Kurioossel moel ei soovi Santambrogio majad silma paista. Vastupidi, need on projekteeritud eesmärgiga maastikul märkamatuks jääda, kaduda või sulanduda keskkonda nõnda, et alles jäävad vaid maastik, valgus ja horisont. Klaasi kasutatakse majades mitte luksuse ega efekti pärast, vaid kui vahendit, mis kaotab piiri sise- ja välisruumi vahel. Majas viibimine ei tähenda looduse eest varjumist, vaid selles viibimist, küll teisel moel. Seda lähenemist nimetavad autorid Simpli-city’ks, mis võiks tähendada elamist läbi täieliku läbipaistvuse ja taotlusliku lihtsuse. 

Snow House on selle mõtteviisi üks konkreetsemaid ja samas ka paradoksaalsemaid väljendusi. Kui klaasmaja seostub tavaliselt sooja kliima, päikese ja kerge eluga, siis Snow House on mõeldud just külmema kliimavõõtme  jaoks. Lumekoormust taluvad paksemad klaaspaneelid, parem soojapidavus ja tehnilised lahendused võimaldavad elada keset talvist maastikku ilma, et läbipaistvus kaoks.  

Võib-olla just seetõttu kõnetavad Santambrogio majad ka Mikrogalerii mõtteraami. Mitte mõõdu või ruutmeetrite pärast, vaid oma hoiakult. Ka MIGA ei püüa olla kindlus ega peidupaik, vaid pigem „läbipaistev ruum“, kus põimuvad omavahel elamine, töötamine ja publikule avamine. Simpli-city ei tähenda tingimata klaasist seinu, vaid otsust loobuda üleliigsest ning elada samas nii, kus ruum ei kaitse sind elu eest, vaid teeb selle hoopis nähtavaks.