Täna hommikul somet skrollides viskas facebook ette mitmeaastataguse pildi – Voronja Vares, tollase tARTu poe rõdul. Tegu oli Voronja skulptuuride aia Hooandja kampaaniaga... või mis kampaania see ikka oli, pigem puhas mängulust ja rõõm, mille raames etendasime Kailiga ridamisi fotosessioone, Varese kolimisest maalt linna, tARTu poe „pööningule“, et Skulptuuride aia ehitamiseks raha koguda. Oli see siis mäng või strateegiline rahakogumise plaan, polegi ehk enam oluline, igal juhul raha kokku kogutud sai.
Ka tARTu pood muutus mõne aasta pärast sujuvalt Haki galeriiks, kuigi vihje Toomas Kuusingu „Tartu kodutute hakkide“ näol rippus tARTu seinal juba esimestest päevadest peale. Iroonilisel kombel jäi Haki galerii lõpuks ise ka kodutuks, lõpetades oma tegevuse aasta tagasi. Tõsi, ühe väikese, aga olulise erandiga. Kui Tartu hakid jäid omal ajal kodutuks pigem hakipeletite mõjul, siis meie puhul oli tegu teadliku otsusega. Otsusega ise lendu tõusta ja järgmisse pessa liikuda.
Kui Voronja Varesel on ja Haki hakil oli oma pesa, siis millise linnu pesaga on Miga näol tegemist? Kas sellest saab meile lõplik peatuspaik või siiski pigem mitte? Looduses on palju linde, kes tulevad ikka ja jälle oma pesapaika tagasi, aga on ka neid, kelle pesad on ajutised. Pesa on koht, kus sünnib midagi uut, kust saab hoo sisse ja kust reeglina saab väljuda, et edasi lennata.
Linna võib omamoodi võrrelda linnuparvega. Tartus on neid parvi mitu korraga. Ühed on alati kohal, teised ilmuvad välja hooajaliselt ja kolmandad lendavad läbi, jättes endast siiski maha jälje. Mõne mõtte, heli, harjumuse, mis jääb linna kohale hõljuma, kuniks keegi sellest kinni haarab või siis ka mitte. Linn ei koosne ainult neist, kes on kohal, vaid ka neist, kes siin on olnud. Ja võib-olla seisnebki linna tugevus selles, et siia saab tulla, siin olla ja siit minna, ilma et peaks kellelegi seda põhjendama. Võibolla esindab Migat mõni parvelind? Me ju ka koondume Mikro-Veneetsiasse, tuleme kokku ideedeks ja hooaegadeks ning lendame kunagi taas laiali, igaüks oma suunas.
Või peaks Migat esindama mõni miniatuurne suleline? Lind, kes ei vaja palju ruumi ja teab täpselt, kuhu maanduda. Looduses ei ole väiksem olemine ilmselt puudus. Väike lind liigub väiksemate kuludega, reageerib kiiremini ja leiab pesa ka seal, kuhu suured ei mahu. Kahanemine ei ole taganemine vaid vabanemine. Mida vähem on küljes, seda kergem on tõusta ja suunda muuta. Ja mõnikord on just see kõige olulisem omadus.
Või esindab meid lind, kes talvitub soojal maal. Looduses pole rändamine kapriis, vaid tarkus. Oskus lugeda märke ning tajuda, millal on aeg liikuda ja millal aeg peatuda. Rändlind ei hülga oma pesapaika, ta lihtsalt ei klammerdu selle külge aastaringselt. Ka meie mõte talviti Itaalias elada pole äraminek, vaid jätkamine teises tempos. Suvi ühes ja talv teises valguses. Nagu lind, kes teab, et pesa pole koht, kuhu jääda, vaid koht, kuhu tagasi tulla.
Emajõe äärde sobib hästi ka veelinnu motiiv, kes oskab liikuda nii õhus, maal kui vees. Ta laseb voolul end kanda, aga ei kaota suunda. Võib-olla sobib Migale just see loogika? Olla pidevas voos, aga mitte triivida juhuslikult. Liikumine ei pea tähendama lahkumist ja peatumine ilmtingimata lõppu. Pealegi on Mikro-Veneetsia kontekstis linnumotiiv peaaegu et nagu vältimatu. Kanalid ja vesi meelitavad ikka kohale linde, kelle jaoks vesi pole piiriks.
Aga võib-olla peaks alguses hoopis vaatlema? Mitte otsima sümbolit või tähendust, vaid lihtsalt olema kohal ja vaatama, mis juhtub. Võibolla viib meid mängulust täiesti uutele radadele, mida ei oska hetkel isegi ette kujutada? Ja kui nüüd päris aus olla, siis selle postituse näol on ilmselt tegu meie esimese ametliku brändikoosolekuga. Ilma koosolekuruumi, slaidide ja märksõnadeta, aga lindude, pesade ja väikese filosoofilise uitamisega. Kas see on nüüd läbikukkumine? Või hoopis edasiminek? Kes teab? Mina igal juhul mitte. Ja kuigi vastuste puudumine võib vahel ka meid muuta ebakindlaks, on see samas ka vabastav. Vastuste puudumine jätab ruumi kuulamiseks, katsetamiseks ja üllatusteks. See hoiab ära kiirustamise, mis kipub head ideed liiga vara lukku panema. Ebakindlus pole märk nõrkusest, vaid avatusest. Märk sellest, et kõik pole veel valmis ja just seetõttu võib sellest areneda midagi uut.
