Meri on kristallselge. Mitte lihtsalt sinine, vaid läbipaistev ja kihiline, täis rohekaid ja türkiissiniseid toone. Paadi all paistab kohati kivine põhi, üksikud heledad kivid eristuvad tumedamatest laikudest, kohtadest, kus meri muutub sügavamaks. Lained löövad vastu paadiserva. Mõni pritsib värskendavat vett paati, mõni libiseb mööda paadikere üles ja kaob tagasi merre. Päike murdub lainetes ja valgus virvendab, muutes veepinna elavaks ja rahutuks, isegi pisut ärevaks. Tuul tuleb merelt, soolane ja kuiv, ning toob endaga kaasa kergelt metallise maitse, mida on lausa keelel tunda.
Olen oma valge pintsaku visanud paadiservale, märkamata, et üks varrukatest on libisenud servapidi vette. Soolane merevesi on varruka kleepinud vastu paadi külge, kattes osaliselt ka paadi nime, LUKA, mis on maalitud sinise värviga ja veidi ebaühtlaselt, ilmselt paadimehe enda käega. Kaido on pintsaku selga jätnud. Ta istub minu kõrval, küünarnukid põlvedel, pilk suunatud ette, kus on märgata juba Egeusest väljasirutuvat saart.
Paati juhib kohalik mees, kes tutvustas end kohe alguses nimega Yannis. Ta on päevitunud ja kõhn. Seljas pleekinud särk ja lühikesed püksid, jalas kulunud sandaalid. Ta seisab rooli taga, hoides ühe käega juhthooba, teisega toetudes aeg-ajalt paadiservale. Kõik tema liigutused on vaoshoitud ja kindlad, nagu oleks tal meri juba ammu kehasse talletunud. Sõidame vaikides. Kuulda on ainult paadi mootorimüra ja lainete laksumist. Vahel, kui paat lõikab läbi teravama laine, kostub paadi all kuiv ja lühike mats, nagu oleks keegi puidust lauaga vastu vett löönud. See heli kandub mööda paati edasi, andes lühikese tõukega müksu jalgadesse ja alaselga. Mõni laine libiseb mööda vaikselt, tehes vaid madalat kohinat, mis sulab mootori ühtlase müraga.
Saar läheneb, justkui kasvades aeglaselt merest välja. Esmalt paistab hele rannajoon, madal ja kivine, siis hakkab eristuma maastik. Silma hakkavad oliivipuud, mis seisavad hajusalt, hallikasroheliselt ja väänlevalt, justkui oleks tuul neist aegade jooksul vaikseid skulptuure vorminud. Kohati paistavad tumedamad küpressid, kitsad ja püstised, mis eristuvad maastikust nagu kellegi poolt sinna istutatud maamärgid.
Majad on valdavalt valged või heledad, madalad, lihtsa joonega. Mõni neist asub kohe vee ääres, teised natuke kõrgemal, terrassid ja rõdud avanemas mere poole. Küla kohal, pisut majadest kõrgemal, hakkab silma kirik. Ta ei ole säravvalge, vaid hallikam, päikesest ja tuulest tuhmunud. Seinad paksud ja ebaühtlased, justkui oleks hoone omakorda mäest välja kasvanud, mitte sinna ehitatud. Kirikul on madal, pisut isegi raske ilme. Ei mingeid kaunistusi, ega kellatorni, vaid lihtne rist katusel. Hoone kõrval paistavad üksikud küpressid ja kiviaed, mis joonistab välja justkui vaikse piiri pühamu ja ülejäänud saare vahele.
„Mis kirik see on?“ katkestab Kaido vaikuse.
