Foto: Maria Kilk
Me peame end Kailiga üldiselt väga kiireteks tegutsejateks. Me võime Tartust Voronjasse sõites, mis võtab aega umbes 40 minutit, väikesest mõttest üles ehitada valmis plaani, mida ongi võimalik hakata kohe ellu viima. Teekond MIGA maja avamiseni võttis aega kaheksa aastat ning ometi avastasime end viimastel päevadel elamas kriisirežiimil. Stressiolukord kasvas lõpuks nii kõrgeks, et suutsin ära unustada tänahommikuse laivi Kanal2-e saatesse „Telehommik“.
Me peame end Kailiga üldiselt väga kiireteks tegutsejateks. Me võime Tartust Voronjasse sõites, mis võtab aega umbes 40 minutit, väikesest mõttest üles ehitada valmis plaani, mida ongi võimalik hakata kohe ellu viima. Teekond MIGA maja avamiseni võttis aega kaheksa aastat ning ometi avastasime end viimastel päevadel elamas kriisirežiimil. Stressiolukord kasvas lõpuks nii kõrgeks, et suutsin ära unustada tänahommikuse laivi Kanal2-e saatesse „Telehommik“.
Väikeses meeskonnas on paratamatu, et teha tuleb kõike, alates koristamisest kuni meediasuhtluseni. Sinna vahele jäävad haljastustööd, mis ressursside nappusel olid näiteks seotud annetatud taimede kokku kogumisega linna eri paigust. Lisaks veel avamiseks sidruniküpsiste küpsetamine, näitusetekstide koostamine ning suhtlemine, lõputu suhtlemine, et kogu kõik koos püsiks.
Peale laupäevast avamist, millele eelnes terve ennelõuna Mikro-Veneetsia ja MIGA koristamist ning tõdemus, et kõik ei saagi õigeks ajaks valmis, olime siiski Kailiga õnnelikud. Seda märkasid ka meie külalised. Väsimus oli ilmselt asendunud adrenaliiniga. Pühapäeval MIGA avamise pilte laiali saates ja perega aega veetes suutsime end kogu protsessist lõpuks nii välja lülitada, et unustasin Kanal2-e sootuks. Õhtul võtsin unerohtu, et väsimus ja stress korralikult välja magada, ning hommikul telefoni avades sain aru, et olin laivi maha maganud.
Mõnes mõttes oli isegi inimlik, et midagi pidi lõpuks täiesti nässu minema. Inimaju pole vist loodud olukorraks, kus samal nädalal tuleb olla korraga galerist, projektijuht, koristaja, haljastaja, ehitusjärelvalvaja, pressiesindaja, pagar ja giid. Kanal2-e kell 7.55 toimuma pidanud laiv oli lihtsalt esimene asi, mille aju otsustas enesekaitseks blokeerida.
Kultuuriväljal on väga kaua püsinud romantiline ettekujutus, et kui sa oled kunstnik, galerist või kultuurikorraldaja, siis ei „tööta“ sa mitte raha pärast, vaid “kirest”, ning kirg justkui õigustaks läbipõlemist, tasuta tööd ja pidevat ülepingutamist. Me ehitasime minimaja, et elu ja kultuuritegemine muutuksid väiksemaks, lihtsamaks ja jätkusuutlikumaks. Aga enne avamist elasime ise läbi täpselt sama ülekoormuse mustri, mille eest justkui põgeneda püüame.
Jätkuks meil nüüd tarkust aru saada, et jätkusuutlikkus ei tähenda ainult väiksemat elektriarvet, vaid ka seda, et inimesed selle kõige keskel terveks jääksid.
Peale laupäevast avamist, millele eelnes terve ennelõuna Mikro-Veneetsia ja MIGA koristamist ning tõdemus, et kõik ei saagi õigeks ajaks valmis, olime siiski Kailiga õnnelikud. Seda märkasid ka meie külalised. Väsimus oli ilmselt asendunud adrenaliiniga. Pühapäeval MIGA avamise pilte laiali saates ja perega aega veetes suutsime end kogu protsessist lõpuks nii välja lülitada, et unustasin Kanal2-e sootuks. Õhtul võtsin unerohtu, et väsimus ja stress korralikult välja magada, ning hommikul telefoni avades sain aru, et olin laivi maha maganud.
Mõnes mõttes oli isegi inimlik, et midagi pidi lõpuks täiesti nässu minema. Inimaju pole vist loodud olukorraks, kus samal nädalal tuleb olla korraga galerist, projektijuht, koristaja, haljastaja, ehitusjärelvalvaja, pressiesindaja, pagar ja giid. Kanal2-e kell 7.55 toimuma pidanud laiv oli lihtsalt esimene asi, mille aju otsustas enesekaitseks blokeerida.
Kultuuriväljal on väga kaua püsinud romantiline ettekujutus, et kui sa oled kunstnik, galerist või kultuurikorraldaja, siis ei „tööta“ sa mitte raha pärast, vaid “kirest”, ning kirg justkui õigustaks läbipõlemist, tasuta tööd ja pidevat ülepingutamist. Me ehitasime minimaja, et elu ja kultuuritegemine muutuksid väiksemaks, lihtsamaks ja jätkusuutlikumaks. Aga enne avamist elasime ise läbi täpselt sama ülekoormuse mustri, mille eest justkui põgeneda püüame.
Jätkuks meil nüüd tarkust aru saada, et jätkusuutlikkus ei tähenda ainult väiksemat elektriarvet, vaid ka seda, et inimesed selle kõige keskel terveks jääksid.
Kommentaarid