Aasta algas närviliselt. Väljas on külm, mida viimastel aastatel on aina raskem taluda. Nädala veel, võibolla isegi kaks, aga siis saab miinuste mõõt täis. Koos uinunud loodusega vajusid ka sissetulekud justkui talveunne, samal ajal kui MIGA, mitte just kõige väiksem ehitusarve vajas tasumist. Kriitilistel hetkedel oleme alati osanud end kokku võtta. Nii ka sel korral ja appi tuli meie kunstikogu.
Meie kunstikogu pole sündinud strateegiliselt. See on kasvanud koostöödest, reisidest ja vahel lausa juhuslikest kohtumistest ning on täiesti kompleksivaba, sisaldades lisaks originaalteostele muuhulgas koopiaid, printe ja isegi postkaarte. Teosed meie kogus ei tähista mitte niivõrd autoreid või ajastuid, vaid meie endi eluetappe, otsuseid ja pöördekohti. Mõni töö on saanud kogusse vaid seetõttu, et oli õigel hetkel õiges kohas. Mõnikord olime õiges kohas me ise.
Mingil määral peegeldab see kogum ka meie inimeste ringi. Sealt leiab kunstnike, kuraatorite ja sõprade teoseid, kes on jaganud mingil hetkel meiega teed. Mõni töö on alguses olnud lihtsalt ilus või huvitav, aga ajaga kasvanud tähenduslikuks. Mõni vastupidi, kaotanud algse sära, kuid saanud juurde mälukihi. Paljud teosed on justkui tunnistajad. Näinud näitusi, kolimisi ja neid sadu, Voronjas isegi tuhandeid külalisi ja vestlusi nendega. Nad pole kunagi olnud seinal üksi, vaid alati mingi loo sees. See kogum meenutab, et kunst ei ole vaid vaatamiseks, see on igapäeva osa, mis on alati tulnud meiega kaasa, kolinud, vahel mattunud tolmuga ja vahel saanud juurde uusi tähendusi.
Kuidas sellest kõigest nüüd lahti lasta? Aus vastus on, et aasta tagasi polekski see olnud lihtne. Aga viimase kaheteistkümne kuu jooksul oleme oma mõtetes, paljudes vestlustes ja tegudeski tegelenud kahanemisega ning seetõttu on muutunud järjest loomulikumaks vabaneda asjadest, mida me nagunii MIGAsse kaasa võtta ei saa. Selles on midagi ootamatult vabastavat. Hea on tajuda, et kunst, isegi siis, kui seda on kogutud emotsionaalselt ja ilma igasuguse plaanita, on siiski väärtus. Midagi, mida saab vajadusel rahaks teha, kuigi raha pole meie jaoks kunagi olnud omaette eesmärk. Pigem on see olnud vahend eesmärgi saavutamiseks, mis meie puhul tähendab, et kunstikogust on saamas omamoodi pensionisammas. MIGA on osa meie seitsmeaastasest plaanist, millest üks aasta on muideks juba möödas. Selle eesmärk on viia minu pensionile jõudmise ajaks igapäevased ülalpidamiskulud võimalikult madalaks, et elu oleks lihtsam ja laseks end rohkem nautida.
Umbes nädal tagasi, Inkarile intervjuud andes ja rääkides sellest, kuidas asjadest lahti lasta kui need on lugusid täis, tõin näiteks ühe vaasi. Meil on kodus imeilus paksust portselanist vaas, mille glasuur on kaetud eri värvi pritsmeid meenutavate täppidega. See oli pulmakingitus minu emapoolsele vanaemale ja vanaisale, mis jõudis ühel hetkel meie perre. Vanaema jaoks oli see vaas üks väheseid esemeid, mis oli Siberisse küüditamise ajal sugulaste juurde hoiule jäänud ja mis teda pärast tagasitulekut ootas. See kuulus eelmisesse ellu, mida enam sellisel kujul polnud, ja kandis endas mälestust kodust, vabadusest ja inimesest, kelleks ta enne Siberisse saatmist oli olnud.
Vaasiga kaasaskäiv lugu on tegelikult oluline vaid mulle. Kui mina peaksin ootamatult lahkuma, teab vaid Kaili, kust see vaas pärineb ja mida ta endas kannab. Kui pole ka teda, rändab see suure tõenäosusega lihtsalt uuskasutuspoodi. Ilma loota, ilma taustata. See teadmine sunnibki mind praegu otsustama, kas ma võtan ta endaga kaasa järgmisse elufaasi, kuniks ta heal juhul jõuab ikka ühel hetkel teise ringi poodidesse või leian talle koha, kuhu ma saan loo kaasa pärandada? Võibolla piisab vaid sellest, et kirjutan vanaema vaasist siin? Võibolla tahab mõni lastest seda edasi kanda? Võibolla hoopis mõni muuseum? Aga fakt on see, et kui mina sellega ei tegele, tegeleb sellega keegi teine ja tema jaoks on see vaid üks vaas paljude seas.
Nii leiavad ka meie kogu teosed uue kodu, uue seina, kus tekivad tõenäoliselt uued lood. Teekond jätkub. Ja iga asjaga ei pea lugu kaasa andma. Ka otsustamatus võib olla omaette otsus. Lastes esemetel minna ilma loota, anname neile võimaluse alustada puhtalt lehelt. Ning võibolla ongi see kahanemise juures kõige keerulisem koht. Mitte otsustada, mida alles jätta, vaid otsustada, mille eest vastutus enda käest ära anda. Mitte seepärast, et see poleks oluline, vaid seepärast, et kõike ei saa lõputult endaga kaasas kanda.
