Foto: Maria Kilk
Kunstnik ja filmitegija Sandra Jõgeva alustas tänavu jaanuaris YouTube’i kanaliga „Mida teie ka kunstist taipate?“, kus on nüüdseks ilmunud 12 saatesarja „Välja sõit“ osa, mis viivad vaataja väiksematesse kunstipaikadesse, omaalgatuslike ettevõtmiste juurde, kohtuma inimestega, kelle tegemised ei pruugi alati jõuda suurematesse väljaannetesse.
Küsisin Sandralt, miks ta seda kõike teeb, kellele ta oma saateid teeb ning kas ta ise tajub, et paneb samal ajal kokku ka omamoodi Eesti kunstielu hetkearhiivi.
Kunstnik ja filmitegija Sandra Jõgeva alustas tänavu jaanuaris YouTube’i kanaliga „Mida teie ka kunstist taipate?“, kus on nüüdseks ilmunud 12 saatesarja „Välja sõit“ osa, mis viivad vaataja väiksematesse kunstipaikadesse, omaalgatuslike ettevõtmiste juurde, kohtuma inimestega, kelle tegemised ei pruugi alati jõuda suurematesse väljaannetesse.
Küsisin Sandralt, miks ta seda kõike teeb, kellele ta oma saateid teeb ning kas ta ise tajub, et paneb samal ajal kokku ka omamoodi Eesti kunstielu hetkearhiivi.
Esmalt pean muidugi küsima, et miks sa üldse hakkasid seda kanalit tegema? Ilmselt sa maksad ju selle omast taskust kinni, YouTube’is raha teenimiseks peaks vist mingil muul teemal kui kunst sõna võtma?
Igavusest ja missioonitundest. Ja jah, Malle Leis Estate, mis on minu ja mu venna Henrik Jõgeva kui Malle Leisi pärijate OÜ, maksab selle kõik kinni. Korra küsisin sel aastal kujutava ja rakenduskunsti Kulkast raha oma YouTube’i kanali tegemiseks, aga ei saanud. Ei imesta, sest ma pole märganud selle Kulka komisjoni liikmeid kunstisündmustel, mida kajastan.
Igal juhul on praeguseks valminud 12 osa ja kohe on uue võtted tulemas. Alustasime selle aasta jaanuaris.
Kui sa lähed mingit näitust või kunstnikku filmima, siis kui palju sa ette tead, mida sa sealt saada tahad? Või lähed pigem kohale ja vaatad, mis juhtuma hakkab?
Reeglina ikka tean.
Sa ise oled kunstnik ja filmitegija ning tunned seda kunstimaailma väga hästi seestpoolt. Kas see teeb filmimise lihtsamaks või vahel hoopis keerulisemaks?
No seda algaja entusiasmi ja maailma avastamist enam pole, jah. Aga üldiselt arvan, et teeb ikka lihtsamaks.
Sa oled käinud filmimas ka päris väikestes ja sõltumatutes kunstipaikades. Kas väikesed kohad annavad filmimiseks kuidagi teistsuguse materjali kui suured institutsioonid?
Väikestes ja nurgatagustes kohtades toimuva kajastamine ju asja mõte ongi. Kajastada asju, mis muidu jäävad ajakirjanike ja teletöötajate vaateväljast reeglina kõrvale. Ega asja mõte ei ole ju dubleerida ERR-i kultuuriuudiseid, vaid ikka pildile tuua midagi uut.
Kuigi vahel on seda dubleerimist mõned korrad ka ette tulnud. Lohutasin siis ennast, et mu YouTube’i saade „Välja sõit“ on selle kajastamise mõnevõrra sügavamalt ette võtnud ja formaat pikem. Me ei tee ju mõneminutilise kultuuriuudise formaati.
