Oleme nüüdseks Raitiga, kes aitab meil ehitusasju juhtida, et kõik vajalikud materjalid oleksid õigeks ajaks tellitud ja õigeks ajaks installeeritud, et saaksime omakorda mais MIGA avada, mitmeid kordi kohtunud. Majaplaane on erinevatel põhjustel veel vara näidata, aga nende kohtumiste tulemustel on kõik ja ma pean silmas, et tõesti kõik meie vajadused ja soovid 36 ruutmeetri sisse ära mahtunud.
Varasemalt olen küll mitmeid kordi maininud, et MIGA saab olema 40 ruutmeetrine, aga kuna mul pole ehitaja, ega ka mitte inseneri haridust, ei osanud ma arvata, et 20 ruutmeetrise põhjaga majast võtavad, olgugi et mitte märkimisväärse ruumi ära, seinad ning kui tahta, et teisele korrusele hakkab viima trepp, siis paratamatult lähevad ka selle nahka mõned ruutmeetrid. Rait veel pisut uurib õhemaid materjale ja treppi on võimalik ka ühe astme võrra väiksemaks muuta, et see veel päris püstloodis üles ei läheks, aga üle ruutmeetri see meile juurde ei too. Aga ka sellest ühest ruutmeetrist võib minimajas väga palju abi olla, nagu oleme selgeks õppinud!
Kõige olulisemaks oma tulevase elukoha juures peame aknaid ehk vaateid ja valgust. Mäletame veel väga selgelt seda emotsiooni, kui 2018. aastal avasime Tiidule kuuluvas Mikro-Veneetsia esimeses elamiskastis, nagu Jaak seda tabavalt kutsus, tema kahepildinäituse, mis oli omakorda vastus Jaagu enda korraldatud laineid tekitavale ühepildinäitusele. „Me tahame siia tagasi tulla!“ oli meie esimene mõte, kui näitust üleelusuuruse aknaga minimajas installeerisime, kust avanes vaade Lubja garaazilinnakule, mis oli ühtaegu nostalgiline ja inspireeriv, kõiki maailma võimalusi endas kätkev. See on imeline tunne, kui koged, et kõik teed on avatud ja just seda me Tiidu majas tundsime. Nüüd, seitse aastat hiljem, panimegi esmalt oma majas paika aknad ja neid tuleb palju, igas suunas ja iga otstarbega. Üks aken on projekteeritud nõnda, et seda saab köögist vajadusel avada, et akna kaudu kohvikutellimusi vastu võtta. Kõige olulisem vaade avaneb aga teiselt korruselt naabri aeda. Seda käisime kevadel isegi oma garaaži katuselt uudistamas, pidades ühtlasi maha ka esimese katusepikniku.
Täiesti eraldi peatükk on panipaigad. Oleme juba leppinud, et võtame kaasa minimaalse arvu asju, aga ka neid väheseid on vaja kuskil hoiustada. Samuti oli vaja ruumi eraldada tehno- ja kütteseadmetele. Käiku läksid sissepääsu trepialused ja kööginurgast näpistasime pool ruutu. Teisele korrusele viiv trepp on esialgu projekteeritud õhulisena, et ülevalt tulev valgusvoog jõuaks ka läbi trepiastmete alumisele, kuigi ka esimesel korrusel on suur aknapind olemas. Seega on vajadusel isegi veel ruumi, mida saaks praktiliselt kasutusele võtta.
Köök ja vannituba tulevad esimesele korrusele ja nüüd on väike uhkustamise koht ka, sest pesuruumi mahutasime ära miniatuurse sauna (!). Sinna tõesti üle ühe inimese korraga ei mahu, aga kui juhtub isegi suuremale seltskonnale saunapäev tulema, saab leiliruumi kasutada kordamööda, kasvõi hanereas. Sauna mahutamiseks pidime ühe ukse avanemise suunama liugjalt seina sisse.
Teisel korrusel saab päeval olema aatrium kahe tugitooliga, et saaks akendest välja vaadata ja kui oleme vaatest tüdinud, siis saab seal ka kontori- ja muud tööd teha ning külalisi vastu võtta. Teiselt korruselt avaneb väljapääs miniatuursele rõdule, kust omakorda pääseb katusele. Õhtuti langevad akende ette pimendavad rulood ning tuba muutub magamistoaks. Tagaseinast ohverdame 60 sentimeetrit kapipinnaks, mille ette mahub ka voodi, mis päeval siis täidab teisi, peamiselt lösutamisega seotud funktsioone.
Koha leidsime ka Tõnis Kriisa „OFF-ile“ ning mõned kunstiteosed jõuavad MIGAsse veel. Kaili plaanib Meiu „Täpilise kleidi“ kaasa võtta Itaalia puhkusekodusse, seega on võimalik tal MIGA teost veel valida.
Näitustele vajalikku seinapinda on hoolimata mahukast aknapinnast piisavalt, et kõnekaid mininäituseid korraldada. Vahetatavad teosed sobitame oma elukeskkonda ja võimalusel ka aknapindadele ning lõuendina võtame kogu Mikro-Veneetsiat. See tähendab, et näitused produtseerime nõnda, et osade teostega saab tutvuda nii sise- kui väliruumis ning mõned spetsiifilisemad väljapanekud võivad jääda ka vaid MIGAsse. Järgmisel aastal on plaanis korraldada neli näitust. Üks neist toimub ainult väliruumis, millest osad teosed jäävad kultuurikihina Mikro-Veneetsiasse alatiseks. Kolmele näitusele leiame kohad kombineerituna sise- ja väliruumis.
