Toas oli vaikne. Mikk tõusis diivanilt ja sirutas käe plaadiriiuli poole, et haarata sealt ainus eestikeelne vinüül. Plaadikaanelt vaatas talle vastu Novella Hanson, kollases läikivas jopes, pilk enesekindel ja samas ka veidi melanhoolne, taustaks roosakas stuudioudu, mis mõjus korraga kutsuvalt ja võõrastavalt. Kaanenurka oli trükitud Melodija logo, venekeelne nagu kõigil nõukogudeajal välja antud plaatidel.
Mikk libistas vinüüli ümbrisest välja ja jäi lugema plaadil olevat peenikest ning veidi kulunud kirja. Laulude nimed olid kahes keeles, kord eesti, kord vene keeles. Taas su juurde, Иду к тебе. Ehk nüüd, Может быть теперь. See duubeldus jättis Mikule, kes oli sündinud vabas Eestis, kummastava mulje, nagu kuuluks plaat korraga kahte maailma. Alles siis, kui ta tõstis vinüüli valguse kätte, mis läbi terassiukse mägede vahelt tuppa voolas, jõudis talle kohale, et ka tema elukaaslase nimi on Novella, kuigi sõbrad kutsusid teda Nellaks. See kokkusattumus mõjus hetkeks peaaegu sürreaalsena.
Miku pilk jäi peatuma esimese plaadipoole teisel lool. Ta kummardus lähemale ja uuris vinüüli pinda, millel valgus libises nagu õrn hõbedane joonistus. Ta liikus nõelaga aeglaselt mööda sooni, kuni jõudis õige vahejooneni, selle pisut tumedama ja tihedama ribani, mis tähistas teise laulu algust. Ta langetas ettevaatlikult nõela täpselt selle koha peale, nagu paneks mingi märgi nähtamatule kaardile. Plaadimängija hakkas sahisema ning ruum täitus üsna kohe Novella Hansoni maheda hääle ja vinüüli soojalt krabiseva hingamisega.
Ma mäletan selgelt, kuidas plaadi SanRemos antiigilaadalt ostsin. Oli kuum laupäeva pärastlõuna ja turuplats kihas müüjatest, kes pakkusid kõike alates roostes võtmekimpudest ja vanadest postkaartidest kuni hõbedaste lusikate ja luksuslike kristalllühtriteni. Olime oma tavapärase tiiru teinud ning Kaili tellis juba nurgapealses kohvikus pistaatsiajäätist, kui märkasin hallipäist meest, keda kõik hüüdsid Signor Belliniks. Ta kandis kulunud linast pintsakut, mille taskud olid täis sigaretikonisid ja pastakajuppe, ja tal oli komme rääkida kätega. Iga vinüül, mida ta mulle näitas, sai omamoodi pantomiimiks.
Signor Bellini laud oli kaetud virnadega: Lucio Dalla, Gianna Nannini, Eros Ramazzotti, Toto Cutugno, aga ka Michele Pecora, Alan Sorrenti, Alice ja Donatella Rettore. Ta jutustas elavalt, kuidas ta 90ndatel oli igal nädalal turult uusi plaate otsinud, kogunud neid kirglikult nagu teised marke või veine. Plaate hoogsalt ümber tõstes, pudenes kuskilt välja mulle tuttava kaanepildiga Novella Hansoni vinüül. Kui küsisin selle kummalise leiu kohta, kehitas ta ainult õlgu. „Non so… forse un turista? Una storia dimenticata,” pomises ta. Ta ei teadnud, kuidas eesti laulja plaat oli tema kogusse sattunud. Ostmine ise oli lühike, peaaegu argine hetk. Paar eurot, krõbisev kilekott, kiire käepigistus. Ometi sööbis see mällu igaveseks. Hetk meenutas Hemingway’d, keda teame olevat kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata teist eestlast, kuigi tegelikult väljendas ta pigem tunnet, et ükskõik kui kaugele satud, leiad alati oma rahva jälje. Novella Hanson oli minu eestlane Sanremo antiigilaadal.
