Lubasin blogis iganädalaselt teada anda, kuidas meie väljakutse edeneb, see, kus otsustasime iga päev ühest esemest loobuda. Aga nagu meiega sageli juhtub, ei taha sellised kunstlikult tekitatud mängulised elemendid tihtipeale väga hästi käima minna. Võib-olla mäletate aasta alguse lubadust mängida mõtteharjutust, et mida me võtaksime Migasse kaasa, kui selleks on ainult üks ese. Kunstist kaugemale me ei jõudnudki. Tõenäoliselt on meie elu niigi piisavalt kirju, aga ka töö- ja kogemusterohke, et sinna enam selliseid masinlikud protsessid lihtsalt ei mahutu, elu puksib need välja. Ja samal hetkel, kui see mõte sai selgeks mõeldud, ilmus meie ellu masin, mille ainukeseks eesmärgiks on ikka ja jälle korrata üht ja ainsat protsessi.
Aga väljakutsest muidu niipalju, et loobunud oleme sel perioodil kordades rohkem esemetest, kui neid juurde soetanud.
Aga väljakutsest muidu niipalju, et loobunud oleme sel perioodil kordades rohkem esemetest, kui neid juurde soetanud.
Eile käisime KETT galeriis soolaleivakingitust üle andmas. Jäime sellega küll ligi aasta hiljaks, aga parem hilja kui mitte kunagi. Samal käigul vaatasime ära ka viimast päeva avatud Ajuokse aastalõpunäituse. „TISS IS IT“ ei jäta hetkekski ruumi kahtluseks, mis on selle näituse teema ja just see otsekohesus mõjub värskendavalt. Ajuokse väljapanek on inspireeritud näitustest, mis justkui ei peaks keskenduma tissidele, aga teevad seda ikkagi, sest mingil hetkel jõutakse alati sinnani, ükskõik kui pikk on mõttekäik või kui keeruline põhjendus.
Tiss on näitusel ühtaegu kujund, objekt, aga ka ettekääne. Ta kannab endas nii tähendust kui ka juhuslikkust, nii iha kui võimu. Mõnes teoses on ta hell ja intiimne, peaaegu kaitsetu, teises jõuline ja robustne, kolmandas taandatud pelgalt vormiks või pilkeks. Sama rahutult vahetab ta ka oma keha. Näituselt võib leida tisse paberist keraamikani, graafikast maalini, liikumatust vormist kineetilise objektini. Tiss ei püsi paigal ega lase end ühte rolli lukustada, libisedes tähenduste ja materjalide vahel sama kergelt, nagu libiseb pilk mis tahaks korraga nii vaadata, hinnata kui ka vastutusest kõrvale hiilida.
Meie pilk jäi lõpuks pidama Tõnis Koppeli objektil „Plastik“. Must kast, kaks tissi ja silt „Insert coin“. Nagu kästud, sisestadki mündi. Masin hakkab tööle. Tissid pöörlevad, nibude küljes olevad ripatsid liiguvad, alguses aeglaselt, aga siis võtavad hoo üles, mida saadab robotlik ja sulnis heli. Sa seisad ja vaatad, kuidas masin teeb ühte ja sama liigutust, väsimatult, justkui ilma eesmärgita, aga kulminatsiooniga ja mõistad, et Koppeli „Plastik“ asetub loomuliku kihina sellesse pikka, kunstiajaloolisse ritta, kus tiss on eemaldatud kehast ja muudetud iseseivaks rütmiks.
Kui Hans Arp abstraheeris keha orgaaniliseks vormiks, Marcel Duchamp muutis rinna puudutatavaks ideeks ja Meret Oppenheim nihestas selle irooniliseks objektiks, siis Judy Chicago ja Louise Bourgeois tõid mängu kogemuse, mälu ja ambivalentsi. Vähemoluliseks kihistuseks pole ka samades ruumides varem eksponeeritud Sandra Jõgeva rindade skulptuur, küll tollases HAKI galeriis. Tagantjärele on isegi lihtne näha, kuidas Jõgeva teos on justkui ajakapslina siia hõljuma jäänud ja nüüd, Koppeli masinaga kohtudes, järgmisse faasi libisenud – kehast mehhanismi, kohalolust protsessi.
Koppeli teos lisab sellesse sugupuusse masinliku korduse. Tiss kui mehhanism, mis käivitub nõudmisel. Tiss, mis on nihkunud tulevikku, kus armastus võib vabalt sündida ilma teise inimeseta ja kus puudutus võib olla mehhaaniline või isegi virtuaalne. Koppeli „Plastik“ pole enam keha, vaid prototüüp, vaikne eelhoiatus maailmast, kus robotarmukesed, tehislähedus ja isegi abielud masinatega pole enam ulmelised, vaid lihtsalt järjekordne viis üksindusega toime tulla.
