusekinost oli möödunud täpselt kolm kuud. Ärevus puges ta hinge nagu tihe udu. Ta püüdis meenutada toimunut, kuid talle meenus vaid, et lahkus umbes pool tundi tagasi kinoõhtult ning tuli jalgsi mööda Emajõe äärt kesklinna, ületades turusilla, pöörates Kalevi tänavale ning sealt läbi Marta lõigates jõudes Tolstoi tänava algusesse — koju.
Tuttav ja läbilõikav vilin katkestas taas Jassi mõtted. Ta kummardus instinktiivselt, oodates lööklainet, käed kaitsvaks varjuks pea kohal. Hetk hiljem rebestaski vaikuse kärgatus, plahvatus, mille saabuv laine koheselt saja-aastaste aknaklaasideni jõudis. Klaasid klirisesid, kuid pidasid vastu. Heli tuli selgelt Sõbra tänava suunalt.
Jass sööstis akna juurde ja nägi vanade puitmajade kohal tõusmas paksu suitsusammast. Taskust telefoni haarates tundus talle kummaliselt iseenesestmõistetav, et keegi on juba juhtunu jäädvustanud. Facebooki avades kinnitas aimdus end, ta nägi otseülekannet Aleksandri kirikust, mille torn ja katus olid leekides, valgus ja suits segunemas taeva tumeda taustaga.
Jassi pilk klammerdus ekraanile. Tavaliselt nägi ta tule praksumist sügavpunasena, soojade toonidena, mis liikusid nagu elusad niidid leegis. Seekord oli praksumine teist värvi, midagi täiesti uut, mida ta polnud kunagi varem kogenud. See oli korraga külm ja särav, toon, millele ta ei osanud isegi nime anda. Ta tahtis seda heli paremini tundma õppida, uurides seda põhjalikumalt, kuid siis vilkus pilt korraks ja kadus. Ekraanile ilmusid sõnad: Ülekanne on lõppenud.
Jätkub...
Loe seni ilmunud tervikteksti siin.
Kommentaarid