Fotod: Maria Kilk
Mõned nädalad tagasi juhtus midagi sümboolset. Tartu linnavalitsuse juures tegutsev Ruumiloome osakond tähistas Mikro-Veneetsias oma viiendat sünnipäeva. Hiljem kuulsime Kristini käest, et tähtpäeva tähistamise kohana olid valikus Voronja või MIGA, aga et just meie uusim linnaruumi projekt valituks osutus, tegi head meelt küll, ei hakka isegi varjama.
Kui veel mõni kuu tagasi oli MIGA maja ümbritsetud ehitusprahihunnikutest, siis nüüd kogunesid siia inimesed, kelle igapäevatöö on mõelda sellele, kuidas linnad muutuvad ja arenevad. Mõnes mõttes oli see nagu väike eksam. Kas koht, mis on ehitatud eesmärgiga uurida väiksemal skaalal elamise võimalusi, suudab olla kohtumispaigaks, kus räägitakse tulevikulinna lugusid? Aga võib-olla ärgitabki koht ise otsima vastuseid küsimusele, kui vähe on tegelikult vaja, et midagi olulist saaks ära tehtud?
Mõned nädalad tagasi juhtus midagi sümboolset. Tartu linnavalitsuse juures tegutsev Ruumiloome osakond tähistas Mikro-Veneetsias oma viiendat sünnipäeva. Hiljem kuulsime Kristini käest, et tähtpäeva tähistamise kohana olid valikus Voronja või MIGA, aga et just meie uusim linnaruumi projekt valituks osutus, tegi head meelt küll, ei hakka isegi varjama.
Kui veel mõni kuu tagasi oli MIGA maja ümbritsetud ehitusprahihunnikutest, siis nüüd kogunesid siia inimesed, kelle igapäevatöö on mõelda sellele, kuidas linnad muutuvad ja arenevad. Mõnes mõttes oli see nagu väike eksam. Kas koht, mis on ehitatud eesmärgiga uurida väiksemal skaalal elamise võimalusi, suudab olla kohtumispaigaks, kus räägitakse tulevikulinna lugusid? Aga võib-olla ärgitabki koht ise otsima vastuseid küsimusele, kui vähe on tegelikult vaja, et midagi olulist saaks ära tehtud?
Ruumiloome osakond on viimase viie aasta jooksul olnud seotud paljude muutustega, mida tartlased võib-olla igapäevaselt ei märkagi. Tänavad, väljakud, pargid, liikumisvõimalused, uued hooned ja avalik ruum sünnivad pikkade arutelude ja kompromisside tulemusena. Sageli jääb nähtamatuks töö, mis toimub enne seda, kui esimene kopp maasse lüüakse.
Mikro-Veneetsia on samuti ühe pikema protsessi tulemus. Veel kaheksa aastat tagasi oli raske ette kujutada, et garaažide vahele võiks tekkida väike asum, kus inimesed hakkavad elama, töötama ja külalisi vastu võtma. Täna on garaazide asemele kerkinud juba neli maja ning kolm on ehitusjärgus, tekkinud on esimesed püsielanikud, aastaringselt toimiv kunstiprogramm ning nüüdseks on siin toimunud ka esimene sündmus, kus arutati linnaruumi tuleviku üle paigas, mis ise on osa sellest tulevikust.
Kohal oli ka Tiit Sild, kes sai sündmuse käigus endale uue ja igati väljateenitud tiitli, Mikro-Veneetsia külavanem. Tiit meenutas, kuidas Mikro-Veneetsia lugu alguse sai. Tartus on garaažide omanikud enamasti ka hoonealuse maa omanikud. See tähendab, et garaažilinnakute ümberkujundamine on keeruline protsess, sest suuremate muudatuste tegemiseks on vaja paljude omanike kokkulepet. Näiteks Lubja tänava garaažilinnakus on neid kokku 32. Just see pani Tiidu, kes tollal oli Tartu linnaarhitekt mõtlema, et ehk oleks mõistlikum hakata vanade garaažide asemele rajama hoopis väikseid maju. Mõttest sai tegu ning 2018. aastal ehitas ta Lubja tänavale esimese minimaja.
Siis tulime mängu meie Kailiga. Korraldasime tol ajal Tartus Voronja korternäituste sarja ning Tiit kutsus meid vastvalminud majja näitust tegema. Meie omakorda kutsusime füüsikust fotograafi Jaak Kikase, kes avas „elamiskastis“, nagu ta minimaja tabavalt nimetas, kahepildinäituse „Pardid ja rabarberid“. Näitus oli omamoodi vastus Jaagu korraldatud ühepildinäitusele, mis tänases vaates mõjub lausa prohvetlikult. Ajal, mil kunstimaailm räägib üha enam aeglasest kunstist ja tähelepanu nappusest, mõjub ühe pildi ümber loodud näitusekontseptsioon erakordselt kaasaegsena.
Tollal kutsusime piirkonda veel lihtsalt Mikrorajooniks. Mikro-Veneetsia nimi sündis alles aastaid hiljem, kui ajakirjanik Arvo Uustalu tõi paralleeli Narva-Veneetsiaga, kus elurajoon on kujunenud endiste paadigaraažide asemele. Huvitaval kombel leidsime ka oma majale nime alles mõni kuu tagasi. Seni kutsusime seda Mikrogaleriiks, kuid kuna plaan on hakata siin ka elama, tundus imelik elada galeriis. Nii sündiski MIGA, mis on korraga nii kodu, galerii kui kohtumispaik.