„Panagia,“ vastab Yannis ning lisab kohe ka kiriku täisnime, Panagia Filerimos. See on ka kõik, millest aru saame, sest edasi räägib ta vaid kreeka keeles. Sõnad voolavad rahulikult, laused on pikad ja pehmed, sekka rohkelt käeliigutusi, viidates kord mäe poole, kord suunaga merele. On selge, et ta jutustab midagi, mitte ei loetle fakte. Lugu, mis on talle endale tuttav. Me ei saa aru ühestki sõnast, aga meie tähelepanu ongi juba suunatud lähenevale rannikule. Paat aeglustab. Mootor madaldub peaaegu tühikäigule ja vee heli muutub pehmemaks. Yannis pöörab kergelt rooli ning paat puudutabki sujuvalt randa, kriipides korraks põhjast väljaulatuvat kivi. Astume paadist välja. Oleme Rhodosel.
Haarasin riiulilt kasseti. Aja jooksul oli selle plastkarp kõvasti kriipida saanud ja selle üks nurk oli kergelt mõranenud. Polnud ka ime, kassett oli rännanud koolikotist koolikotti, pistetud hooletult raamatute ja pinali vahele, surutud jope taskusse, kus teda ootasid ees juba kimp võtmeid, kukkunud asfaldile ja libisenud bussiistme alla. Ta oli kaasas tundides, vahetundides ja pärast kooli kõikidel neil käikudel, mis sai ette võetud, enne kui lõpuks sai koju jõutud, et kiirelt riided vahetada ja taas tänavatele joosta. Täna oli mul plaanis kasett Kaidole tagastada. Teadsin juba ka, millise loo sinna salvestan.
Kassetivahetus sai alguse minu sünnipäevaga, kui Kaido mulle selle kinkis. Leidsin linti kuulates vaid ühe loo. Kerisin seda edasi ja tagasi, aga kõikjalt kostus vaid tühja kasseti sahinat. Kuidagi tekkis mõte sinna omalt poolt samuti vaid üks lugu salvestada ning ühel hetkel poetasin kasseti pinginaabri ranitsasse. Mõne aja pärast jõudis see taas minuni, nüüd juba kolme lauluga. Samm-sammult täitus lint muusikaga. Mõni lugu algas liiga järsult, mõni lõppes liiga vara. Vahel jäi lindile ka vaikust või sahinat, aga me ei kustutanud seda kunagi ära. Kõik mis oli, sinna ka jäi. Kassett polnudki mitte niivõrd muusika pärast oluline, vaid seepärast, et ta kandis meievahelist dialoogi. Mingeid reegleid meil polnud. Vahel toimus vahetus pikema, siis jälle lühema pausiga. Kassett kadus vahepeal silmist ja ilmus siis jälle uuesti välja. Nüüd oli see minu käes ja ma teadsin, et lindile mahub veel vaid üks lugu. See viimane.
Pidime õhtul kokku saama ühes nurgataguses baaris, sellises, kuhu lasti sisse ka passi näitamata. Mõtlesin, et poetan kasseti seal Kaido jopetaskusse. Läks aga teisiti. Baar oli suitsune ja hämar, laed madalad, seintel tumepunane mistra, mis oli lausa silmnähtavalt endasse talletanud kogu baari ajaloo. Muusika mängis valjult, nii et rääkida tuli üle laua kummardudes. Inimesi oli rohkem kui tavaliselt. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see algas. Keegi ilmselt lükkas kedagi, keegi ütles midagi valesti, kuskil purunes klaas. Kuulda oli venekeelset ropendamist. Siin nägin rusikahoope, tõukeid. Keegi sai pihta, keegi kukkus.
Kaido haaras mul varrukast ja ütles, et lähme. Ukseni jõudes käis selja taga veel üks mütsatus ja keegi karjus. Sel korral läti keeles. Haarasime joped ja jooksime tänavale. Valga oli öösel kuidagi väiksem. Tänavad olid tühjad, pimedad ja mõjusid kitsamalt, laternavalgus võbeles ja oli ebaühtlane. Keerasime esimese nurga taha, sealt omakorda järgmisesse. Jooksime mööda pimedaid hoovidevahelisi käike, mööda viiekorruselistest paneelidest, mille akendes põles siin-seal veel tuli. Eemalt paistis juba postkontor. Kusagil haukus üksik koer.
