Vaated olid ka linnas hingematvad, eriti Emajõe kallastel, kus kontrasti lisasid sillaalustele kangidele ja kaldapromenaadidele maalitud Kairo, Lõnguse, Gutface`i, Daniil Logovoi ja Stina Leek`i teosed. Paljude teiste omad tegelikud ka. Kroonuaia sillast Mikro-Veneetsiani on tee küll kunstivaba, aga täna vähemalt lumiselt kaunis. Oligi hea ja rahulik Emajõe voolamist vaadata.

Mikro-Veneetsia (peab vist hakkama nime lühendama, kuidagi tüütult pikk on seda välja kirjutada) oli lumme uppunud, nagu eeldada võiski. Sumpasin ligi poolemeetrises lumevaibas ja klõpsisin mõne pildi, kui Veneetsia esimese püsielaniku maja uks avanes, ning Annika mind lehvitades kohvile kutsus. Kuna mu saapad olid lund täis vajunud ning tundsin, kuidas see juba vaikselt ka sulama oli hakanud, loobusin siiski pakkumisest, aga jõudsime uksepeal siiski olulisemad uudised vahetada. 

Mainisin, kui õhinal me Kailiga minielamisest oleme, ning et hakkame uuel nädalal põrandaplaane läbi joonestama, et kõik vajalik tulevasse elamise kasti ja mini-galeriisse ära mahuks. Annika kutsus omalt poolt üles, pisut indu vähemaks võtma, et suures õhinas märkaksime ka väikese elamise miinuspooled läbi analüüsida, aga sain juba samal hetkel aru, et pendel on nii suure hooga teisele poole liikumas, et mitte miski ei kahanda meie unistust end minimajja kokku pakkida.

Kui oled mitmeid aastaid suurtel pindadel tegutsenud ja mõistnud, et suured ruumid vajavad palju hooldust, palju asju, mis kõik vajavad samuti hooldust ning nende kõigi ülalpidamiseks kulub palju raha, siis tähendab see vaid üht, selle kõige nimel tuleb palju tööd teha. Vahelduseks tahaks omada vähe asju ja vähe ruumi, mis kõik võiks tähendada ka väiksemat eelarvevajadust nende ülalpidamiseks, mis loodetavasti viib omakorda ka vähema vajaduseni tööd teha. Võimalik, et kunagi hakkab pendel taas teisele poole liikuma, aga praegu on ta kindlalt teel Mikro-Veneetsia suunal.

Pildid mobiiliga tehtud, mõtlesin tagasiteel, et tuleb ikka oma Nikoni kaamera objektiivid puhastusse viia, saab edaspidi kogu protsessist paremaid fotosid. Midagi pole teha, õhin on nii suur, et ainult kaameraga Mikrogalerii ümbruses ringi käikski. Seniks, aga mobiiliga klõpsatud vaated Mikro-Veneetsiast. Järgmine reportaaž ei anna end nagunii kaua oodata!      

///

Lume sügavus Mikro-Veneetsias: 52 cm

Mobiiliklõpse: 37 – kvaliteet küsitav, emotsioonid maksimaalsed!

Tänavakunsti jälgimise kiirus: 28 teost tunnis, samal ajal saapaid lumest tühjendades.