Täna võib Mikrogalerii ajaliinile märkida väikese šampanjaklaasi (või vihjena Veneetsiale hoopis franciacortaklaasi) kujutise. Põhjuseks mitte see, et oleksime lõpuks leidnud garaažist kunagi kaduma läinud haamri ja teibirulli, vaid see, et lõime käed ehitaja Rait Reemetsaga (ehitusbutiik Aguile Leosen), kes võtab ette meie uue kodu, kahekordse näitusemaja, ehitamise.
Jah, see tähendab, et senine garaaž, mis on näinud nii mõndagi – autosid, mida seal hoiti ja putitati, asjade kuhjasid, mida “igaks juhuks” hoiustati, ning lõpuks ka Jaanus Kaasiku „Õnnemasinat“, mis garaaži jäetud leidudest kokku ehitati – läheb peagi väärikale mahavõtmisele.
Aga enne, kui kopp maasse lüüakse, toimub garaažis veel viimane vaatus, võib öelda isegi, et magus hüvastijätt. Silja Truusi septembris avatav suhkruskulptuuride näitus „Suhkrujõgi“ on kui peegel Mikrogalerii enda kehavahetusele. Nagu Silja näituse saatetekstis viidatud, on kõik kehad osa ühest katkematust ahelast. Ühest sünnib teine, üks toitub teisest ja saab selle kaudu ise millekski uueks. Lühikeseks hetkeks oleme me ise selle katkematu liini tipus, enne kui järgmised olendid meie koha üle võtavad. Samamoodi liigub ka galerii ühest olekust teise. Nagu suhkur laguneb, muutub ja lõpuks toidab uut elu, saab ka endisest garaažist moodne näitusemaja, mis hoiab ja toidab uusi kunstilisi kehastusi.
Ehitusperiood on planeeritud oktoobrist aprillini ja siis, 9. mail, kui Veneetsia kunstibiennaali avapauk seal kuskil eemal kostub, avame ka meie Mikro-Veneetsias uuenenud Mikrogalerii. Avanäitus on juba paigas, aga hoiame veel natuke põnevust, las viimane garaaživaatus saab kõigepealt oma väärika punkti, enne kui kardin taas tõuseb ja uus peatükk algab.
Mis siis muud, kui hakkame vaikselt franciacorta’t tellima, sest just selle joogiga soovis kunstnik mais oma avanäituse pidulikult avada. Ja ilmselt tuleb hakata ka gondlit otsima, et saaks Supilinnast Mikro-Veneetsiasse külalisi sõidutada. Ning kui eelarvet selleks viimaseks ei jagu, ehitame gondli vanast kummipaadist ja aiatoolist.
Aga enne, kui kopp maasse lüüakse, toimub garaažis veel viimane vaatus, võib öelda isegi, et magus hüvastijätt. Silja Truusi septembris avatav suhkruskulptuuride näitus „Suhkrujõgi“ on kui peegel Mikrogalerii enda kehavahetusele. Nagu Silja näituse saatetekstis viidatud, on kõik kehad osa ühest katkematust ahelast. Ühest sünnib teine, üks toitub teisest ja saab selle kaudu ise millekski uueks. Lühikeseks hetkeks oleme me ise selle katkematu liini tipus, enne kui järgmised olendid meie koha üle võtavad. Samamoodi liigub ka galerii ühest olekust teise. Nagu suhkur laguneb, muutub ja lõpuks toidab uut elu, saab ka endisest garaažist moodne näitusemaja, mis hoiab ja toidab uusi kunstilisi kehastusi.
Ehitusperiood on planeeritud oktoobrist aprillini ja siis, 9. mail, kui Veneetsia kunstibiennaali avapauk seal kuskil eemal kostub, avame ka meie Mikro-Veneetsias uuenenud Mikrogalerii. Avanäitus on juba paigas, aga hoiame veel natuke põnevust, las viimane garaaživaatus saab kõigepealt oma väärika punkti, enne kui kardin taas tõuseb ja uus peatükk algab.
Mis siis muud, kui hakkame vaikselt franciacorta’t tellima, sest just selle joogiga soovis kunstnik mais oma avanäituse pidulikult avada. Ja ilmselt tuleb hakata ka gondlit otsima, et saaks Supilinnast Mikro-Veneetsiasse külalisi sõidutada. Ning kui eelarvet selleks viimaseks ei jagu, ehitame gondli vanast kummipaadist ja aiatoolist.
Kommentaarid