Blogi seniseks kõige populaarsemaks postituseks on kujunenud lugu "Tulnukad, Veronika ja kunstimaailma kõige suurem risk" ning kuna ma olen enam kui kindel, et seda just tulnuka pärast pealkirjas, siis teen väikse katse, et oma hüpoteesile kinnitust saada. Katse kujunes välja täiesti juhuslikult, sest Kaili polnud nõus mulle pööningul poseerima ja haaras mind kaameraga nähes, esimese ettejuhtuva asja, milleks oli tulnukamask, ise samal ajal karjatades: "Ma ei taha pildile jääda!". Miks meil pööningul tulnukamask oli, ma ei tea, aga vähemalt sain ma tänu sellele loodetavasti taas klikitava pealkirja!
Meie maja pööning on aastatega muutunud omamoodi ajakapsliks, kuhu on talletatud kõik eluks vajalik... või vähemalt teadmisega, et kunagi see kindlasti vajalikuks osutub... või polnud aega alumistel korrustel sorteerimisega tegeleda ning sai igaks juhuks järjekordne kast kapslisse arhiveeritud, millele viitavad ka pakkidele jäetud pealkirjad - "Eesi sahtel - pahn", "Valgast toodud kast", „Kehakunst“, "Igasugust", "Kaili kallisasjad", "Rauli märkmikud ja konverentsimaterjalid", "Laste kooliasjad" jne.
Tundub, et nüüd on hakanud kapsel oma elu elama, ning pööningule on tekkinud lausa terviklik ökosüsteem, mis on kohale meelitanud isegi tulnuka. Või on ta siin kõigest antropoloogisel visiidil, et analüüsida inimeste harjumust hoida alles iga viimne kui asi, sest äkki läheb kunagi vaja? Võib-olla on see hoopis märk, et avaksime kosmosest tulijatele muuseumipoe, saates iga tulnuka tagasi oma planeedile väikese meenega? Või tuleb meil ikka ise sellest kapslist läbi murda ja asjad laiali jagada.
Algus sai tehtud. Ajakapslist on tänase seisuga erinevatesse sorteerimis-, taas- ja uuskasutusasutustesse annetatud:
1. Kaks suurt prügikotitäit suuri kilekotte
2. Sõbralt sõbrale poest ostetud plastikust kuusk, mida peale kolmandat kasutuskorda polnud enam võimalik kokku panna
3. Üllatuskohver, mis on asju täis, aga mille lukk on katki läinud ning mida pole võimalik avada
4. Kolm kasti laste lapsepõlve (lauamängud, mänguasjad ja see pahn ka)
5. Kolm lambikuplit, mille tekstiili olid hiired ära söönud või pesamaterjaliks kogunud.
Tulnukamaski jätsime alles, juhuks kui hüpotees peab paika ning on vaja tulevikuski populaarseid postitusi teha!
_huge.webp)
KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED (FAQ):
Mis on Mikrogalerii ja kuidas see erineb tavagaleriist?
📌 Mikrogalerii on rajamisel olev kunstigalerii Tartus, Lubja tänaval. Nõukogude-aegset garaažipiirkonda kutsutakse Mikro-Veneetsias. Mikrogalerii eesmärgiks on tegutseda väikesel pinnal, et hoida kommunaalkulud madalal, et suurem osa kunstiprogrammi jaoks leitud rahast jääks loojatele ja galerii eestvedajatele. Galerii rajamisel järgitakse jätkusuutlikkuse põhimõtteid, sealhulgas energiasäästlikkust ja alternatiivenergia kasutamist, ning sama kehtib ka kunstiprogrammi kohta.
Kuidas toetada Mikrogalerii projekti?
📌 Mikrogalerii kodulehel on võimalik teha otsetoetusi, mis aitavad galerii ehitamist rahastada.
📌 Ostes Maikro teoseid, toetad samuti Mikrogalerii valmimist – iga teose ostuga panustad 15-25€ uue kontseptsiooniga galerii ehitusse, iga postkaardi ostuga toetad galerii valmimist 1€-ga. 👉 Toeta siin
📌 Koostööpartneriks tulemine – kui soovid Mikrogaleriiga koostööd teha võta meiega ühendust. 👉 Tutvu meie koostööpartneritega ja koostöövõimalustega.
Kommentaarid