Lõpuks lahknesime. Kaido keeras Puraküla poole, mina läksin edasi mööda tuttavat teed, otse Pärna puiesteele. Minu maja oli postkontori tagant tulles esimene, trepikoda pime nagu ikka. Astusin sisse. Seal lõhnas praetud sibulate järele. Hüppasin üle astme samme võttes viimasele korrusele, poolel teel taskus võtmeid otsides.
Läksin vaikselt oma tuppa ja jäin enne magamaminekut vaatama akvaariumis ujuvaid skalaare. Nende aeglane liikumine ja akvaariumi ühtlane valgus rahustasid alati. Jätsin tule põlema ja uinusin, teadmata, et nägin sel õhtul Kaidot viimast korda.
Jätan oma pintsaku sadamasse kuivama, Yannis lubab sel silma peal hoida, kui liigume mööda külatänavaid ülespoole. Tee ei ole sirge, vaid lookleb majade ja aedade vahel, kord kitsamalt, kord avardudes. Kiviplaatide vahed on ebaühtlased, jalge all krudiseb tolm ja peenike kruus. Kusagilt avaneb korraks vaade merele, siis kaob see jälle majade vahele. Väljas on lämbe, ainult aeg-ajalt liigub läbi tänava nõrk tuulehoog.
Kaido kõnnib minu kõrval veidi ettepoole kallutatult. Ta hoiab paremat kätt pintsaku taskus. Seda välja võttes märkan, et tasku on välja veninud ja see vajub oma raskuses allapoole. Me ei räägi. Tänavad muutuvad kitsamaks, inimesi jääb vähemaks. Panagia Filerimos ilmub uuesti vaatevälja. Algul paistab ainult rist ja katuseserv, siis kogu hoone. Ta seisab kõrgemal, natuke eemal külast. Trepp, mis sinna viib, on lai ja kulunud, astmed madalad ja siledaks tallatud. Peatume korraks enne ülesminekut.
Puusüü jookseb kirikuuksel risti ja siin-seal on näha pragusid, mis on täidetud millegi tumedaga. Rauast hinged on paksud ja karedad, nende ümber on puit kulunud heledamaks. Käepide on jahe, isegi selles soojas õhus. Uks on raske, aga ei kriuksu. Astume sisse. Kiriku sees on jahedam. Õhk on tihe ja seisnud, kergelt niiske. Valgus tuleb sisse kitsastest avadest ja ukse tagant, lõigates ruumi laiguti. Põrand on kivine, ebaühtlane, kulunud enam kohtades, kus on palju käidud. Seinad on paksud, lubjatud, siit-sealt pragunenud.
Seinal on ikoon. Mitte keskel, vaid justkui veidi kõrval. Selle metalline pind on muutunud tumedaks, jättes nähtavale vaid Jumalaema näo ja käed. Mõtlen korraks loole, mida Yannis paadis rääkis. Kas see võis olla ikoonist? Miks peaks, küsin endalt uuesti. Kaido on veidi eemal. Me ei ütle ikka midagi. Kirik ei eeldagi seda.
Alles siis märkan parempoolset seina, kus paks lubjakiht on kohati lahti murenenud. Seal on väike süvend, mitte isegi nišš, pigem koht, millest pilk tavaliselt üle libiseb. Selle ees seisab küünlajalg. Kaido käsi liigub pintsaku taskusse. Tasku annab järele ja hetkeks on näha, et seal on tõesti liiga palju asju. Ta võtab midagi välja ja hoiab seda hetkeks peopesas, justkui kaaluks, mida edasi teha. Seejärel kummardub ta kergelt, et sirutada käsi küünlajalast mööda. Võbelev valgus paljastab eseme, mida ta hoiab. Ma tunnen selle ära. Kriibitud plastkarp. Mõranenud nurk. Meie kasset. Ta libistab kasseti seina ja küünlajala vahel asuvasse nišši, sinna, kuhu valgus enam ei ulatu. Kassett kaob varju.
