Maria, kes on otsustanud Mikro-Veneetsia tegemisi terve aasta jooksul läbi fotosilma jälgida, mainis juba mais, et kui Migasse esimest korda ööbima jääme, annaksime sellest kindlasti märku. Vahepeal oli vaja ära korraldada Voronja suvehooaeg ning Migas oli vaja veel peale Sandra näituse avamist mitmeid ehitustöid lõpetada. Nii mööduski suvi üsna väsitavas ootusrežiimis. Nädala sees käisid Migas ehitustööd ja nädalavahetuseks tuli maja publikule avada. Need katkestused koos suviste puhkustega venitasid ehituse lõpetamise kenasti augusti lõpuni välja. Isegi praegu vajab vannituba veel mõningast tuunimist, et seda päriselt kasutada saaks, ning sauna pole me samuti veel tööle saanud. Kerise võimsust tuleb pisut alandada, et meie elektrisüsteem vastu peaks.

Pärast viimast Voronja nädalavahetust otsustasime siiski Migasse sisse kolida, mis iganes seisus see siis ka poleks. Sellele eelnes suvel kümnete kodulehtede läbikammimine, et leida diivan, millel oleks ka hea ja mugav magada. Oleme end heade madratsitega pisut ära hellitanud, kuigi oma esimese voodi ostsime alles Tolstoisse kolides, enne seda magasime mitmes varasemas ühises kodus põrandal, aga siiski headel madratsitel. Kui saime ühes üürikodus elades endale seljavalud külge, tõdesime, et hea madrats on lausa hädavajalik, et end hästi tunda.

Minimaja üks olulisi põhimõtteid on, et ruumid peavad olema multifunktsionaalsed. Kuna eraldi magamistuba, kus ainult magamas käia, pole 36 ruutmeetri peale mõtet tekitada, peab diivan, mille saab ööseks lahti tõmmata, olema kvaliteetne ning sobima ka igapäevaseks ja -öiseks tihedaks kasutamiseks. Selliseid diivaneid on olemas, aga nende valik Eestis veel pisut kesine. Lõpuks õnnestus siiski sobiv mööblitükk leida, seda isegi natuke katsetada ning nii olimegi neljapäeva õhtul koos Mariaga ootel, et diivan meie esimeseks ööks kohale jõuaks.

Maria oli kell 19 kohal, sest diivan pidi saabuma kuue ja kaheksa vahel. Teades tema nõrkust vahupiimaste jookide vastu, pakkusin degusteerimiseks matcha-lattet väikese angervaksaga. Olin selle oma peas välja mõelnud, et ühendada Migas Narihiro näituse ajal jaapani mõjutustega jook Peipsiveere maitsetega. Ma panen oma peas üsna tihti kokku ootamatuid maitsekooslusi ja enamasti maitsevad need ka päriselus hästi. Vahel muidugi juhtub, et keemiaalastest teadmistest jääb vajaka ning nii võib kuuma šokolaadimassi sisse valatud konjak muuta minu peas suurepäraselt toimiva koosluse hoopis tükiliseks ja mittesöödavaks massiks. Sel korral tundus siiski, et angervaksa-matcha õnnestus. Või jäi Maria lihtsalt viisakaks.

Kui juba hakkas tunduma, et meie diivan on kuskile logistilistesse rägastikesse kaduma läinud või on meid lihtsalt ära unustatud, sain lõpuks kõne, et kümne minuti pärast ollakse kohal. Poole tunni pärast see siis juhtuski. Väljas hakkas juba kergelt hämarduma. Vältimaks olukorda, kus mõne puuduva tööriista, vale pikkusega või valesse kohta keeratud kruvi pärast tuleb pool mööblitükki taas lahti võtta, olime tellinud nii diivani kui ka väikese kummuti kokkupanemise. Sel korral oli mahukast manuaalist paarisarvuga lehed puudu, mistõttu pidid poisid päris kõvasti guugeldama, et diivan lõpuks kokku saada. Sellele järgnes veel üsna pikk kummuti kokkuklopsimine. Tänasin taevaisa, et olime selle teenuse tellinud. Ilmselt oleksime ise juba ammu käega löönud ja põrandal maganud. See omakorda oleks tähendanud, et järgmisel päeval tulnuks Miga publikule sulgeda, sest kogu teine korrus oleks olnud diivani- ja kummutitükke täis. Nende vahelt oleks Narihiro näitust ehk isegi huvitav, aga kindlasti äärmiselt ebamugav vaadata.

Voodisse saime alles kesköö paiku, mis arvestades meie magamiserutiini võrdus peaaegu ööklubis käimisega. Oleme pigem hommikuinimesed. Väljast kostvaid hääli seekord peaaegu polnud, kuigi olin selleks valmis. Meenus, et meie esimene öö Tolstois oli ootamatult lärmakas, sest tegu oli nädalavahetusega. Kuulda oli paari pidulist, kes Karlovas ilmselt koduteed otsisid, ning kajakate kisa, mis kestis varajaste hommikutundideni. Hiljem osutus Tolstoi tänav siiski äärmiselt vaikseks, kui kajakad, kellega on võimalik harjuda, välja arvata.

Hommikul mainis Kaili, et enne uinumist valdas teda ootamatu tänutunne, et ta on nüüd taas kodus. Mina olin vist liiga väsinud, et midagi tunda. Seda aga tõdesime mõlemad, et esimene öö on siiski oluline tähis, millest üle astudes muutus maja päriselt koduks.

PS. Kummalisel kombel oli diivaniga kaasas ka tekstiilist pall, mis loomulikult on rõõmustanud juba meie lapselast Akslit, aga mitte ainult, nagu pildiltki võib näha!