Viimati kohtusime HAKIs, nii kolm aastat tagasi ja mäletan, et olin siis vaimustuses Ireeni peapealseismise programmist. Nimelt soovis ta ära õppida tasakaaluharjutuse, et olla oma lastelastele, keda tal veel tollal polnudki, elujõuliseks vanaemaks. Peale seda on „pea peal seismine“ meil Kailiga omavaheliseks koodiks, kui tuleb juttu enda või kellegi teise füüsilisest vormist.

Sel korral astus Ireen, kes oli vahepeal heebrea religiooni ja kultuuriruumi lõplikult sulandudes oma nime Dariaks muutnud, tuppa koos teatega: „Te ei pea midagi mulle kahanemisest rääkima, ma tean täpselt, mida te silmas peate.“ Seejärel kirjeldas ta oma tulevikunägemust elamisest paigas, kus asju on teadlikult nii vähe, et olemas ongi vaid üks lusikas, üks tass, üks taldrik, üks paar jalanõusid ja nii edasi. Et igal esemel on oma põhjus ja koht ning miski ei kisu tähelepanu eemale elamiselt endalt.

Mõistsime, et meil on veel pikk tee minna, sest MIGAs hakkavad ju meil käima külalised ning lusikaid ja tasse saab meile olema ilmselt rohkem kui kummalgi üks. Jalanõusidki saab olema tõenäoliselt rohkem. Seal kus Daria elab, piisab kliima tõttu tõesti vaid ühest paarist, aga see polegi tähtis. Oluline, et me tunneme taas inspiratsioonipuhangut liikuda edasi sel teel, mille lõpusirgel piisab meile vaid ühest lusikast.  Või kui ongi lusikaid kaks, siis ainult selleks, et oleks hea koos süüa.