Kaido astub sammu tagasi. Küünlaleek püsib ühtlane. Ikoon vastasseinas endiselt ainsaks tunnistajaks. Seisame hetke. Siis lahkume, peaaegu hääletult, isegi uks sulgub meie järel küll raskelt, aga täielikus vaikuses.
Ärkan ja jään mõtlema kummalise unenäo üle. Ma pole kunagi Rhodosel käinud, seda ehk vaid mõnes filmis näinud. Uni püsib siiski meeles ebatavaliselt selgena ja liiga detailsena, et seda lihtsalt kõrvale heita. Hiljem õpin taoliste unedega toime tulema, neid kirja panema, vahel ka analüüsima. Mõnes suuremas, elumuutvas otsuses on olnud „süüdi“ rohkem kui üks uni, mida olen erinevatel eluetappidel näinud.
Siis meenub kassett. Otsin selle jopetaskust ja panen mängima. Loodan kuulda Suzanne Vega lugu, mille eile salvestasin. Olin hakanud Vegat fännama ja tahtsin seda kindlasti Kaidoga jagada. Aga kassetilt kostab vaid tühjus. Ühtlane ja kuiv sahin. Kerin linti edasi ja tagasi. Mitte midagi. Ühtegi lugu pole alles. Kõik on kadunud.
Esimene mõttena kerkib pähe, et Kaido vahetas kasseti ära. Aga miks ta peaks seda tegema? Tahan seda temaga jagada, kasvõi koos naerda selle üle. Panen riidesse ja sean sammud Puraküla poole. Koduuksel võtab mind vastu Kaido ema. Kaido pole koju jõudnuki.
Järgmisel päeval ei tule ta ka kooli. Ega ka ülejärgmisel. Isegi mitte järgmisel nädalal, ega ka järgmisel kuul. Möödub aasta, siis järgmine. Kõik need sajad küsimused on ikka veel vastusteta, hajudes kuskile. Unustan. Kaido. Kasseti. Unenäo.
Täna hommikul, hajameelselt uudiseid kerides, jäi pilk pidama lühikesel teatel. Valga lähistel, oli metsatööde käigus, leitud surnukeha. Uurimise käigus tuvastati see 1983. aastal kaduma läinud keskkooliõpilasele. Nime artiklis ei mainitud.
Sulgesin Delfi uudised ja avasin YouTube’i. Otsisin sealt üles Vega "Luka". Pärast väikest kõhklust jagasin lugu ka sotsiaalmeedias. Ilma ühegi selgituseta.
Jätkub...
Loe seni ilmunud tervikteksti siin.
Paati juhib kohalik mees, kes tutvustas end kohe alguses nimega Yannis. Ta on päevitunud ja kõhn. Seljas pleekinud särk ja lühikesed püksid, jalas kulunud sandaalid. Ta seisab rooli taga, hoides ühe käega juhthooba, teisega toetudes aeg-ajalt paadiservale. Kõik tema liigutused on vaoshoitud ja kindlad, nagu oleks tal meri juba ammu kehasse talletunud. Sõidame vaikides. Kuulda on ainult paadi mootorimüra ja lainete laksumist. Vahel, kui paat lõikab läbi teravama laine, kostub paadi all kuiv ja lühike mats, nagu oleks keegi puidust lauaga vastu vett löönud. See heli kandub mööda paati edasi, andes lühikese tõukega müksu jalgadesse ja alaselga. Mõni laine libiseb mööda vaikselt, tehes vaid madalat kohinat, mis sulab mootori ühtlase müraga.
Saar läheneb, justkui kasvades aeglaselt merest välja. Esmalt paistab hele rannajoon, madal ja kivine, siis hakkab eristuma maastik. Silma hakkavad oliivipuud, mis seisavad hajusalt, hallikasroheliselt ja väänlevalt, justkui oleks tuul neist aegade jooksul vaikseid skulptuure vorminud. Kohati paistavad tumedamad küpressid, kitsad ja püstised, mis eristuvad maastikust nagu kellegi poolt sinna istutatud maamärgid.