Tõeline põhjus, miks ma üldse SanRemos plaate sirvisin, oli aga seotud Cerianaga. Mõned aastad tagasi ostsime Kailiga seal väikese puhkusekodu, kuhu eelmine omanik jättis koos mööbliga päranduseks ka vana, ent üsna korraliku plaadimängija. Koos sellega jäi riiulisse ka väike valik Itaalia vinüüle, Lucio Battisti, Ricchi e Poveri, Matia Bazar, Donatella Rettore, Alan Sorrenti. Kõik need 80ndate staarid, mis kuulusid tol ajal Itaalia popmuusika tippu. Sellest peale olen alati kohalikel laatadel plaate piilunud, justkui sooviga täiendada seda juhuslikku pärandkogu.
Aeg-ajalt rentisime Ceriana avara terrassiga puhkusekodu, kust avanes hingemattev vaade mägedele, rohelusse mattunud Argentiina orule ja mitmele kirikule, oma sõpradele. Selles napilt tuhande elanikuga linnas oli kümmekond pühakoda või isegi rohkemgi. Kellatornid kerkisid katuste vahelt välja eri suundadesse, andes külale silueti, mis meenutas korraga nii kindlust kui ka orkestrit. Eespool kõrgus Chiesa Parrocchiale dei Santi Pietro e Paolo, massiivne kivist hoone oma peenikese kellatorniga, mille kõrval säras pastellroosa barokkfassaad. Sealt, üle katuste ja orgude, laotus vaade, mida varjatud uhkusega jagasime alati ka oma sõpradega, kui nad meile külla tulid.
Cerianas oli midagi, mis haaras meid esimesest hetkest. Kitsad kivist tänavad ja trepid, mis looklesid mööda mäekülge nagu ajas tardunud sooned. Keskaegsed majad, mõnikord kulunud ja sammaldunud, mõnikord värskelt lubjatud, seisid tihedalt üksteise najal, justkui hoidnuks nad teineteist püsti läbi sajandite. Küla südames võis sattuda mõnele väikesele oratooriumile, kus pühade ajal lauldi endiselt iidseid laule, ja suveõhtutel täitus õhk muusikaga, kui festivalid tõid kokku nii kohalikke kui külalisi kaugemaltki. Ometi oli Ceriana suurim võlu just selle vaikuses. Kui pidustused olid läbi ja kellad vaikinud, jäi alles ainult mägede ja oru kaja, linnulaul ja kaugelt kostev koerte haukumine. See vaheldumine elu kirevusest täielikku vaikusesse oli see, mis meid ikka ja jälle tagasi meelitas, kuni ühel hetkel leidsime end juba väikese suvekodu võtmeid peos keerutamas.
Mikk laskus tagasi diivanile. Terassiukselt kandus sisse valgus ja koos sellega Nella. Ta libistas päikeseprillid aeglaselt eest, pani need laisalt köögikapile ning avas külmiku. Sealt haaras ta hommikul värsketest marjadest tehtud smuuti ja võttis lonksu enne, kui laskus köögilaua taha, silmad veel päikesevalgusest kissis. „Kuumus teeb uimaseks,” ütles ta.
Plaadimängijast kostus, peaaegu, et sugestiivselt Novella Hansoni hääl: „Ma küsin kas on valgus läinud looja, ehk nüüd?”. Nella pilk libises aknast välja, otse Chiesa Parrocchiale poole. Talle meenus paar päeva tagasi kuuldud külajutt, et kiriku vasakut portaali valvavad kaks kivisse raiutud nägu, grotesksed ja maagilised, pandud sinna kurja eemale peletama. Räägiti, et öösiti või kui kellad vaikivad, võib näha, kuidas nende varjud liiguvad seintel, või kuulda, nagu sosistaksid nad midagi arusaamatut. Üks hallipäine memmeke, kes kiriku ees pingil roosikrantsi sõrmede vahel veeretas, lausa vandus, et just siis, kui laul kirikus lõppeb, hakkavad need näod elama oma elu.
