#31 Elu tünnis, kunst lossis

Foto: Vitra
Vana-Kreeka filosoof Diogenes otsustas loobuda kõigest, mida ühiskond pidas oluliseks. Ta elas templi vanades tünnides, rändas ringi päise päeva ajal laternaga, väites, et otsib ausat inimest, ja ütles Aleksander Suurele, et kuningas võiks eest ära astuda, sest varjab päikest. Diogenes uskus, et õnneks pole vaja rikkust ega uhkeid maju, vaid oskust tulla toime iseendaga ja elada kooskõlas loodusega. Ta nimetas end “maailmakodanikuks” ja näitas, et vabadus on võimalik just siis, kui loobud üleliigsest. Tema nimi on siiani sünonüüm radikaalsele lihtsusele ja julgusele öelda välja tõde.

Pole siis ime, et arhitekt Renzo Piano otsustas oma minimaja nimetada just Diogeneks. See 7,5 ruutmeetri suurune hoone on üks maailma väikseimaid minimaju, ehkki teada on ka 6,7 ruutmeetri suurune hoone. Maja seisab Saksamaal Weil am Rheinis asuvas maailmakuulsas disaini- ja arhitektuurikeskuses Vitra kampuses.  Diogene majas on olemas kõik esmavajalik. Ühes otsas asub istumisnurk, mis muutub magamisasemeks, koos laua, akna ja riiulitega. Teises otsas peitub kööginurk, dušš ja kompostkäimla. Kõik on kavandatud nii, et ükski sentimeeter ei läheks raisku. Konstruktsioon on tehtud ristkihtpuidust, väljast on see kaetud alumiiniumiga, mis teeb hoone kergeks ja vastupidavaks. 

Diogene on täielikult iseseisev. Katusel asuvad päikesepaneelid toodavad energiat, vihmavesi kogutakse ja filtreeritakse ning soojust hoiavad kolmekordsed klaasid. See on teadlikult loodud minimalistlik elupaik, mille arhitekt kavandas kui tagasipöördumise lihtsuse ja iseseisvuse juurde.

 2013. aastal paigutati Diogene Vitra kampusesse. Kõrvuti Frank Gehry, Zaha Hadidi ja Herzog & de Meuroni loominguga seisab see kaasaegne "tünn", tuletades meelde Diogenese filosoofiat, lihtsust, sõltumatust ja vabadust. Piano minimaja on seal prototüübina, et näidata ja katsetada, kuidas väikeses ruumis on võimalik mugavalt toime tulla, ja küsida, kas tulevikus võiks selliseid maju kasutada ajutiste elupaikade, puhkemajade või isegi mikrokodude võrgustikuna. 

Diogene pole pelgalt katsetus ruumisäästliku eluviisiga, vaid pigem manifest, mis tuletab meelde, kui vähe on tegelikult vaja, et elada hästi. See on justkui teejuhis, mis kinnitab, et kahanemises on oma ilu ja tähendus. Väike pind ei tähenda kitsikust, vaid valikut keskenduda olulisele. 

Mikrogalerii ja Diogene räägivad tegelikult sama keelt, üks arhitektuuri kaudu, teine kunstilise elufilosoofia kaudu. Mõlemad küsivad: kui palju ruumi on meil tegelikult vaja, et luua, jagada ja elada? Ja kui palju on seda, millest võiksime loobuda, et hingata vabamalt? 

Diogene näitab, et ka 7,5 ruutmeetrit võib olla elamiseks piisav. Sama unistust kanname endas ka Mikro-Veneetsias. Ja kui mõelda, et meie tulevases Mikrogalerii hakkab läbi kahe korruse olema lausa 40 ruutmeetrit, siis Diogene kõrval on tegu ju lausa "lossiga".  Aga see on loss, mis on ehitatud kahanemise filosoofiale ja kus väike pind ei piira, vaid pigem avab ruumi kunstile.


Kõik fotod pärinevad kodulehelt New Atlas

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Näitus Perega rannas
#30 Perega rannas, keraamiline suvi stuudiopoes Karud ja Pojad

Järgmine

Jaga seda artiklit