Majad on valdavalt valged või heledad, madalad, lihtsa joonega. Mõni neist asub kohe vee ääres, teised natuke kõrgemal, terrassid ja rõdud avanemas mere poole. Küla kohal, pisut majadest kõrgemal, hakkab silma kirik. Ta ei ole säravvalge, vaid hallikam, päikesest ja tuulest tuhmunud. Seinad paksud ja ebaühtlased, justkui oleks hoone omakorda mäest välja kasvanud, mitte sinna ehitatud. Kirikul on madal, pisut isegi raske ilme. Ei mingeid kaunistusi, ega kellatorni, vaid lihtne rist katusel. Hoone kõrval paistavad üksikud küpressid ja kiviaed, mis joonistab välja justkui vaikse piiri pühamu ja ülejäänud saare vahele.
„Mis kirik see on?“ katkestab Kaido vaikuse.
„Panagia,“ vastab Yannis ning lisab kohe ka kiriku täisnime, Panagia Filerimos. See on ka kõik, millest aru saame, sest edasi räägib ta vaid kreeka keeles. Sõnad voolavad rahulikult, laused on pikad ja pehmed, sekka rohkelt käeliigutusi, viidates kord mäe poole, kord suunaga merele. On selge, et ta jutustab midagi, mitte ei loetle fakte. Lugu, mis on talle endale tuttav. Me ei saa aru ühestki sõnast, aga meie tähelepanu ongi juba suunatud lähenevale rannikule. Paat aeglustab. Mootor madaldub peaaegu tühikäigule ja vee heli muutub pehmemaks. Yannis pöörab kergelt rooli ning paat puudutabki sujuvalt randa, kriipides korraks põhjast väljaulatuvat kivi. Astume paadist välja. Oleme Rhodosel.
Haarasin riiulilt kasseti. Aja jooksul oli selle plastkarp kõvasti kriipida saanud ja selle üks nurk oli kergelt mõranenud. Polnud ka ime, kassett oli rännanud koolikotist koolikotti, pistetud hooletult raamatute ja pinali vahele, surutud jope taskusse, kus teda ootasid ees juba kimp võtmeid, kukkunud asfaldile ja libisenud bussiistme alla. Ta oli kaasas tundides, vahetundides ja pärast kooli kõikidel neil käikudel, mis sai ette võetud, enne kui lõpuks sai koju jõutud, et kiirelt riided vahetada ja taas tänavatele joosta. Täna oli mul plaanis kasett Kaidole tagastada. Teadsin juba ka, millise loo sinna salvestan.
Kassetivahetus sai alguse minu sünnipäevaga, kui Kaido mulle selle kinkis. Leidsin linti kuulates vaid ühe loo. Kerisin seda edasi ja tagasi, aga kõikjalt kostus vaid tühja kasseti sahinat. Kuidagi tekkis mõte sinna omalt poolt samuti vaid üks lugu salvestada ning ühel hetkel poetasin kasseti pinginaabri ranitsasse. Mõne aja pärast jõudis see taas minuni, nüüd juba kolme lauluga. Samm-sammult täitus lint muusikaga. Mõni lugu algas liiga järsult, mõni lõppes liiga vara. Vahel jäi lindile ka vaikust või sahinat, aga me ei kustutanud seda kunagi ära. Kõik mis oli, sinna ka jäi. Kassett polnudki mitte niivõrd muusika pärast oluline, vaid seepärast, et ta kandis meievahelist dialoogi. Mingeid reegleid meil polnud. Vahel toimus vahetus pikema, siis jälle lühema pausiga. Kassett kadus vahepeal silmist ja ilmus siis jälle uuesti välja. Nüüd oli see minu käes ja ma teadsin, et lindile mahub veel vaid üks lugu. See viimane.
