Mängu alustasime kunstikoguga, mis ilmselgelt oli hakatuseks liiga keeruline ülesanne. Aastatega tekkinud kollektsioon on täis mälestusi, tähendusi, emotsioone ja lugusid. Neist lahti lasta polegi nii lihtne, kui arvata võib. Peale väikest arutelu laiendasime mängureegleid, et me KUMBKI saame siiski valida ühe teose, mis koos meiega siis kunagi MIGAsse (Mikrogaleriisse) kolib. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegime oma valiku tänast seisu ja meeleolu arvestades, võimalik, et kui kunagi kolimiseks läheb, rändavad meiega kaasa hoopis teised taiesed.

Mina plaanin MIGAsse võtta pika nimega teose "Type: Among the Richest (A Carpenter's Study of Liliane Bettencourt's Face)", mida me ise nimetame L'Oréal`i maaliks ning mille autoriks on Laura Põld. Maali mõõdud on 100x100 cm. Üsna suur minimaja jaoks, aga väiksemaga ma hetkel ei lepi ka! Ostsin selle 2011. a Tartu noore kunsti oksjonilt ja peamiselt seetõttu, et Laura kasutas teose loomisel vana puitmaterjali, mille sees ma olin ligi kaks aastat elanud. Õigemini töötanud, sest käimas oli Loomemajanduskeskuse rekonstrueerimine, mis mulle tähendas iganädalaseid ehituskoosolekuid, kus tuli laveerida ehitajate, projekteerijate, autorijärelevalve ja muinsuskaitsjate, vahel lausa risti-vastu-käivate nõudmiste vahel, valvates XVI sajandist pärinevat palki, mis pidi tagasi seina jõudma, ajades loomeka pargist kodutuid välja, kes õhtu saabudes „romantilisi“ lõkkeid süütasid ning hoides kahte kätt pea kohal, kui Inglismaalt tuli tellida käsitsi trükitud tapeete, mis sobisid täpselt mustriga, mille ma ise muinsuskaitse all oleva maja seina tapeediribalt leidsin ja facebooki riputasin.

Kui oksjonil Laura Põllu maali nägin, olin enam kui kindel, et see peab minu kogusse jõudma, sümboliseerides loomeka ehitusperioodi, mis selleks ajaks hakkas juba lõpusirgele jõudma. Sümpaatseks tegi teose Laura enda kirjeldus, eeskätt see, et taies oli valminud ehitusjääkidest ja null eelarvega. Millise eelarvega ise L'Oréal`i ostsin, enam ei mäleta, aga olen üsna kindel, et tegu oli hea investeeringuga. Puidust klotsidest ehitatud aluselt vaatab muideks vastu ilu- ja kosmeetikatootja L'Oréal'i asutaja ainus pärija Liliane Bettencourt, kes on mõnede allikate järgi Euroopa rikkaim naine. Rikkaima naise tüpaaž oli Laura poolt "müügiks" tehtavale maalile lisatud väikese sarkasminoodina, kuna "müügikunst" on ju ühe "õige" kunstniku jaoks häbiasi. Olid alles ajad?!

Peale loomekaperioodi oleme Kailiga rekonstrueerinud kahte elamut – kodu Tolstoi tänaval ja suvekodu-galeriid Varnjas ning remontinud kordades rohkemgi pindasid. L'Oréal on neil hetkedel mul alati meeltes mõlkunud, et peale igat, ka kõige hullemat ehituskaost saabub taas harmoonia. Ja mis saaks paremini MIGA kestliku kontseptsiooniga sobida, kui null-eelarvega valminud kunstiteos, mille hind ajas aina kasvab ja kasvab.

Kaili valis kaasavõetavaks teoseks Meiu Mündi 2002. aasta õlimaali „Väike täpiline kleit“, mis meie kollektsiooni jõudes Kaili kaks aastat vanemaks tegi. Maali mõõt on 70x90 cm (ka mitte just kõige väiksem teos minimajja võtmiseks). Maali tagaküljel on näha, et teosel on varem olnud teine pealkiri „Väike must kleit“, mis on küll ülevärvitud, aga kumab siiski niipalju läbi, et on veel loetav.

