Kui Sandra intervjuule blogis muusikatausta hakkasin otsima, ei mõelnud ma pikalt. Teadsin kohe, et selleks sobib "Starburster" bändilt Fontaines D.C., mis on saanud omamoodi minu esinduslooks. Vähemalt praegu. Kuulan seda tihti jooksulindil, vahel lausa mitmeid kordi järjest. Heli on põhjas ja kui tuleb refrääni koht “I’m gon’ hit your business if it’s momentary blissness”, tahaks täiest kõrist kaasa laulda (selleks peab muidugi metsa minema, sest seal ei kuule su karjumist keegi). Nii hästi pole keegi suutnud kirjeldada seda närvilist ja samas ekstaatilist tunnet, mida tihti isegi kogen. Refrääni lõpetavad õhupuudusest tingitud ohked, millele vastavad kõledad kitarrikäigud ja bassi pulseeriv surve. Nii sünnib heliline ruum, mis ähvardab kokku variseda, aga samal ajal pakub seletamatut vabanemistunnet.

Fontaines D.C. on Iirimaalt pärit bänd, kelle muusikas kohtuvad postpunk, indie rock ja sealt ei puudu ka art-rocki mõjutused. Loo "Starburster" kirjutas laulja Grian Chatten pärast paanikahoogu Londoni St Pancrase jaamas. Algul pidas ta seda pigem naljaks, aga bänd võttis asja tõsiselt ja lugu kasvas millekski, mis kirjeldab korraga nii ärevust kui ka puhastumise hetke. Muusikavideo on sürreaalne, täis kummalisi karaktereid, mis annavad täpse pildi sellest, kuidas glamuuri taha on peidetud valu ja sisemine rahutus. Youtube’i kommentaarides kirjutab keegi: olen elanud 136 aastat, viimased 80 aastat kuulanud postpunki, aga "Starburster"
oleks nagu minu enda kirjutatud lugu. Ja ma saan isegi selle kommentaariga täielikult suhestuda, nagu oleksin ise selle postituse autor (kui hakkate guugeldama minu vanust, siis tegelik number on siiski 59).

Nii Sandra kui ka Starburster räägivad samast asjast, ainult eri keeles. Sandra harutab lahti kunstimaailma hierarhiad (loe pinged) ja nähtamatud mängureeglid, mis korduvad biennaalist biennaalini, projektist projektini ja ministeeriumi pressiteatest järgmise ametkondliku pressitekstini. Fontaines D.C. tõlgib sama kogemuse muusikasse, kus ärevus ja pinge põimuvad kummalise eufooriaga. See on tunne, mida kogeb igaüks, kes satub süsteemi, mille välise hiilguse taga varjab end sisemine rahutus.

Mõlemad mõjuvad mulle vabastavalt. Võin naerda Sandra postituste üle, samal ajal teades, et nende taga on alati tõsised teemad, mida huumor vaid õrnalt looritab. Võin kuulata Starbursterit nii valjult, et pärast lausa kõrvus tinnitab ning tuleb ette võtta isegi perearsti visiit (tõsi mis tõsi). Ja ma tean, et keegi teine elab läbi sarnaseid seisundeid, otsib samu väljapääse ning suudab selle veel kunstikski vormida. Ning kui ärevus õhtuks liiga peale pressib, võtan oma tavalise annuse mirtazapiini, et hommikuni välja vedada ja rahulikke unenägusid näha, mitte terve öö kellegi eest põgeneda või tülitseda, kas franciacorta on ikka õige jook Ansipi vastuvõtule või mitte.

Ja kui hakkate guugeldama mirtazapiini kõrvaltoimeid, siis minu puhul on kõige märgatavamaks osutunud see, et ühe ööga ei jõua isegi unes ära arvutada, mitu aastat peab kolmanda sektori kultuuritöötaja tegutsema, et palganumber jõuaks riigisektori kolleegidele järele. Selleks peab nüüd järjeunesid nägema.