Pidime õhtul kokku saama ühes nurgataguses baaris, sellises, kuhu lasti sisse ka passi näitamata. Mõtlesin, et poetan kasseti seal Kaido jopetaskusse. Läks aga teisiti. Baar oli suitsune ja hämar, laed madalad, seintel tumepunane mistra, mis oli lausa silmnähtavalt endasse talletanud kogu baari ajaloo. Muusika mängis valjult, nii et rääkida tuli üle laua kummardudes. Inimesi oli rohkem kui tavaliselt. Ma ei saanudki täpselt aru, kuidas see algas. Keegi ilmselt lükkas kedagi, keegi ütles midagi valesti, kuskil purunes klaas. Kuulda oli venekeelset ropendamist. Siin nägin rusikahoope, tõukeid. Keegi sai pihta, keegi kukkus.
Kaido haaras mul varrukast ja ütles, et lähme. Ukseni jõudes käis selja taga veel üks mütsatus ja keegi karjus. Sel korral läti keeles. Haarasime joped ja jooksime tänavale. Valga oli öösel kuidagi väiksem. Tänavad olid tühjad, pimedad ja mõjusid kitsamalt, laternavalgus võbeles ja oli ebaühtlane. Keerasime esimese nurga taha, sealt omakorda järgmisesse. Jooksime mööda pimedaid hoovidevahelisi käike, mööda viiekorruselistest paneelidest, mille akendes põles siin-seal veel tuli. Eemalt paistis juba postkontor. Kusagil haukus üksik koer.
Lõpuks lahknesime. Kaido keeras Puraküla poole, mina läksin edasi mööda tuttavat teed, otse Pärna puiesteele. Minu maja oli postkontori tagant tulles esimene, trepikoda pime nagu ikka. Astusin sisse. Seal lõhnas praetud sibulate järele. Hüppasin üle astme samme võttes viimasele korrusele, poolel teel taskus võtmeid otsides.
Läksin vaikselt oma tuppa ja jäin enne magamaminekut vaatama akvaariumis ujuvaid skalaare. Nende aeglane liikumine ja akvaariumi ühtlane valgus rahustasid alati. Jätsin tule põlema ja uinusin, teadmata, et nägin sel õhtul Kaidot viimast korda.
Jätan oma pintsaku sadamasse kuivama, Yannis lubab sel silma peal hoida, kui liigume mööda külatänavaid ülespoole. Tee ei ole sirge, vaid lookleb majade ja aedade vahel, kord kitsamalt, kord avardudes. Kiviplaatide vahed on ebaühtlased, jalge all krudiseb tolm ja peenike kruus. Kusagilt avaneb korraks vaade merele, siis kaob see jälle majade vahele. Väljas on lämbe, ainult aeg-ajalt liigub läbi tänava nõrk tuulehoog.
Kaido kõnnib minu kõrval veidi ettepoole kallutatult. Ta hoiab paremat kätt pintsaku taskus. Seda välja võttes märkan, et tasku on välja veninud ja see vajub oma raskuses allapoole. Me ei räägi. Tänavad muutuvad kitsamaks, inimesi jääb vähemaks. Panagia Filerimos ilmub uuesti vaatevälja. Algul paistab ainult rist ja katuseserv, siis kogu hoone. Ta seisab kõrgemal, natuke eemal külast. Trepp, mis sinna viib, on lai ja kulunud, astmed madalad ja siledaks tallatud. Peatume korraks enne ülesminekut.
Puusüü jookseb kirikuuksel risti ja siin-seal on näha pragusid, mis on täidetud millegi tumedaga. Rauast hinged on paksud ja karedad, nende ümber on puit kulunud heledamaks. Käepide on jahe, isegi selles soojas õhus. Uks on raske, aga ei kriuksu. Astume sisse. Kiriku sees on jahedam. Õhk on tihe ja seisnud, kergelt niiske. Valgus tuleb sisse kitsastest avadest ja ukse tagant, lõigates ruumi laiguti. Põrand on kivine, ebaühtlane, kulunud enam kohtades, kus on palju käidud. Seinad on paksud, lubjatud, siit-sealt pragunenud.