Novella mahe hääl voolas üle ruumi: „Sa küsid, kas ma ihkan leida sooja, ehk nüüd?” Nella jäi hetkeks paigale, smuutiklaas käes. Ta polnud sellest Mikuga rääkinud, kuid lause puudutas teda valusalt. Viimastel kuudel oli ta tundnud, kuidas nende vahel on midagi maha jahtunud, justkui eristaks neid kahte õhuke ja nähtamatu jääkiht. Ta lootis, et puhkus Cerianas sulatab selle, et mäed, vaikus ja koosveedetud päevad aitavad neil uuesti kokku saada. „Kui homme on sama ilm, võiks jalutada allikani,” ütles ta lõpuks, hääles vaikne ootuse varjund. Mikk noogutas.
Novella laulis edasi: „Ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu…” Nella vaatas Mikku ja tundis, kui täpselt see tema olemusega sobis. Mikk oli alati olnud pigem see, kes on rajanud oma teed läbi raskuste ja hallide varjude. Ta oskas nendega leppida, isegi neid omamoodi kodustada, samal ajal kui tema kõrval oleks võinud olla palju rohkem valgust ja soojust. Mõnikord tundus Nellale, et Mikk elabki ainult poolenisti valguses, ülejäänu hoidis ta endas peidus, kuskil, kuhu kellelgi teisel polnud juurdepääsu. Nella pigistas klaasi ja sundis end naeratama. Ta tahtis juba suu avada, et öelda, et ta igatseb lähedust, et tal on hirm selle jaheduse ees, mis nende vahele on hiilinud. Sõnad kerkisid kurku... ja just sel hetkel hakkas Miku telefon köögilaual helisema.
Nella kummardus ja heitis sellele pilgu. Ekraanil seisis tuttav nimi. „Jass!” hüüatas ta. Mikk kargas püsti, sirutades samal ajal kätt, et telefon haarata. Novella lõpetas laulmise. Mikk peatus, muutis suunda ja läks hoopis plaadimängija juurde. Ta kummardus vinüüli kohale, otsides pilguga taas seda kitsast piirjoont, kus esimene lugu lõppes ja teine algas. Vinüülivaod läikisid valguses nagu õhukesed metallniidid. Mikk liikus nõelaga aeglaselt mööda pinda, kuni jõudis selle õige vahejooneni. Ta langetas nõela ettevaatlikult. Kõlaritest kostus esmalt sahin ning ruum täitus Novella Hansoni hääle ning vinüüli krabiseva hingamisega.
„Me oma elus selgust saama peame, ehk nüüd,“ laulis Novella, kui terassiuks avanes ja sisse astus Nella. Ta võttis aegamisi eest päikeseprillid, jättis need hooletult köögikapile, avas külmiku ja võttis sealt hommikuse, värsketest marjadest tehtud smuuti. Pärast esimest lonksu laskus ta köögilaua taha, silmad veel päikesest kissis.
„Kuumus teeb uimaseks,” märkis ta vaikselt.
Jätkub...
Loe seni ilmunud tervikteksti siin.
Miku pilk jäi peatuma esimese plaadipoole teisel lool. Ta kummardus lähemale ja uuris vinüüli pinda, millel valgus libises nagu õrn hõbedane joonistus. Ta liikus nõelaga aeglaselt mööda sooni, kuni jõudis õige vahejooneni, selle pisut tumedama ja tihedama ribani, mis tähistas teise laulu algust. Ta langetas ettevaatlikult nõela täpselt selle koha peale, nagu paneks mingi märgi nähtamatule kaardile. Plaadimängija hakkas sahisema ning ruum täitus üsna kohe Novella Hansoni maheda hääle ja vinüüli soojalt krabiseva hingamisega.
Ma mäletan selgelt, kuidas plaadi SanRemos antiigilaadalt ostsin. Oli kuum laupäeva pärastlõuna ja turuplats kihas müüjatest, kes pakkusid kõike alates roostes võtmekimpudest ja vanadest postkaartidest kuni hõbedaste lusikate ja luksuslike kristalllühtriteni. Olime oma tavapärase tiiru teinud ning Kaili tellis juba nurgapealses kohvikus pistaatsiajäätist, kui märkasin hallipäist meest, keda kõik hüüdsid Signor Belliniks. Ta kandis kulunud linast pintsakut, mille taskud olid täis sigaretikonisid ja pastakajuppe, ja tal oli komme rääkida kätega. Iga vinüül, mida ta mulle näitas, sai omamoodi pantomiimiks.
