Vahel, panen selle pikale veninud külmaperioodi arvele, tekib tunne, et tahaks end muust elust üldse välja lõigata. Et keeraks selle mürafooni maha ja astuks sammukese kõrvale. Oled justkui kõike juba kogenud, nii palju näinud, et midagi uut ja üllatavat on raske leida. Igapäevast kirumist on samuti kuuldud juba aastaid. Raha on ikka kultuuris vähe, aga ka hariduses, meditsiinis, teaduses... või on lihtsam ehk üles loetleda, millisel valdkonnal läheb hästi? Samas, kui isegi energiamüüjad peavad arvetele igasugu lisatasusid juurde pookima, et vajalikud investeeringud saaksid tehtud, jääb paratamatult mulje, et ka nemad virelevad. Õnneks ei suuda ma kõigile kaasa tunda, eks enne tuleb hapnikumask ikka endale ette panna, alles siis teistele.
Mõistan aina enam neid, kes on ette võtnud meedia- või mürapause või hoopis kuskil mägede vahel või metsa varjus endale pelgupaiga leidnud. Kuskil südamesopis igatsen seda isegi, kas ka tegelikult eraldumisega toime tuleksin, on muidugi kaheldav. Aga võib-olla polegi küsimus põgenemises, vaid hoopis annuses. Kui suure osa maailmast ma endasse lasen? Kui palju müra on vajalik, et püsida kursis ning kui vajalik on juba harjumuseks saanud taustasahin? Võib-olla ei peagi kolima mägedesse, et vaikust leida? Võib-olla piisab, kui pakkida oma elu pisut väiksemaks, et müra enam ära ei mahuks. On see võimalik?
Ma olen viimasel ajal mõelnud numbritele. Mitte tarbitud kilovattidele, ega pangalaenu jäägile, kuigi vahel ka neile, vaid aastatele. Sain äsja 59. Võibolla on see ainult number, aga kindlasti mitte enam naljanumber. See ei ole vist enam see koht, kus saab irooniliselt öelda, et tegu on alles algusega, kuigi justkui nagu on ka, mida muud see MIGAsse kolimine siis on? Pensionini on jäänud vaid kuus aastat. Kuus pole enam terve igavik. See on kõigest kuus talve. Kuus kütteperioodi, millele järgneb kuus lootustandvat kevadet...
Kui ma küsin, kas on võimalik elu väiksemaks muuta nii, et müra enam sisse ei mahuks, siis ilmselt ma küsin, kas kuue aastaga on võimalik oma senine elu kokku pakkida? Mitte ära kustutada, vaid kokku pakkida. See tähendab otsustada, mis jääb, mis läheb? Milline töövorm jääb? Milline elurütm jääb? Kui palju ruutmeetreid on vaja, et elada ja vahendada kunsti? Kui palju raha? Kas 36 m² on hullus või hoopis vabadus?
Ilmselt ma ei taha ennast elust välja lõigata, selleks olen ma liiga edev. Ma tahan oma elust välja lõigata selle osa, mis tekitab tunde, et pean justkui kogu aeg olema reageerimisvalmis. Valmis arvama, pooli valima, muretsema. Ka neil teemadel, mida ma tegelikult muuta ei saa. Nagu seisaks pidevalt stardipakul, kuigi keegi pole starti välja kuulutanudki. Keha pinges, vaim valmis sekkuma, aga igapäevaelus ei muutu sellest muud, kui koguneb vaid väsimus ja kibestumus. Oeh, võibolla on siiski vaja kasvõi mõneks ajaks mägedesse peitu pugeda?
Aga võib-olla pole küsimus ka annuses mitte, vaid hoopis vastutuses? Vastutuses iseenda aja ja energia ees. Number 59 ei sunni iseenesest veel kuhugi põgenema. Aga see paneb küsima, millele ma oma järelejäänud energia kulutan. Kas ma seda postitust tehes jõudsin vastuseni? Kahtlen, aga võib-olla ei peagi vastus tulema suure ilmutusena, piisab ehk sellestki, et need küsimused said valjult välja öeldud?
Ning midagi sai selgemaks ka, mürataseme reguleerimise nupp ei ole mitte kellegi teise, kui minu enda käsutuses. Peab seda ilmselt tihemini kasutama. Või siis ära õppima, kuidas sagedusi muuta.
Ma olen viimasel ajal mõelnud numbritele. Mitte tarbitud kilovattidele, ega pangalaenu jäägile, kuigi vahel ka neile, vaid aastatele. Sain äsja 59. Võibolla on see ainult number, aga kindlasti mitte enam naljanumber. See ei ole vist enam see koht, kus saab irooniliselt öelda, et tegu on alles algusega, kuigi justkui nagu on ka, mida muud see MIGAsse kolimine siis on? Pensionini on jäänud vaid kuus aastat. Kuus pole enam terve igavik. See on kõigest kuus talve. Kuus kütteperioodi, millele järgneb kuus lootustandvat kevadet...
Kui ma küsin, kas on võimalik elu väiksemaks muuta nii, et müra enam sisse ei mahuks, siis ilmselt ma küsin, kas kuue aastaga on võimalik oma senine elu kokku pakkida? Mitte ära kustutada, vaid kokku pakkida. See tähendab otsustada, mis jääb, mis läheb? Milline töövorm jääb? Milline elurütm jääb? Kui palju ruutmeetreid on vaja, et elada ja vahendada kunsti? Kui palju raha? Kas 36 m² on hullus või hoopis vabadus?
Ilmselt ma ei taha ennast elust välja lõigata, selleks olen ma liiga edev. Ma tahan oma elust välja lõigata selle osa, mis tekitab tunde, et pean justkui kogu aeg olema reageerimisvalmis. Valmis arvama, pooli valima, muretsema. Ka neil teemadel, mida ma tegelikult muuta ei saa. Nagu seisaks pidevalt stardipakul, kuigi keegi pole starti välja kuulutanudki. Keha pinges, vaim valmis sekkuma, aga igapäevaelus ei muutu sellest muud, kui koguneb vaid väsimus ja kibestumus. Oeh, võibolla on siiski vaja kasvõi mõneks ajaks mägedesse peitu pugeda?
Aga võib-olla pole küsimus ka annuses mitte, vaid hoopis vastutuses? Vastutuses iseenda aja ja energia ees. Number 59 ei sunni iseenesest veel kuhugi põgenema. Aga see paneb küsima, millele ma oma järelejäänud energia kulutan. Kas ma seda postitust tehes jõudsin vastuseni? Kahtlen, aga võib-olla ei peagi vastus tulema suure ilmutusena, piisab ehk sellestki, et need küsimused said valjult välja öeldud?
Ning midagi sai selgemaks ka, mürataseme reguleerimise nupp ei ole mitte kellegi teise, kui minu enda käsutuses. Peab seda ilmselt tihemini kasutama. Või siis ära õppima, kuidas sagedusi muuta.
Kommentaarid