Võib-olla ongi see seisund Miga lähtekohaks? Mitte valmis lugu, vaid protsess. Mitte silt ukse peal, vaid küsimus õhus. Ja kui vahepeal tundub, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, pole hullu, vahel ongi küsimus täpsem, kui vastus ise.
Aga enne kui keegi jõuab siit välja lugeda kindla linnu, logo värvilahenduse või väärtuspakkumise, brändi-DNA, sihtrühmapersoonad (kuigi linnupõhiselt oleks neid isegi päris tore kokku panna), visuaalse hierarhia ja pikaajalise strateegilise tegevuskava, küsime parem otse: millise linnuga teie arvates Miga kõige rohkem sarnaneb?
Kui Voronja Varesel on ja Haki hakil oli oma pesa, siis millise linnu pesaga on Miga näol tegemist? Kas sellest saab meile lõplik peatuspaik või siiski pigem mitte? Looduses on palju linde, kes tulevad ikka ja jälle oma pesapaika tagasi, aga on ka neid, kelle pesad on ajutised. Pesa on koht, kus sünnib midagi uut, kust saab hoo sisse ja kust reeglina saab väljuda, et edasi lennata.
Linna võib omamoodi võrrelda linnuparvega. Tartus on neid parvi mitu korraga. Ühed on alati kohal, teised ilmuvad välja hooajaliselt ja kolmandad lendavad läbi, jättes endast siiski maha jälje. Mõne mõtte, heli, harjumuse, mis jääb linna kohale hõljuma, kuniks keegi sellest kinni haarab või siis ka mitte. Linn ei koosne ainult neist, kes on kohal, vaid ka neist, kes siin on olnud. Ja võib-olla seisnebki linna tugevus selles, et siia saab tulla, siin olla ja siit minna, ilma et peaks kellelegi seda põhjendama. Võibolla esindab Migat mõni parvelind? Me ju ka koondume Mikro-Veneetsiasse, tuleme kokku ideedeks ja hooaegadeks ning lendame kunagi taas laiali, igaüks oma suunas.
Või peaks Migat esindama mõni miniatuurne suleline? Lind, kes ei vaja palju ruumi ja teab täpselt, kuhu maanduda. Looduses ei ole väiksem olemine ilmselt puudus. Väike lind liigub väiksemate kuludega, reageerib kiiremini ja leiab pesa ka seal, kuhu suured ei mahu. Kahanemine ei ole taganemine vaid vabanemine. Mida vähem on küljes, seda kergem on tõusta ja suunda muuta. Ja mõnikord on just see kõige olulisem omadus.
Või esindab meid lind, kes talvitub soojal maal. Looduses pole rändamine kapriis, vaid tarkus. Oskus lugeda märke ning tajuda, millal on aeg liikuda ja millal aeg peatuda. Rändlind ei hülga oma pesapaika, ta lihtsalt ei klammerdu selle külge aastaringselt. Ka meie mõte talviti Itaalias elada pole äraminek, vaid jätkamine teises tempos. Suvi ühes ja talv teises valguses. Nagu lind, kes teab, et pesa pole koht, kuhu jääda, vaid koht, kuhu tagasi tulla.
Emajõe äärde sobib hästi ka veelinnu motiiv, kes oskab liikuda nii õhus, maal kui vees. Ta laseb voolul end kanda, aga ei kaota suunda. Võib-olla sobib Migale just see loogika? Olla pidevas voos, aga mitte triivida juhuslikult. Liikumine ei pea tähendama lahkumist ja peatumine ilmtingimata lõppu. Pealegi on Mikro-Veneetsia kontekstis linnumotiiv peaaegu et nagu vältimatu. Kanalid ja vesi meelitavad ikka kohale linde, kelle jaoks vesi pole piiriks.
Aga võib-olla peaks alguses hoopis vaatlema? Mitte otsima sümbolit või tähendust, vaid lihtsalt olema kohal ja vaatama, mis juhtub. Võibolla viib meid mängulust täiesti uutele radadele, mida ei oska hetkel isegi ette kujutada? Ja kui nüüd päris aus olla, siis selle postituse näol on ilmselt tegu meie esimese ametliku brändikoosolekuga. Ilma koosolekuruumi, slaidide ja märksõnadeta, aga lindude, pesade ja väikese filosoofilise uitamisega. Kas see on nüüd läbikukkumine? Või hoopis edasiminek? Kes teab? Mina igal juhul mitte. Ja kuigi vastuste puudumine võib vahel ka meid muuta ebakindlaks, on see samas ka vabastav. Vastuste puudumine jätab ruumi kuulamiseks, katsetamiseks ja üllatusteks. See hoiab ära kiirustamise, mis kipub head ideed liiga vara lukku panema. Ebakindlus pole märk nõrkusest, vaid avatusest. Märk sellest, et kõik pole veel valmis ja just seetõttu võib sellest areneda midagi uut.
Võib-olla ongi see seisund Miga lähtekohaks? Mitte valmis lugu, vaid protsess. Mitte silt ukse peal, vaid küsimus õhus. Ja kui vahepeal tundub, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, pole hullu, vahel ongi küsimus täpsem, kui vastus ise.
Aga enne kui keegi jõuab siit välja lugeda kindla linnu, logo värvilahenduse või väärtuspakkumise, brändi-DNA, sihtrühmapersoonad (kuigi linnupõhiselt oleks neid isegi päris tore kokku panna), visuaalse hierarhia ja pikaajalise strateegilise tegevuskava, küsime parem otse: millise linnuga teie arvates Miga kõige rohkem sarnaneb?
Kommentaarid