Selle nädala esmaspäeval vaatasin kalendrisse ja nägin seal vaid üht tööalast märget. Tundus kuidagi uskumatult minimalistlik vaatepilt, sest aasta esimesed poolteist nädalat olid kulgenud täielikus pöörises, Haki tuli tühjaks kolida ja sellele järgnes kolmetoalise korteri täisremont, kuna Eesi otsustas perega suuremale pinnale kolida. Alles kuu neljandal nädalal sain hakata nautima oma eelmise aasta otsuste vilju.
Vaatasin tühja kalendrit ja ei saanud isegi aru, on see nüüd hea või halb? Olen alati osanud endale väga hästi tööd planeerida. Ly, üks mu vähestest kauaegsetest sõpradest, on tihti naljatlemisi öelnud, et kui tema tegeleb endale vaba aja organiseerimisega, siis mina olen meister vaba aja olematuks muutmises. Samas, mida tihedam on olnud minu kalender, seda efektiivsemalt olen tegutsenud... vähemalt enda arvates. Nüüd seisin aga olukorra ees, kus mõõgaterana mahalõigatud töökohustused helendasid vastu kalendri tühjadelt lehtedelt. Mingi kergendustunne mind siiski valdas, aga see oli pigem selline kompivalt ebalev.
Hommikuse skrollimise käigus jõudsid minuni muuhulgas mitmed filmisoovitused. Selgus, et kinod kubisevad headest filmidest ja üks kinokett pakkus terveks nädalaks soodsa hinnaga päevaseansse. Panime Kailiga kokku filmifestivali mõõtu programmi ja väisasime nelja suurepärast ning üht kergelt ootuspärase süžeega filmi. Üllatuslikumaks osutus „Emilia Perez“ ning viimasena külastasime „Musta augu“ Tartu esilinastust. Programmis olid veel „Huvivöönd“, „Konklaav“ ja „Kullake“ ning neid kõiki peale viimase ka soovitan.
Lisaks käisime Kunstimajas näituste avamisel, mis viimati juhtus vist üleeelmise aastanäituse ajal. Avamine pole lihtsalt parim aeg näituse vaatamiseks. Tõdesime seda rahvahulgast läbi murdes seekordki. Võimalik, et sotsialiseerumist nõudvate sündmuste nautimiseks peab mööduma pisut rohkem kui paar kuud, mil me ise nende korraldamisega kokku ei puutu. Võimalik, et „põgenemine“ mikroformaati on ühtlasi ka alateadlik ja lõplik pagemine rahvarohkete kogunemiste eest.
Suure osa reedest veetsin sTARTUp day`l ja kui laupäevane kiirvisiit Voronjasse juurde lugeda, sai nädal sama tihe kui varasemad. Kusjuures, ilmselt suutsin püstitada ka isikliku rekordi – minimaalsete töökohutuste kõrval olin nädala suutnud sama tihedaks korraldada nagu oleksin läbinud kuuajalise projektimaratoni. Pole siis ime, et eile päeval kergelt kriipima hakanud kurgutunne süvenes vastu ööd plahvatuslikuks ninalirtsumiseks ning mandlite taga seadis end sisse „tuldsülgav draakon“.
Ilmselt see ongi minu versioon puhkamisest — gripilaine esietendus minuga peaosas. Jõudsin öösel sidrunitee lürpimise, kurgupillide imemise ja taskurätikute kuhjade vahel mõelda, et selle vabakutseliseks olemise juures on ilmselt kõige olulisem selgeks õppida see vaba olemise pool! Teostada seda aga nii kerge polegi. Esimese asjana, kui „draakon“ rohtude mõjul hommikul pisut järgi andis, haarasin arvuti, et blogipostituse näol midagigi kasulikku teha...
Foto tegi Anna Vyaznikova Tartu Kunstimajas toimunud Kostiantyn Tereshchenko näituse „Tsivilisatsioon I“ avamisel, mille kurereeris Viktoria Berezina.
///
Sidrunite arv: 3
Draakoni tule intensiivsus: kümnepallisüsteemil 9
Unetunde: neli ja pool — rohkem kui ühe vabakutselise keskmine
Rahulolu tase nädala lõpuks: küsimustiku täitmiseks polnud jõudu
Kommentaarid