1. Kuidas tekkis idee teha näitus just samal päeval, kui Veneetsias avatakse biennaal?

Kui ma õigesti mäletan, tuli see idee, avada korraga minu näitus, teie uus galerii ja selle hooaeg samal päeval, kui on järjekordse Veneetsia Biennaali esimene päev, kui see publikule avatud - eelnevad mõned päevad on pressiavamised - hoopis meil koos.

Või olin see siiski mina, kes selle mõtte konkreetselt välja käis?

Igal juhul oli see mõte orgaaniliselt seotud minu näituse teemaga.

2. Miks valisid fookuseks kunstimaailma telgitagused ja võimusuhted?

Need teemad paratamatult puudutavad, kui selles maailmas tegutsed ja vähegi asju, nähtuseid, inimesi ja nende võimusuhteid ja muud taolist analüüsida armastad.

3. Oled olnud varemgi kriitiline, eeskätt Eesti kaasaegse kunsti taustsüsteemi suhtes. Kui vaatad tagasi oma varasematele sõnavõttudele, kas midagi on selle aja jooksul muutunud või on süsteem pigem jäänud samaks?

Tajun kunstnike armastust ja kohati kunstiametnike viha.

Süsteem ise aga on praeguse seisuga muutunud mu arust ikka kunstniku suhtes üha vaenulikumaks. Kunstnik on justkui kunstimaailma feodaalühiskonna pärisori ning kindlate institutsionaalsete töökohtadega kunstiametnikud ja kuraatorid selle ühiskonna ülemkiht; feodaalid või mõisnikud.

Aga me elame kapitalismis, kus inimese väärtuse mõõdupuuks on raha, mida ta suudab teenida; kas siis teisi ekspluateerides või siis iseenda ületöötundidega.
Kes suudaks austada inimesi, vabakutselisi loovisikuid, kelle töö pole väärtustatud isegi alampalga ja sellest tulenevate elementaarsete sotsiaalsete garantiidega?

Tuletan meelde - kui oled kellegi maha löönud, paljaks röövinud või vigaseks peksnud ning satud vangi, on sul need garantiid olemas. Isegi pensionistaaž. Lähtutakse sellest, et kui istud kinni, pole sul võimalust teenida. Aga keegi ei arvesta sellega, et kui tegeled asjadega, mis on Eesti põhiseaduse alguses kirja pandud kui Eesti riigi mõte - tagad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – ei ole see piisav vabandus, et sa ehk ei suuda sellele professionaalsele tööle lisaks veel kuidagi endale elatist teenida. Ja vääriksid lisaks nagu vangid ehk ravikindlustust, pensionistaaži - ja eriti nagu vangid - tasuta hambaravi.

4. Kui peaksid Veneetsia biennaali kirjeldama inimesele, kes pole seal kunagi käinud, mis oleks see kõige iseloomulikum stseen, mille sa talle edasi annaksid?

Šikilt riides kena keskealine itaallanna rajab endale pressiavamisel küünarnukkidega teed tasuta veini letini. Pomiseb: “Animali!” (“Loomad!” itaalia keeles.)

5. Millised on biennaali või kunstimaailmas laiemalt need nähtamatud reeglid ja hierarhiad, mida väljastpoolt ei näe, aga mis ometi mõjutavad kõike?

Arvan, et on päris palju niiöelda püha lehma seisundis inimesi, keda pole viisakas vähemalt avalikult kritiseerida.

Arvan, et hierhiad on üsna lihtsad - ametikohapõhised. Muidugi on olemas ka üksikud karismaatilised õpetaja- või õppejõustaatuses gurud, kelle sõna ja arvamus samuti maksavad palju. Enamus inimesi on oma olemuselt siiski kaasasündinud hierarhiatajuga ning saavad tänu sellele hästi hakkama.

6. Kuidas sa ise kunstimaailma hierarhiates navigeerid, oled pigem kõrvaltvaataja, kes hoiab distantsi, või aktiivne kaasamängija, kes kasutab samu reegleid teadlikult ära?

Arvan, et praeguseks olen oma süsteemi ennast kui üksikute ametnike konkreetset tegevust ründavate sõnavõttudega nii “päris” kui sotsiaalmeedias kindlasti persona non grata mitmete ametnike jaoks.

Ega alati tere öelda, vahel pööratakse pea kõrvale või lahkutakse mind nähes kiiresti ruumist. Korra rääkis välismaa kunstnikust sõbranna mulle, et tuntud Eesti fotokunstnik ja professor oli teda minu eest hoiatanud. Ma olevat bully, kiusaja. Mina, kaitsetu vabakutseline kunstnik, süüdistan minuga võrreldes vägagi mugavas ja kindlas positsioonis korruptiivseid ametnikke ja korraga tunnevad nad end koolikiusu ohvritena! Hämmastav.

Samas, tunnistan, on mul palju fänne.

7. Kas oled oma karjääri jooksul ise kogenud mõnda väga “biennaalilikku” situatsiooni, hetke, mis tundub pärinevat näituselt, mida ette valmistad?

Legendaarne kuraator, vanem daam, tuleb vestlusringi, kus osalen. Kumus. Räägitakse 2000ndate kunstnike omaalgatuslikest kunstiruumidest. Mina räägin Kultuuritehasest Polymer, millega olin 7 aastat oma elust väga seotud; eelkõige korraldaja ja kuraatorina.

“Legend” sirvib esireas Polymeri raamatut ja leiab sealt pealkirja “Diletantide avangard”. Vanadaam teatab, et just seda me seal Polymeris olime - hoolimata sellest, et “Diletantide avangard” oli väljastpoolt korraldatud muusikaürituste seeria Polymeris.

Vaidlen vastu - mis mõttes olime meie diletandid - mis kunstlik meinstriimi ja põrandaaluste vahekorra loomine see siin olgu? Kõigil väljal tegutsejatel ju haridus samadest koolides; tihti oli nii meie festivalil kui näiteks EKKM-i või Kunstihoone näitusel esinemas sama kunstnike seltskond.

Et Polymeris oli kunstnik diletant, aga EKKM-is proff?

“Legend” vihastas. “Professionaalid töötavad tähtaegadega!”, teatas ta vastuvaidlemist mitte ootaval toonil. Tegin seda siiski. “Mis on põhjus arvata, et meil tähtaegu polnud?”

Selle peale vihastas vanadaam juba tõsiselt. Haaras õlast publiku hulgas istuval kunstnikul ja tiris ta nurga taha, kus kahtlemata mind talle kiruma hakkas.
“Näide professionalismist!”, teatasin mikrofoni. Naerdi.

8. Kui palju mõjutab kunstniku karjääri edu või läbikukkumist see, kellega, millal ja kus ta läbi käib? Kas see on pigem kunstimaailma eripära või osa igast loomingulisest valdkonnast?

Arvan, et Eesti kunstimaailmas on seltskondlik kuuluvus erakordselt tähtis. Väike ühiskond ja väike suletud valdkond.

9. Kas see näitus on sinu enda jaoks rohkem kommentaar professionaalsele kunstimaailmale või laiemalt ühiskonnale ja selle võimustruktuuridele?

Ikka mõlemat.

10. Mida arvad, kas Mikrogalerii formaat, väike ja sõltumatu, võiks pakkuda lahendust mõnele suure süsteemi probleemile? Või on ka alternatiivsed formaadid lõpuks sunnitud mängima samade reeglite järgi?

Ma jään vastuse võlgu, aga loodan parimat.

Fotod: Maria Kilk