Signor Bellini laud oli kaetud virnadega: Lucio Dalla, Gianna Nannini, Eros Ramazzotti, Toto Cutugno, aga ka Michele Pecora, Alan Sorrenti, Alice ja Donatella Rettore. Ta jutustas elavalt, kuidas ta 90ndatel oli igal nädalal turult uusi plaate otsinud, kogunud neid kirglikult nagu teised marke või veine. Plaate hoogsalt ümber tõstes, pudenes kuskilt välja mulle tuttava kaanepildiga Novella Hansoni vinüül. Kui küsisin selle kummalise leiu kohta, kehitas ta ainult õlgu. „Non so… forse un turista? Una storia dimenticata,” pomises ta. Ta ei teadnud, kuidas eesti laulja plaat oli tema kogusse sattunud. Ostmine ise oli lühike, peaaegu argine hetk. Paar eurot, krõbisev kilekott, kiire käepigistus. Ometi sööbis see mällu igaveseks. Hetk meenutas Hemingway’d, keda teame olevat kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata teist eestlast, kuigi tegelikult väljendas ta pigem tunnet, et ükskõik kui kaugele satud, leiad alati oma rahva jälje. Novella Hanson oli minu eestlane Sanremo antiigilaadal.
Tõeline põhjus, miks ma üldse SanRemos plaate sirvisin, oli aga seotud Cerianaga. Mõned aastad tagasi ostsime Kailiga seal väikese puhkusekodu, kuhu eelmine omanik jättis koos mööbliga päranduseks ka vana, ent üsna korraliku plaadimängija. Koos sellega jäi riiulisse ka väike valik Itaalia vinüüle, Lucio Battisti, Ricchi e Poveri, Matia Bazar, Donatella Rettore, Alan Sorrenti. Kõik need 80ndate staarid, mis kuulusid tol ajal Itaalia popmuusika tippu. Sellest peale olen alati kohalikel laatadel plaate piilunud, justkui sooviga täiendada seda juhuslikku pärandkogu.
Aeg-ajalt rentisime Ceriana avara terrassiga puhkusekodu, kust avanes hingemattev vaade mägedele, rohelusse mattunud Argentiina orule ja mitmele kirikule, oma sõpradele. Selles napilt tuhande elanikuga linnas oli kümmekond pühakoda või isegi rohkemgi. Kellatornid kerkisid katuste vahelt välja eri suundadesse, andes külale silueti, mis meenutas korraga nii kindlust kui ka orkestrit. Eespool kõrgus Chiesa Parrocchiale dei Santi Pietro e Paolo, massiivne kivist hoone oma peenikese kellatorniga, mille kõrval säras pastellroosa barokkfassaad. Sealt, üle katuste ja orgude, laotus vaade, mida varjatud uhkusega jagasime alati ka oma sõpradega, kui nad meile külla tulid.
Cerianas oli midagi, mis haaras meid esimesest hetkest. Kitsad kivist tänavad ja trepid, mis looklesid mööda mäekülge nagu ajas tardunud sooned. Keskaegsed majad, mõnikord kulunud ja sammaldunud, mõnikord värskelt lubjatud, seisid tihedalt üksteise najal, justkui hoidnuks nad teineteist püsti läbi sajandite. Küla südames võis sattuda mõnele väikesele oratooriumile, kus pühade ajal lauldi endiselt iidseid laule, ja suveõhtutel täitus õhk muusikaga, kui festivalid tõid kokku nii kohalikke kui külalisi kaugemaltki. Ometi oli Ceriana suurim võlu just selle vaikuses. Kui pidustused olid läbi ja kellad vaikinud, jäi alles ainult mägede ja oru kaja, linnulaul ja kaugelt kostev koerte haukumine. See vaheldumine elu kirevusest täielikku vaikusesse oli see, mis meid ikka ja jälle tagasi meelitas, kuni ühel hetkel leidsime end juba väikese suvekodu võtmeid peos keerutamas.
Mikk laskus tagasi diivanile. Terassiukselt kandus sisse valgus ja koos sellega Nella. Ta libistas päikeseprillid aeglaselt eest, pani need laisalt köögikapile ning avas külmiku. Sealt haaras ta hommikul värsketest marjadest tehtud smuuti ja võttis lonksu enne, kui laskus köögilaua taha, silmad veel päikesevalgusest kissis. „Kuumus teeb uimaseks,” ütles ta.