Igale näitusele jätame kolm kuud aega, et publik saaks kunstniku sõnumitesse rahulikult sisse elada ja neid omas tempos avada. Sama rahulikku tempot otsime ka majandusmudelis. Katsetame formaate, mis aitaksid aeglase kunsti puhul tagada kestliku elu nii galeriile kui loojale.
Ja kui teate kedagi, kes oskaks ehitada kunstimüügiautomaadi, mis müüks teoseid ka siis, kui MIGA uks on kinni, andke julgelt märku. Meil oleks sellele masinale koht juba olemas.
Tunne on täpselt sama nagu 2018. aastal Tiidu majas. Vaade, valgus, võimalused. Kõik teed on avatud!
Kõige olulisemaks oma tulevase elukoha juures peame aknaid ehk vaateid ja valgust. Mäletame veel väga selgelt seda emotsiooni, kui 2018. aastal avasime Tiidule kuuluvas Mikro-Veneetsia esimeses elamiskastis, nagu Jaak seda tabavalt kutsus, tema kahepildinäituse, mis oli omakorda vastus Jaagu enda korraldatud laineid tekitavale ühepildinäitusele. „Me tahame siia tagasi tulla!“ oli meie esimene mõte, kui näitust üleelusuuruse aknaga minimajas installeerisime, kust avanes vaade Lubja garaazilinnakule, mis oli ühtaegu nostalgiline ja inspireeriv, kõiki maailma võimalusi endas kätkev. See on imeline tunne, kui koged, et kõik teed on avatud ja just seda me Tiidu majas tundsime. Nüüd, seitse aastat hiljem, panimegi esmalt oma majas paika aknad ja neid tuleb palju, igas suunas ja iga otstarbega. Üks aken on projekteeritud nõnda, et seda saab köögist vajadusel avada, et akna kaudu kohvikutellimusi vastu võtta. Kõige olulisem vaade avaneb aga teiselt korruselt naabri aeda. Seda käisime kevadel isegi oma garaaži katuselt uudistamas, pidades ühtlasi maha ka esimese katusepikniku.
Täiesti eraldi peatükk on panipaigad. Oleme juba leppinud, et võtame kaasa minimaalse arvu asju, aga ka neid väheseid on vaja kuskil hoiustada. Samuti oli vaja ruumi eraldada tehno- ja kütteseadmetele. Käiku läksid sissepääsu trepialused ja kööginurgast näpistasime pool ruutu. Teisele korrusele viiv trepp on esialgu projekteeritud õhulisena, et ülevalt tulev valgusvoog jõuaks ka läbi trepiastmete alumisele, kuigi ka esimesel korrusel on suur aknapind olemas. Seega on vajadusel isegi veel ruumi, mida saaks praktiliselt kasutusele võtta.
Köök ja vannituba tulevad esimesele korrusele ja nüüd on väike uhkustamise koht ka, sest pesuruumi mahutasime ära miniatuurse sauna (!). Sinna tõesti üle ühe inimese korraga ei mahu, aga kui juhtub isegi suuremale seltskonnale saunapäev tulema, saab leiliruumi kasutada kordamööda, kasvõi hanereas. Sauna mahutamiseks pidime ühe ukse avanemise suunama liugjalt seina sisse.
Teisel korrusel saab päeval olema aatrium kahe tugitooliga, et saaks akendest välja vaadata ja kui oleme vaatest tüdinud, siis saab seal ka kontori- ja muud tööd teha ning külalisi vastu võtta. Teiselt korruselt avaneb väljapääs miniatuursele rõdule, kust omakorda pääseb katusele. Õhtuti langevad akende ette pimendavad rulood ning tuba muutub magamistoaks. Tagaseinast ohverdame 60 sentimeetrit kapipinnaks, mille ette mahub ka voodi, mis päeval siis täidab teisi, peamiselt lösutamisega seotud funktsioone.
Koha leidsime ka Tõnis Kriisa „OFF-ile“ ning mõned kunstiteosed jõuavad MIGAsse veel. Kaili plaanib Meiu „Täpilise kleidi“ kaasa võtta Itaalia puhkusekodusse, seega on võimalik tal MIGA teost veel valida.
Näitustele vajalikku seinapinda on hoolimata mahukast aknapinnast piisavalt, et kõnekaid mininäituseid korraldada. Vahetatavad teosed sobitame oma elukeskkonda ja võimalusel ka aknapindadele ning lõuendina võtame kogu Mikro-Veneetsiat. See tähendab, et näitused produtseerime nõnda, et osade teostega saab tutvuda nii sise- kui väliruumis ning mõned spetsiifilisemad väljapanekud võivad jääda ka vaid MIGAsse. Järgmisel aastal on plaanis korraldada neli näitust. Üks neist toimub ainult väliruumis, millest osad teosed jäävad kultuurikihina Mikro-Veneetsiasse alatiseks. Kolmele näitusele leiame kohad kombineerituna sise- ja väliruumis.
Igale näitusele jätame kolm kuud aega, et publik saaks kunstniku sõnumitesse rahulikult sisse elada ja neid omas tempos avada. Sama rahulikku tempot otsime ka majandusmudelis. Katsetame formaate, mis aitaksid aeglase kunsti puhul tagada kestliku elu nii galeriile kui loojale.
Ja kui teate kedagi, kes oskaks ehitada kunstimüügiautomaadi, mis müüks teoseid ka siis, kui MIGA uks on kinni, andke julgelt märku. Meil oleks sellele masinale koht juba olemas.
Tunne on täpselt sama nagu 2018. aastal Tiidu majas. Vaade, valgus, võimalused. Kõik teed on avatud!
Kommentaarid