#7 Mina peaosas, sidrunitee kõrvalosas!

Kunstnike ja kuraatorite kohtumine Tartu Kunstimajas Kostiantyn Tereshchenko näituse „Tsivilisatsioon I“ avamisel. Hetk täis vestlusi, emotsioone ja loomeinimeste mõttevahetusi, mis peegeldab kunstimaailma dünaamilisust ja sotsiaalsust. Foto: Anna Vyaznikova.

Selle nädala esmaspäeval vaatasin kalendrisse ja nägin seal vaid üht tööalast märget. Tundus kuidagi uskumatult minimalistlik vaatepilt, sest aasta esimesed poolteist nädalat olid kulgenud täielikus pöörises, Haki tuli tühjaks kolida ja sellele järgnes kolmetoalise korteri täisremont, kuna Eesi otsustas perega suuremale pinnale kolida. Alles kuu neljandal nädalal sain hakata nautima oma eelmise aasta otsuste vilju.

Vaatasin tühja kalendrit ja ei saanud isegi aru, on see nüüd hea või halb? Olen alati osanud endale väga hästi tööd planeerida. Ly, üks mu vähestest kauaegsetest sõpradest, on tihti naljatlemisi öelnud, et kui tema tegeleb endale vaba aja organiseerimisega, siis mina olen meister vaba aja olematuks muutmises. Samas, mida tihedam on olnud minu kalender, seda efektiivsemalt olen tegutsenud... vähemalt enda arvates. Nüüd seisin aga olukorra ees, kus mõõgaterana mahalõigatud töökohustused helendasid vastu kalendri tühjadelt lehtedelt. Mingi kergendustunne mind siiski valdas, aga see oli pigem selline kompivalt ebalev.

Hommikuse skrollimise käigus jõudsid minuni muuhulgas mitmed filmisoovitused. Selgus, et kinod kubisevad headest filmidest ja üks kinokett pakkus terveks nädalaks soodsa hinnaga päevaseansse. Panime Kailiga kokku filmifestivali mõõtu programmi ja väisasime nelja suurepärast ning üht kergelt ootuspärase süžeega filmi. Üllatuslikumaks osutus „Emilia Perez“ ning viimasena külastasime „Musta augu“ Tartu esilinastust. Programmis olid veel „Huvivöönd“, „Konklaav“ ja „Kullake“ ning neid kõiki peale viimase ka soovitan.  

Lisaks käisime Kunstimajas näituste avamisel, mis viimati juhtus vist üleeelmise aastanäituse ajal. Avamine pole lihtsalt parim aeg näituse vaatamiseks. Tõdesime seda rahvahulgast läbi murdes seekordki. Võimalik, et sotsialiseerumist nõudvate sündmuste nautimiseks peab mööduma pisut rohkem kui paar kuud, mil me ise nende korraldamisega kokku ei puutu. Võimalik, et „põgenemine“ mikroformaati on ühtlasi ka alateadlik ja lõplik pagemine rahvarohkete kogunemiste eest.

Suure osa reedest veetsin sTARTUp day`l ja kui laupäevane kiirvisiit Voronjasse juurde lugeda, sai nädal sama tihe kui varasemad. Kusjuures, ilmselt suutsin püstitada ka isikliku rekordi – minimaalsete töökohutuste kõrval olin nädala suutnud sama tihedaks korraldada nagu oleksin läbinud kuuajalise projektimaratoni.  Pole siis ime, et eile päeval kergelt kriipima hakanud kurgutunne süvenes vastu ööd plahvatuslikuks ninalirtsumiseks ning mandlite taga seadis end sisse „tuldsülgav draakon“.

Ilmselt see ongi minu versioon puhkamisest — gripilaine esietendus minuga peaosas. Jõudsin öösel sidrunitee lürpimise, kurgupillide imemise ja taskurätikute kuhjade vahel mõelda, et selle vabakutseliseks olemise juures on ilmselt kõige olulisem selgeks õppida see vaba olemise pool! Teostada seda aga nii kerge polegi. Esimese asjana, kui „draakon“ rohtude mõjul hommikul pisut järgi andis, haarasin arvuti, et blogipostituse näol midagigi kasulikku teha...

Foto tegi Anna Vyaznikova Tartu Kunstimajas toimunud Kostiantyn Tereshchenko näituse „Tsivilisatsioon I“ avamisel, mille kurereeris Viktoria Berezina.

///

Sidrunite arv: 3

Draakoni tule intensiivsus: kümnepallisüsteemil 9

Unetunde: neli ja pool — rohkem kui ühe vabakutselise keskmine

Rahulolu tase nädala lõpuks: küsimustiku täitmiseks polnud jõudu


KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED (FAQ):


Mis on Mikrogalerii ja kuidas see erineb tavagaleriist?
📌 Mikrogalerii on rajamisel olev kunstigalerii Tartus, Lubja tänaval. Nõukogude-aegset garaažipiirkonda kutsutakse Mikro-Veneetsias. Mikrogalerii eesmärgiks on tegutseda väikesel pinnal, et hoida kommunaalkulud madalal, et suurem osa kunstiprogrammi jaoks leitud rahast jääks loojatele ja galerii eestvedajatele. Galerii rajamisel järgitakse jätkusuutlikkuse põhimõtteid, sealhulgas energiasäästlikkust ja alternatiivenergia kasutamist, ning sama kehtib ka kunstiprogrammi kohta.

Kuidas toetada Mikrogalerii projekti?
📌 Mikrogalerii kodulehel on võimalik teha otsetoetusi, mis aitavad galerii ehitamist rahastada.
📌 Ostes Maikro teoseid, toetad samuti Mikrogalerii valmimist – iga teose ostuga panustad 15-25€ uue kontseptsiooniga galerii ehitusse, iga postkaardi ostuga toetad galerii valmimist 1€-ga. 👉 Toeta siin
📌 Koostööpartneriks tulemine – kui soovid Mikrogaleriiga koostööd teha võta meiega ühendust. 👉 Tutvu meie koostööpartneritega ja koostöövõimalustega.

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

Galeristid Kaili Kask ja Raul Oreškin oma kunstikogu keskel, käes teosed, mis valiti kaasa võtmiseks tulevasse Mikrogaleriisse. Raul hoiab Laura Põllu teost „Type: Among the Richest A Carpenter's Study of Liliane Bettencourt's Face“ ja Kaili Meiu Mündi maali „Väike täpiline kleit“. Kollektsiooni vähendamine minimajja kolimise eel on keeruline – iga teos kannab endas lugu, mälestusi ja emotsioone.
#6 Kui ma saaksin kaasa võtta vaid ühe teose!

Järgmine

Hollandi eksperimentaalne elamukompleks Bolwoningen, mille arhitekt Dries Kreijkamp lõi 1980ndatel. Need 50 kerakujulist minimaja Den Boschi linnas esindavad ainulaadset nägemust alternatiivsest elukeskkonnast, kus looduslikud vormid ja energiatõhusus on keskmes. Foto: Gili Merin
#8 Elamine golfipallis

Jaga seda artiklit