Esimest korda nägi Kaili Meiu „Täpilist kleiti“ tema stuudios, kui ilmselt Calavera näituseks teoseid käisime valimas. Juba tollal soovis Kaili seda endale, aga Meiu polnud valmis maali müüma. Leppisime kokku, et kui ta on kunagi valmis teosest lahti laskma, annab ta kõigepealt meile teada. Kaili arvas, et see võiks jõuda temani 50. a juubeliks, milleni oli siis veel neli aastat aega. Möödus kaks aastat, kui Meiu andiski ühel päeval märku, et on valmis õlimaali müüma. Just sel hetkel olin aga ise täiesti rahatu, aga õnneks oli saabumas Kaili sünnipäev ja mõtlesin, et kogume äkki sugulastega koos vajaliku summa kokku aga kingime maali Kailile kahe aasta pärast, kui ta 50 saab. Nii läkski... enam-vähem... raha saime kokku, aga imelik oli maali nii pikaks ajaks kuhugi ära peita ja otsustasime, et teeme selle juubelikingi siis ette ära. Leppisime salaja messengeris kokku, et anname Kailile pereringis sünnipäevahommikul maali üle ja filmime ühtlasi tema reaktsioone, et seda hiljem kõigi kingi panustajatega jagada.

Maali üleandmine muutus muidugi täielikuks fiaskoks, sest ähmiga olin vajutanud mobiilil videosalvestuse nuppu kaks korda ja kõik minu püüdlused kordki elus oskariväärilised emotsioonid kaamerasse püüda luhtusid. Tagatipuks teatas Kaili, et ta oli sündmustega kursis, kuna sattus juhuslikult lugema seda salajast messengeri vestlust, kus me teda halastamatult 2 aastat vanemaks püüdsime teha. Draamat oli, aga sellegipoolest jõudis maal veel samal õhtul meie magamistoa seinale ning kui Kaili sai kahe aasta pärast 50, vältisime suuri sõnu, kingitusi ja emotsioone ning käisime hoopis perega Terminali bensukas lõunat söömas. Nii, et tänu Meiu „Väikesele täpilisele kleidile“ on Kaili olnud kolm aastat järjest 50. aastane. Millise loogikaga edaspidi hakkavad numbrid muutuma, ma pole julgenud küsidagi.

Mida aga teha kõigi nende teiste kümnete ja kümnete teostega? Igaühel neist on kaasas ju sama värvikas lugu. Kui MIGAsse kolimine kunagi päevakorda tuleb, leiame end tõenäoliselt istumas maalihunniku keskel, paberipakk peos, kus on kirjas juba sajakolmandat korda ümbermõeldud „kindlasti kaasa“ teoste nimed. Või siis juhtub hoopis nii, et kolime sinna vaid seljakottidega, sest kolimispäeval selgub, et meie kunstikogu ja muu kraami transpordiks on vaja kahte rekkat, mida me endale muidugi lubada ei saa ning seega otsustame jätta hoolikalt kogutud kollektsiooni „ajutiselt“ vana maja pööningule, kus need 100 aastat hiljem mõne muinsuskaitsja poolt leitakse, kes nimetab selle perioodi olulisemaks leiuks. Loomulikult kirjutatakse meie kollektsioonist lõpuks raamat või vähemalt artikkel ja korraldatakse näituski ning meid tuntakse edaspidi kunstihulludena, kes minimajja kolides „kogemata“ hoopis uue kunstimuuseumi asutasid.

Foto: Leevike

///

Kunstiteoste peitmiseks vajalik katusepinna ruutmeetrite arv: 157

Kordi, mil nentisime, et meil pole midagi vaja, viies seejärel koju uue asja: 3

Asjade ümberliigitamisi, nagu näiteks ikoon pole kunst, vaid ese, millega viiakse läbi palvetseremooniaid ning seega võib selle samuti MIGAsse kaasa võtta: 4