Tegelikult tundub praegu igati loogiline, et Ruumiloome osakonna sünnipäev toimus just Mikro-Veneetsia, sest see on samuti ruumiloome lugu, võibolla lihtsalt väiksemas mõõtkavas. Me ei ehita linna suuremaks, vaid mõtestame ümber olemasoleva. Me ei laiene, vaid tihendame. Me ei otsi uut maad kuhu ehitada, vaid toome elu tagasi kohta, mille tulevik näis olevat juba maha kantud. Keegi ei hoia ju enam autosid garaažides. Uued autod ei mahugi enam vanadesse garaažidesse. Paljude uute algatuste taga on sageli inimene, kes on julgenud küsida „aga mis siis, kui teeks teisiti?“ Just sellest küsimusest on alguse saanud ka Mikro-Veneetsia lugu.
Kui MIGA avamisel lõikasime läbi kolm linti, siis üks neist tähistas uut ajajärku Mikro-Veneetsias. Ruumiloome osakonna sünnipäev oli esimene kord, kui tundsime, et see uus ajajärk on alanud.
Mikro-Veneetsia on samuti ühe pikema protsessi tulemus. Veel kaheksa aastat tagasi oli raske ette kujutada, et garaažide vahele võiks tekkida väike asum, kus inimesed hakkavad elama, töötama ja külalisi vastu võtma. Täna on garaazide asemele kerkinud juba neli maja ning kolm on ehitusjärgus, tekkinud on esimesed püsielanikud, aastaringselt toimiv kunstiprogramm ning nüüdseks on siin toimunud ka esimene sündmus, kus arutati linnaruumi tuleviku üle paigas, mis ise on osa sellest tulevikust.
Kohal oli ka Tiit Sild, kes sai sündmuse käigus endale uue ja igati väljateenitud tiitli, Mikro-Veneetsia külavanem. Tiit meenutas, kuidas Mikro-Veneetsia lugu alguse sai. Tartus on garaažide omanikud enamasti ka hoonealuse maa omanikud. See tähendab, et garaažilinnakute ümberkujundamine on keeruline protsess, sest suuremate muudatuste tegemiseks on vaja paljude omanike kokkulepet. Näiteks Lubja tänava garaažilinnakus on neid kokku 32. Just see pani Tiidu, kes tollal oli Tartu linnaarhitekt mõtlema, et ehk oleks mõistlikum hakata vanade garaažide asemele rajama hoopis väikseid maju. Mõttest sai tegu ning 2018. aastal ehitas ta Lubja tänavale esimese minimaja.
Siis tulime mängu meie Kailiga. Korraldasime tol ajal Tartus Voronja korternäituste sarja ning Tiit kutsus meid vastvalminud majja näitust tegema. Meie omakorda kutsusime füüsikust fotograafi Jaak Kikase, kes avas „elamiskastis“, nagu ta minimaja tabavalt nimetas, kahepildinäituse „Pardid ja rabarberid“. Näitus oli omamoodi vastus Jaagu korraldatud ühepildinäitusele, mis tänases vaates mõjub lausa prohvetlikult. Ajal, mil kunstimaailm räägib üha enam aeglasest kunstist ja tähelepanu nappusest, mõjub ühe pildi ümber loodud näitusekontseptsioon erakordselt kaasaegsena.
Tollal kutsusime piirkonda veel lihtsalt Mikrorajooniks. Mikro-Veneetsia nimi sündis alles aastaid hiljem, kui ajakirjanik Arvo Uustalu tõi paralleeli Narva-Veneetsiaga, kus elurajoon on kujunenud endiste paadigaraažide asemele. Huvitaval kombel leidsime ka oma majale nime alles mõni kuu tagasi. Seni kutsusime seda Mikrogaleriiks, kuid kuna plaan on hakata siin ka elama, tundus imelik elada galeriis. Nii sündiski MIGA, mis on korraga nii kodu, galerii kui kohtumispaik.
Tegelikult tundub praegu igati loogiline, et Ruumiloome osakonna sünnipäev toimus just Mikro-Veneetsia, sest see on samuti ruumiloome lugu, võibolla lihtsalt väiksemas mõõtkavas. Me ei ehita linna suuremaks, vaid mõtestame ümber olemasoleva. Me ei laiene, vaid tihendame. Me ei otsi uut maad kuhu ehitada, vaid toome elu tagasi kohta, mille tulevik näis olevat juba maha kantud. Keegi ei hoia ju enam autosid garaažides. Uued autod ei mahugi enam vanadesse garaažidesse. Paljude uute algatuste taga on sageli inimene, kes on julgenud küsida „aga mis siis, kui teeks teisiti?“ Just sellest küsimusest on alguse saanud ka Mikro-Veneetsia lugu.
Kui MIGA avamisel lõikasime läbi kolm linti, siis üks neist tähistas uut ajajärku Mikro-Veneetsias. Ruumiloome osakonna sünnipäev oli esimene kord, kui tundsime, et see uus ajajärk on alanud.
Kommentaarid