Olime juba Raidiga minimaja enam-vähem ruutmeetri kaupa paika saanud, kui mõtlesin siiski ühel kohtumisel küsida, et kas see on väga utopistlik plaan, mahutada 36-le ruutmeetrile kasvõi üheinimesele mõeldud saun? Rait oli saunausku, võttis pisut mõtlemisaega ja andis seejärel teada, et tegu on täiesti realistlikku plaaniga. Ma isegi ei tea miks, aga see tegi mind lausa ebaproportsionaalselt õnnelikuks. 

Ma olen koguaeg teadvustanud, et minimaja mõte seisneb selles, et kõike ei pea ise omama, tuleb kasutada linnas olevaid teenuseid ja mul on spordiklubis sauna kasutamise võimalus olemas, võin sauna minna kasvõi iga päev. Võibolla tahtsin sauna mahutamisega iseendale tõestada, et ka väikses elamises on võimalik hea tahtmise korral kõik unistused ellu viia? Rahule jäi ka Kaili, sest saunaga sai lisaks liidetud infrapunafunktsioon. Nii et sellesse tillukesse ruumi mahub lõpuks kokku päris mitu erinevat aeglustumise viisi. 

Paar päeva tagasi käisime HUUM saunakompleksis kerise järel. Valikusse jäi mudel CLIFF Mini, mis sobib oma mõõtmete poolest meie tillukesse saunaruumi peaaegu hämmastava täpsusega. Aga veel olulisem tundus see, et HUUMi mõtteviis ja tootmises kasutatavad jätkusuutlikud praktikad haakuvad otseselt sellega, mida me MIGA-ga teha püüame. CLIFF Mini tootmisel on kasutatud teiste keriste tootmisest üle jäänud materjale. Väiksem jalajälg, vähem üleliigset, rohkem läbimõeldud olemist. 

Kui aus olla, siis kerise minimajja toomine tundus olevat peaaegu sama sümboolne hetk nagu voodi või madratsi paika saamine uues kodus. Sest minimajas, eriti Eesti minimajas, pole saun lihtsalt tehniline detail vaid sisemise rahu mõõtühik. Mind vist paelubki selle juures kõige rohkem mõte, et väikeses ruumis on võimalik omakorda minna veel väiksemasse ruumi, kus asub vaikus ja rahu. Jätta telefon ukse taha, kuulata, kuidas leil kivide vahel elama hakkab ja aur väikest ruumi täidab ning veeta mõnda aega oma aegruumis. Nagu mingi tilluke zen-tempel keset miniatuurset MIGA maja.  

Ja juba ainuüksi sellele mõeldes, ei kõiguta isegi see, et kõik ei saa avamiseks valmis ning võib-olla ei peagi. Ehk ongi olulisem hoopis see, et peagi avatavasse majja hakkab tasapisi voolama elu, nagu leil, mis kividele visatuna aeglaselt lahti rullub ja lõpuks märkamatult kogu väikese ruumi endasse mähib.