Plaadimängijast kostus, peaaegu, et sugestiivselt Novella Hansoni hääl: „Ma küsin kas on valgus läinud looja, ehk nüüd?”. Nella pilk libises aknast välja, otse Chiesa Parrocchiale poole. Talle meenus paar päeva tagasi kuuldud külajutt, et kiriku vasakut portaali valvavad kaks kivisse raiutud nägu, grotesksed ja maagilised, pandud sinna kurja eemale peletama. Räägiti, et öösiti või kui kellad vaikivad, võib näha, kuidas nende varjud liiguvad seintel, või kuulda, nagu sosistaksid nad midagi arusaamatut. Üks hallipäine memmeke, kes kiriku ees pingil roosikrantsi sõrmede vahel veeretas, lausa vandus, et just siis, kui laul kirikus lõppeb, hakkavad need näod elama oma elu.
Novella mahe hääl voolas üle ruumi: „Sa küsid, kas ma ihkan leida sooja, ehk nüüd?” Nella jäi hetkeks paigale, smuutiklaas käes. Ta polnud sellest Mikuga rääkinud, kuid lause puudutas teda valusalt. Viimastel kuudel oli ta tundnud, kuidas nende vahel on midagi maha jahtunud, justkui eristaks neid kahte õhuke ja nähtamatu jääkiht. Ta lootis, et puhkus Cerianas sulatab selle, et mäed, vaikus ja koosveedetud päevad aitavad neil uuesti kokku saada. „Kui homme on sama ilm, võiks jalutada allikani,” ütles ta lõpuks, hääles vaikne ootuse varjund. Mikk noogutas.
Novella laulis edasi: „Ma olen elu valmis vastu võtma varjukülje kaudu…” Nella vaatas Mikku ja tundis, kui täpselt see tema olemusega sobis. Mikk oli alati olnud pigem see, kes on rajanud oma teed läbi raskuste ja hallide varjude. Ta oskas nendega leppida, isegi neid omamoodi kodustada, samal ajal kui tema kõrval oleks võinud olla palju rohkem valgust ja soojust. Mõnikord tundus Nellale, et Mikk elabki ainult poolenisti valguses, ülejäänu hoidis ta endas peidus, kuskil, kuhu kellelgi teisel polnud juurdepääsu. Nella pigistas klaasi ja sundis end naeratama. Ta tahtis juba suu avada, et öelda, et ta igatseb lähedust, et tal on hirm selle jaheduse ees, mis nende vahele on hiilinud. Sõnad kerkisid kurku... ja just sel hetkel hakkas Miku telefon köögilaual helisema.
Nella kummardus ja heitis sellele pilgu. Ekraanil seisis tuttav nimi. „Jass!” hüüatas ta. Mikk kargas püsti, sirutades samal ajal kätt, et telefon haarata. Novella lõpetas laulmise. Mikk peatus, muutis suunda ja läks hoopis plaadimängija juurde. Ta kummardus vinüüli kohale, otsides pilguga taas seda kitsast piirjoont, kus esimene lugu lõppes ja teine algas. Vinüülivaod läikisid valguses nagu õhukesed metallniidid. Mikk liikus nõelaga aeglaselt mööda pinda, kuni jõudis selle õige vahejooneni. Ta langetas nõela ettevaatlikult. Kõlaritest kostus esmalt sahin ning ruum täitus Novella Hansoni hääle ning vinüüli krabiseva hingamisega.
„Me oma elus selgust saama peame, ehk nüüd,“ laulis Novella, kui terassiuks avanes ja sisse astus Nella. Ta võttis aegamisi eest päikeseprillid, jättis need hooletult köögikapile, avas külmiku ja võttis sealt hommikuse, värsketest marjadest tehtud smuuti. Pärast esimest lonksu laskus ta köögilaua taha, silmad veel päikesest kissis.
„Kuumus teeb uimaseks,” märkis ta vaikselt.
Jätkub...
Loe seni ilmunud tervikteksti siin.
Kommentaarid