Ja nii me näituselt lahkusime. Ostuga. Arvestades kogu seda kahanemise juttu, igapäevast loobumist ja mõtteharjutusi ühestainsast esemest, oleks olnud peaaegu et ebaviisakas lahkuda millegi muuga kui Koppeli tissi edasiarendusega. Kunstiteadlaslikult võiks öelda, et teos jätkab väärikalt fragmentaarse keha traditsiooni ja posthumanistliku intiimsuse liini. Praktilisemalt vaadates on see lihtsalt väga loogiline valik inimestelt, kes püüavad vähem omada ja satuvad ikka ja jälle olukorda, kus kunst osutub ainsaks erandiks. Mõned asjad on ilmselgelt liiga kontseptuaalsed, et neist loobuda.
Tiss on näitusel ühtaegu kujund, objekt, aga ka ettekääne. Ta kannab endas nii tähendust kui ka juhuslikkust, nii iha kui võimu. Mõnes teoses on ta hell ja intiimne, peaaegu kaitsetu, teises jõuline ja robustne, kolmandas taandatud pelgalt vormiks või pilkeks. Sama rahutult vahetab ta ka oma keha. Näituselt võib leida tisse paberist keraamikani, graafikast maalini, liikumatust vormist kineetilise objektini. Tiss ei püsi paigal ega lase end ühte rolli lukustada, libisedes tähenduste ja materjalide vahel sama kergelt, nagu libiseb pilk mis tahaks korraga nii vaadata, hinnata kui ka vastutusest kõrvale hiilida.
Meie pilk jäi lõpuks pidama Tõnis Koppeli objektil „Plastik“. Must kast, kaks tissi ja silt „Insert coin“. Nagu kästud, sisestadki mündi. Masin hakkab tööle. Tissid pöörlevad, nibude küljes olevad ripatsid liiguvad, alguses aeglaselt, aga siis võtavad hoo üles, mida saadab robotlik ja sulnis heli. Sa seisad ja vaatad, kuidas masin teeb ühte ja sama liigutust, väsimatult, justkui ilma eesmärgita, aga kulminatsiooniga ja mõistad, et Koppeli „Plastik“ asetub loomuliku kihina sellesse pikka, kunstiajaloolisse ritta, kus tiss on eemaldatud kehast ja muudetud iseseivaks rütmiks.
Kui Hans Arp abstraheeris keha orgaaniliseks vormiks, Marcel Duchamp muutis rinna puudutatavaks ideeks ja Meret Oppenheim nihestas selle irooniliseks objektiks, siis Judy Chicago ja Louise Bourgeois tõid mängu kogemuse, mälu ja ambivalentsi. Vähemoluliseks kihistuseks pole ka samades ruumides varem eksponeeritud Sandra Jõgeva rindade skulptuur, küll tollases HAKI galeriis. Tagantjärele on isegi lihtne näha, kuidas Jõgeva teos on justkui ajakapslina siia hõljuma jäänud ja nüüd, Koppeli masinaga kohtudes, järgmisse faasi libisenud – kehast mehhanismi, kohalolust protsessi.
Koppeli teos lisab sellesse sugupuusse masinliku korduse. Tiss kui mehhanism, mis käivitub nõudmisel. Tiss, mis on nihkunud tulevikku, kus armastus võib vabalt sündida ilma teise inimeseta ja kus puudutus võib olla mehhaaniline või isegi virtuaalne. Koppeli „Plastik“ pole enam keha, vaid prototüüp, vaikne eelhoiatus maailmast, kus robotarmukesed, tehislähedus ja isegi abielud masinatega pole enam ulmelised, vaid lihtsalt järjekordne viis üksindusega toime tulla.
Ja nii me näituselt lahkusime. Ostuga. Arvestades kogu seda kahanemise juttu, igapäevast loobumist ja mõtteharjutusi ühestainsast esemest, oleks olnud peaaegu et ebaviisakas lahkuda millegi muuga kui Koppeli tissi edasiarendusega. Kunstiteadlaslikult võiks öelda, et teos jätkab väärikalt fragmentaarse keha traditsiooni ja posthumanistliku intiimsuse liini. Praktilisemalt vaadates on see lihtsalt väga loogiline valik inimestelt, kes püüavad vähem omada ja satuvad ikka ja jälle olukorda, kus kunst osutub ainsaks erandiks. Mõned asjad on ilmselgelt liiga kontseptuaalsed, et neist loobuda.
Kommentaarid