Filmivaldkonnas tavatsetakse öelda, et sa oled väärt niipalju, kui on väärt sinu viimane film. Kultuuri teistes valdkondades see reegel ei paista kehtivat. Enne Voronja käivitamist olin koos oma meeskonnaga üles ehitanud Tartus siiani toimiva organisatsiooni, millega kaasnes kahe varemetes oleva maja, millest üks oli muinsuskaitse all, rekonstrueerimine. Ja keegi ei pakkunud kandikul selleks raha, see tuli ise erinevatest programmidest leida. Voronja oli selle kõrval nagu kukenohu, aga komisjonid muidugi nii ei arvanud. Kui esimesed publikuarvud muutusid avalikuks ning galeriid tabas auhinnasadu, tulid ka paljud fondid taha, vahel isegi kutsuti meid kandideerima, et oleks mõni eriimeline ja originaalne projekt valikus. See on ka põhjus mispärast olen alati püüdnud avalikes intervjuudes, kui tuleb juttu rahastusmudelitest, mainida, kui vajalik on toetada ettevõtmisi nende algusjärgus, kui selleks kulub kõige rohkem energiat ja kõiki teisi ressursse ka.

Aga riskidest. Ma olen väga loov ja suudan välja mõelda igasuguseid riskisituatsioone. Näiteks võin ma vabalt Tartu kõnniteedel libastuda ja kukkuda, aga nii õnnetult, et satun koomasse ning kui haiglas ärkan, on minus omakorda ärganud seni uinunud olekus olnud Veronika, kes otsustab soovahetusoperatsiooni teha. Õnneks on meil see risk Kailiga läbi arutatud ning maandatudki ja kuigi see võtab aega mitu aastat, siis stsenaariumi lõpus Mikrogalerii siiski sünnib.  Aga võib ka juhtuda, et lausa  meid mõlemaid röövivad Karlova kodust tulnukad ning nõnda, et avalikkus meid  kadunuks tunnistab ja me ise alles maailma kuklapoolel mitme aasta pärast välja ilmume. Vot seda riski on pisut keerulisem maandada, aga peale novellimõõtu teksti kokkukirjutamist võib siiski nentida, et Mikrogalerii lõpuks tuleb, (küll mitte Tartusse).

Arvate, et nende riskide ilmnemise tõenäosus on olematu? 2018 aastal polnud üheski, isegi kõige targemas riiklikus arengukavas mainitud üleilmse lockdowni võimalust. Kas keegi oskas ennustada, et sõjategevuse tõttu Euroopas, tõusevad ehitushinnad 2022. a mitmekordseks? Näidake mulle neid dokumente, kus neist riskidest ennetavalt räägiti! Mis ma öelda tahan? Polegi ehk tähtis, kui hästi ja loovalt ja tõenäoliselt me suudame riske ette ennustada, olulisem on ehk see, kuidas me eelnevate riskide maandamisega toime oleme tulnud, ka sellistega, mida mitte keegi ei osanud ette ennustada!   

Ja kui rääkida kõige suuremast riskist kunstiväljal, siis selleks on tõsiasi, et kogu süsteem toetub õhinapõhistele entusiastidele. Need inimesed, kes regionaalseid näitusemaju üleval hoiavad, ei maga ilmselt öösiti mitte oma igapäevamurede, vaid pigem tulnukate röövimisstsenaariumide pärast, mida on vaja komisjonidele välja mõelda. Ja olgem ausad – kui riik tagab stabiilselt vaid mõne üksiku näitusemaja toimimise ja ülejäänud ripuvad projektipõhise rahastuse niidi otsas, siis ongi kogu valdkond pidevas kosmilises ohus.

Või kujutlegem veel tõsiseltvõetavamat stsenaariumi. Kui kõigil era-õiguslikel galeriide eestvedajatel saab närvesöövast mängust villand ning nad avavad hoopis käsitööburgeri putkad, siis kujutage ette seda riski, mis kaasenb burgeriputkade nimedega, mis oleksid galeristdele kohaselt väga postmodernsed, näiteks „Eksistentsiaalne seesam“ või „Avangardne avokaado“. Ja ausalt öeldes poleks ma kindel, kas tulnukad selle üle elaksid.

Foto leitud internetist 

///

Tulnukate röövimise juhtumite arv maailmas 2024. aastal: 3 ametlikku, 4,5 miljonit kahtlustatavat.

UFO-teemaliste hoiatavate siltide arv Eestis: 1 ametlik, asub Uneallika Puhketalus.

Tõenäosus, et sind röövivad tulnukad pärast selle postituse lugemist: 0,0001%, kuid igaks juhuks hoia mobiiltelefon laetud.

Keskmine UFO-maandumise ala suurus: 30x30 meetrit või Karlova õunapuuaia pindala.

UFO-teemaliste kunstiprojektide rahastamisprotsent komisjonides: selle selgekstegemiseks on vaja eelnevalt kokku panna üks komisjon ja kirjutada rahvusvaheline projekt.