Kõrges rohus kasvavad kellukad ja ohakad, ajutised valvurid ja võibolla, et isegi tulevased kuraatorid. Mikro-Veneetsias vohab. Taimestik nagunii, putukad samuti, aga kohata võib ka musta kassi, kes püüab kõrte vahelt hiiri või seda halli kõutsi, kes võib sinust nõnda mööda jalutada, nagu poleks sind olemaski. Vana tamme okstel, mis annavad varju ka Mikro-Veneetsiale, kihab samuti elu. Nagu naabri aiaski.
Ka keskkkond on mitmekesine. Kõrvalkrundil käib vilgas ehitustegevus, valele vundamendile ehitatud, kohtu-uksi paugutanud viltune maja on maha võetud ning asemele on kerkimas uus. Osades garaažides putitatakse autosid, kuskil juba elatakse, kolme minimaja ehitus on pausil, aga müürid on juba püsti, nii et Mikro-Veneetsia reljeefid on hakanud välja joonistuma. Ja meie seljataga on garaaž, mis peagi läheb lammutusse, et selle asemele saaks kerkida Mikrogalerii.
Mikro-Veneetsia on just praegu kõige põnevam. Alles kujunemisjärgus. Selles etapis, kus kõik on veel natuke juhuslik, natuke viltu, aga sellegipoolest täiesti elus. Iga päev lisandub midagi - uus pink, teos, naaber või lihtsalt mõni mõte, mis vaid ootas ülesnoppimist. Siin ei ole veel selgeid piire ning see laseb ka unistustel vabalt kulgeda. Ja see on täpselt see hetk, mil tasub kohal olla.
Sest hiljem, kui kõik on valmis ja Mikrogalerii sissepääsult võib leida isegi uksekella, võib kõik tunduda juba liiga korras olevat. Aga praegu on Mikro-Veneetsia nagu unenägu, mille lõppu sa veel ette ei tea, võib-olla ei tea isegi seda, kuhu suunas see uni arenema hakkab...
Kaili ilmselt küll teab, aga ta tegi nii sugesteerivalt “Tššš....ššš!”, et isegi hall kõuts haihtus vaikselt kõrte vahele.
Mikro-Veneetsia on just praegu kõige põnevam. Alles kujunemisjärgus. Selles etapis, kus kõik on veel natuke juhuslik, natuke viltu, aga sellegipoolest täiesti elus. Iga päev lisandub midagi - uus pink, teos, naaber või lihtsalt mõni mõte, mis vaid ootas ülesnoppimist. Siin ei ole veel selgeid piire ning see laseb ka unistustel vabalt kulgeda. Ja see on täpselt see hetk, mil tasub kohal olla.
Sest hiljem, kui kõik on valmis ja Mikrogalerii sissepääsult võib leida isegi uksekella, võib kõik tunduda juba liiga korras olevat. Aga praegu on Mikro-Veneetsia nagu unenägu, mille lõppu sa veel ette ei tea, võib-olla ei tea isegi seda, kuhu suunas see uni arenema hakkab...
Kaili ilmselt küll teab, aga ta tegi nii sugesteerivalt “Tššš....ššš!”, et isegi hall kõuts haihtus vaikselt kõrte vahele.
Kommentaarid