Seinal on ikoon. Mitte keskel, vaid justkui veidi kõrval. Selle metalline pind on muutunud tumedaks, jättes nähtavale vaid Jumalaema näo ja käed. Mõtlen korraks loole, mida Yannis paadis rääkis. Kas see võis olla ikoonist? Miks peaks, küsin endalt uuesti. Kaido on veidi eemal. Me ei ütle ikka midagi. Kirik ei eeldagi seda.
Alles siis märkan parempoolset seina, kus paks lubjakiht on kohati lahti murenenud. Seal on väike süvend, mitte isegi nišš, pigem koht, millest pilk tavaliselt üle libiseb. Selle ees seisab küünlajalg. Kaido käsi liigub pintsaku taskusse. Tasku annab järele ja hetkeks on näha, et seal on tõesti liiga palju asju. Ta võtab midagi välja ja hoiab seda hetkeks peopesas, justkui kaaluks, mida edasi teha. Seejärel kummardub ta kergelt, et sirutada käsi küünlajalast mööda. Võbelev valgus paljastab eseme, mida ta hoiab. Ma tunnen selle ära. Kriibitud plastkarp. Mõranenud nurk. Meie kasset. Ta libistab kasseti seina ja küünlajala vahel asuvasse nišši, sinna, kuhu valgus enam ei ulatu. Kassett kaob varju.
Kaido astub sammu tagasi. Küünlaleek püsib ühtlane. Ikoon vastasseinas endiselt ainsaks tunnistajaks. Seisame hetke. Siis lahkume, peaaegu hääletult, isegi uks sulgub meie järel küll raskelt, aga täielikus vaikuses.
Ärkan ja jään mõtlema kummalise unenäo üle. Ma pole kunagi Rhodosel käinud, seda ehk vaid mõnes filmis näinud. Uni püsib siiski meeles ebatavaliselt selgena ja liiga detailsena, et seda lihtsalt kõrvale heita. Hiljem õpin taoliste unedega toime tulema, neid kirja panema, vahel ka analüüsima. Mõnes suuremas, elumuutvas otsuses on olnud „süüdi“ rohkem kui üks uni, mida olen erinevatel eluetappidel näinud.
Siis meenub kassett. Otsin selle jopetaskust ja panen mängima. Loodan kuulda Suzanne Vega lugu, mille eile salvestasin. Olin hakanud Vegat fännama ja tahtsin seda kindlasti Kaidoga jagada. Aga kassetilt kostab vaid tühjus. Ühtlane ja kuiv sahin. Kerin linti edasi ja tagasi. Mitte midagi. Ühtegi lugu pole alles. Kõik on kadunud.
Esimene mõttena kerkib pähe, et Kaido vahetas kasseti ära. Aga miks ta peaks seda tegema? Tahan seda temaga jagada, kasvõi koos naerda selle üle. Panen riidesse ja sean sammud Puraküla poole. Koduuksel võtab mind vastu Kaido ema. Kaido pole koju jõudnuki.
Järgmisel päeval ei tule ta ka kooli. Ega ka ülejärgmisel. Isegi mitte järgmisel nädalal, ega ka järgmisel kuul. Möödub aasta, siis järgmine. Kõik need sajad küsimused on ikka veel vastusteta, hajudes kuskile. Unustan. Kaido. Kasseti. Unenäo.
Täna hommikul, hajameelselt uudiseid kerides, jäi pilk pidama lühikesel teatel. Valga lähistel, oli metsatööde käigus, leitud surnukeha. Uurimise käigus tuvastati see 1983. aastal kaduma läinud keskkooliõpilasele. Nime artiklis ei mainitud.
Sulgesin Delfi uudised ja avasin YouTube’i. Otsisin sealt üles Vega "Luka". Pärast väikest kõhklust jagasin lugu ka sotsiaalmeedias. Ilma ühegi selgituseta.
Jätkub...
Loe seni ilmunud tervikteksti siin.
Kommentaarid