---
7. veebruaril 2026 kell 12-17 toimub
Voronja kodukohvikupäev, Mikrogalerii toetuseks
kus on võimalik meie kunstikoguga tutvuda ning sealt ka teoseid kaasa osta.
Samuti on võimalik kunstikogust teoseid osta e-poe vahendusel.
Mingil määral peegeldab see kogum ka meie inimeste ringi. Sealt leiab kunstnike, kuraatorite ja sõprade teoseid, kes on jaganud mingil hetkel meiega teed. Mõni töö on alguses olnud lihtsalt ilus või huvitav, aga ajaga kasvanud tähenduslikuks. Mõni vastupidi, kaotanud algse sära, kuid saanud juurde mälukihi. Paljud teosed on justkui tunnistajad. Näinud näitusi, kolimisi ja neid sadu, Voronjas isegi tuhandeid külalisi ja vestlusi nendega. Nad pole kunagi olnud seinal üksi, vaid alati mingi loo sees. See kogum meenutab, et kunst ei ole vaid vaatamiseks, see on igapäeva osa, mis on alati tulnud meiega kaasa, kolinud, vahel mattunud tolmuga ja vahel saanud juurde uusi tähendusi.
Kuidas sellest kõigest nüüd lahti lasta? Aus vastus on, et aasta tagasi polekski see olnud lihtne. Aga viimase kaheteistkümne kuu jooksul oleme oma mõtetes, paljudes vestlustes ja tegudeski tegelenud kahanemisega ning seetõttu on muutunud järjest loomulikumaks vabaneda asjadest, mida me nagunii MIGAsse kaasa võtta ei saa. Selles on midagi ootamatult vabastavat. Hea on tajuda, et kunst, isegi siis, kui seda on kogutud emotsionaalselt ja ilma igasuguse plaanita, on siiski väärtus. Midagi, mida saab vajadusel rahaks teha, kuigi raha pole meie jaoks kunagi olnud omaette eesmärk. Pigem on see olnud vahend eesmärgi saavutamiseks, mis meie puhul tähendab, et kunstikogust on saamas omamoodi pensionisammas. MIGA on osa meie seitsmeaastasest plaanist, millest üks aasta on muideks juba möödas. Selle eesmärk on viia minu pensionile jõudmise ajaks igapäevased ülalpidamiskulud võimalikult madalaks, et elu oleks lihtsam ja laseks end rohkem nautida.
Umbes nädal tagasi, Inkarile intervjuud andes ja rääkides sellest, kuidas asjadest lahti lasta kui need on lugusid täis, tõin näiteks ühe vaasi. Meil on kodus imeilus paksust portselanist vaas, mille glasuur on kaetud eri värvi pritsmeid meenutavate täppidega. See oli pulmakingitus minu emapoolsele vanaemale ja vanaisale, mis jõudis ühel hetkel meie perre. Vanaema jaoks oli see vaas üks väheseid esemeid, mis oli Siberisse küüditamise ajal sugulaste juurde hoiule jäänud ja mis teda pärast tagasitulekut ootas. See kuulus eelmisesse ellu, mida enam sellisel kujul polnud, ja kandis endas mälestust kodust, vabadusest ja inimesest, kelleks ta enne Siberisse saatmist oli olnud.
Vaasiga kaasaskäiv lugu on tegelikult oluline vaid mulle. Kui mina peaksin ootamatult lahkuma, teab vaid Kaili, kust see vaas pärineb ja mida ta endas kannab. Kui pole ka teda, rändab see suure tõenäosusega lihtsalt uuskasutuspoodi. Ilma loota, ilma taustata. See teadmine sunnibki mind praegu otsustama, kas ma võtan ta endaga kaasa järgmisse elufaasi, kuniks ta heal juhul jõuab ikka ühel hetkel teise ringi poodidesse või leian talle koha, kuhu ma saan loo kaasa pärandada? Võibolla piisab vaid sellest, et kirjutan vanaema vaasist siin? Võibolla tahab mõni lastest seda edasi kanda? Võibolla hoopis mõni muuseum? Aga fakt on see, et kui mina sellega ei tegele, tegeleb sellega keegi teine ja tema jaoks on see vaid üks vaas paljude seas.
Nii leiavad ka meie kogu teosed uue kodu, uue seina, kus tekivad tõenäoliselt uued lood. Teekond jätkub. Ja iga asjaga ei pea lugu kaasa andma. Ka otsustamatus võib olla omaette otsus. Lastes esemetel minna ilma loota, anname neile võimaluse alustada puhtalt lehelt. Ning võibolla ongi see kahanemise juures kõige keerulisem koht. Mitte otsustada, mida alles jätta, vaid otsustada, mille eest vastutus enda käest ära anda. Mitte seepärast, et see poleks oluline, vaid seepärast, et kõike ei saa lõputult endaga kaasas kanda.
---
7. veebruaril 2026 kell 12-17 toimub
Voronja kodukohvikupäev, Mikrogalerii toetuseks
kus on võimalik meie kunstikoguga tutvuda ning sealt ka teoseid kaasa osta.
Samuti on võimalik kunstikogust teoseid osta e-poe vahendusel.
Kommentaarid ▪ 1