Sissejuhatuses mainitud kahes eelmises kodus on pihlaka istutamine olnud omamoodi rituaal. Tolstoisse jõudis esimene pihlakas metsast. Käisime seda ise välja kaevamas ja sõprade ringis istutamas. Puu esimesel viiel aastal ei viljunud, mistõttu hakkasime juba kahtustama, et äkki on tegu pihlakaga, kes ilma paariliseta ei hakkagi õitsema. Siis aga ühel kevadel puhkes ta ootamatult õide ning rõõmustas meid veel aastaid rikkaliku marjasaagiga.

Kui paar aastat tagasi aeda suvemaja ehitasime, olime maja ja terrassi paigutuse nõnda välja mõelnud, et pihlakas oleks saanud kasvada terrassist läbi. Tuleohutusnõuded olid aga teisel arvamusel. Suvemaja tuli paigutada mõlemast naabrist vähemalt kaheksa meetri kaugusele ning see tähendas paratamatult ka pihlaka mahavõtmist. Rahvapärimuse järgi ei tohtinud pihlakalt luba küsimata isegi oksa murda. Nii palusime ka meie puult andeks, enne kui ta maha võtsime. Et võlga looduse ees tasandada, istutasime suvemaja kõrvale uue pihlaka, mis kasvab seal tänaseni.

Voronjasse jõudis esimene pihlakas tänu ühele hooandmiskampaaniale. Kui kogusime raha Skulptuuride aia rajamiseks, pakkusime suuremate annetuste tegijatele võimalust istutada aeda omanimeline puu. Seda võimalust kasutasid Anneli Parisalu-Dembovski ja Ivar Dembovski, tänu kellele jõudsid Voronja aeda lillakate marjadega pihlakas, mille sordinimi on mul tänaseks ununenud, ning valgete õitega magnoolia. Mõned aastad hiljem käis meil külas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kollektiiv, kes tõi kingituseks veel ühe pihlaka, mis samuti Voronja aias koha on leidnud.

Nüüd jõudis järg MIGA kätte. Valisime hoolikalt sordi, mis ei kasvaks liiga suureks, vaid jääks minimaja ja selle ümbrusega sobivasse mõõtkavasse. Nii jõudsime pihlakani Autumn Spire, mis nagu nimigi viitab, lubab sügiseti erilist värvide mängu. Sobiva suurusega puud otsisime mitmest aiandist ning lõpuks leidsime selle Juhani Puukooli Jõhvi filiaalist. Puu toimetati kenasti Tartusse ning kuna ta oli talvel saanud mõningaid külmakahjustusi, saime ta ka soodsama hinnaga. Meie eelarvega sobis see lausa ideaalselt. Kui pihlakas Mikro-Veneetsiasse jõudis, märkasime tema okstel esimesi õienuppe, kuigi aiandis arvati, et tänavu ta tõenäoliselt veel õitsema ei hakka. Loodus otsustas aga teisiti. Praeguseks on puu tihedalt õitega kaetud ning kui kõik hästi läheb, ootab meid sügisel ka esimene marjasaak. Peab vist hakkama lõikuspidu planeerima!

Pihlakat võib pidada omamoodi linnupuuks. Kui sügisel marjad valmivad, muutub ta tõeliseks linnumagnetiks ning tema okstele kogunevad maiustama siidisabad, rästad ja paljud teised sulelised. Pole juhus, et vanasti kasutati pihlakaid isegi linnujahil, sest nende marjad meelitasid linde kindlatesse kohtadesse. Sellest pärineb ka pihlaka ladinakeelne nimetus Sorbus aucuparia, mille teine pool tähendab tõlkes „lindude püüdmist“. Et säästa teid guugeldamisest, siis sõna sorbus päritolu ulatub vanasse rooma aega. Arvatakse, et see tähistas algselt pooppuud, mille vilju roomlased sõid ja kasutasid ka raviks. Hiljem anti sama perekonnanimi kogu sellele puude rühmale. Sinna kuuluvad ka pihlakad.

Linnud pole aga ainsad, keda pihlakas enda poole tõmbab. Ka meie esivanemad pidasid teda eriliseks puuks. Rahvapärimustes on pihlakat peetud isegi nõiapuuks. Arvatakse, et tema marjadel leiduva viiskandi tõttu. Pihlaka ülesandeks on olnud kodu kaitsta, haigusi peletada ja halba eemal hoida. Vanasti istutati pihlakas sageli maja lähedale või lausa akna alla. Usuti, et nii ei pääse kuri silm tuppa, pikne ei taba maja ning halb õnn hoiab samuti majast kaarega eemale. Pihlakast tehti amulette, karjakeppe ja ristikesi, sest tema puidul arvati olevat maagiline kaitsevägi. Kunagi kuskilt kuulsin, kuigi allikat selle kohta enam ei leidnud, et mõnel pool öeldi, et kõige tugevam kaitse pole mitte kõrge müür, vaid pihlakas akna all. Samuti usuti, et pihlakas aitab haigusi enda peale võtta ja inimeste koormat kergendada.

Võib-olla on neis vanades uskumustes rohkem tõtt, kui esmapilgul paistab. Kui viimased kuud on möödunud ehituse, kolimiste, koristamiste ja lõputute nimekirjade tähe all, siis ühe puu istutamine võib hingele mõjuda tõesti ravivalt. Puu istutamine on ühtlasi ka justkui vaikne lubadus tuleviku heaks. Sellega me justkui ütleme, et loodame siin paigas veel pikalt olla.

Nii istutasimegi pereringis ilma pidulikke kõnesid pidamata ja linte läbi lõikamata pihlaka. Väikesele Akslile oli see juba teine puu, mille koos mulda panime. Loodetavasti hoiab pihlakas meie maja, võibolla tervet Mikro-Veneetsia külagi, selle inimesi ja kõiki neid mõtteid, mis siin aastate jooksul sündima hakkavad. Ning sümboolsel moel aitab ta meilgi oma juured selles paigas veidi sügavamale ajada.