Kui palju sa lubad videolõikudesse kriitikat? Kas sul on vahel tunne, et mõne asja kohta tahaks öelda palju teravamalt, aga siis pidurdad end? Eriti mis puudutab väiksemaid kohti, kus tegijad tegutsevad peamiselt õhinapõhiselt ning professionaalse meeskonna palkamiseks ressursse napib.
See pole niivõrd kriitikasaade kui asjade, nähtuste, inimeste ja omaalgatuslike kunstipraktikate jäädvustamine. Aga kui teen intervjuusid, võib kriitikat erinevate teemade üle arutlemisel ette tulla küll.
Näiteks „Välja sõidu“ teine episood on oma olemuselt kriitikast laetud. Kajastasime Pärnumaal oma suures tehisjärvega majadekompleksis tegutseva kunstniku Tiina Ojaste omaalgatuslikku aktsiooni „Supibaar KUNST“, mis oli tema vastureaktsioon Denes Farkase Tallinna Kunstihoone protsendikunstikonkursi võidutööle, kontseptuaalsele supiköögile. Usun, et tekkis päris huvitav metatasand.
Ja ma ei välista lähitulevikus ka teemakesksete vestlusringide või persoonilugude ja intervjuude lisamist „Välja sõidu“ saadete hulka. Lõppude lõpuks on ju talv tulemas ja neid väljasõite väärivaid kunstisündmusi ning omaalgatuslikke ettevõtmisi jääb külmal ajal loomulikult vähemaks.
Usun, et väljasõit ehk „Välja sõit“ võib aset leida ka vaimses või filosoofilises plaanis, mitte ainult füüsiliselt ja geograafiliselt.
Kas on olnud ka midagi sellist, mille oled ära filminud, aga pärast otsustanud, et seda ei saa või ei taha siiski näidata?
Jah, korra, aga ma hea meelega ei peatu sellel väga pikalt. Kasutasin tavapärase koostööpartneri Jüri-Illimar Reinberg-Šestakovi asemel üht teist operaatorit, kes on rohkem filminud muud tüüpi asju. Tulemus osutus erakordselt keeruliselt monteeritavaks. Andsin materjali seega kunstnikele üle omamoodi kingitusena, et tehku sellega, mis tahavad.
On sulle oluline, kes su vaatajaskond on? Või kellele sa üldse seda kanalit teed? Kas pigem neile, kes niigi näitustel käivad, või tahaksid sa kanalit vaatama meelitada ka inimesi, kes on kaasaegse kunsti suhtes pigem umbusklikud?
Loomulikult soovin rohkem vaatajaid. Võimalik, et YouTube’is suurema levi saamiseks tuleb palgata omaette professionaal. Ma ei tea veel, kust sellist inimest otsida.
Praegu on vaatamiskordi mõnest sajast kuni pea tuhandeni. Selline SA Kultuurilehe netti pandud artikli keskmine lugejate tase. Kardan, et sihtgrupp ka enam-vähem kattub.
Kas sa vaatad ka numbreid? Et mitu inimest üht või teist videolõiku vaatas, milline video töötas paremini, milline kehvemini. Või püüad sa mitte lasta YouTube’i algoritmil endale öelda, millest järgmine video peaks tulema?
Ei kujuta ette, et teemasid ja nähtusi valiks vastavalt senistele vaatajanumbritele. Need numbrid on ka „suuri“ influentsereid võrdluseks vaadates niivõrd väikesed, et ei kujuta ette, et need millekski kohustaksid.
Ikka missioonitunne selles mõttes, et paljusid tegelikult suure pühendumise ja kire, samas professionaalsusega tehtavaid kunstiprojekte ei kajastata meedias üldse või siis tehakse seda pelgalt uudiseformaadis.
Kas sul on mõni video, mille puhul sa ise pärast mõtlesid, et vot, see tuli nüüd küll päris hästi välja?
Paljud meeldivad. Tegelikult kõik. Olen oma koostööpartnerile Jüri-Illimar Reinberg-Šestakovile äärmiselt tänulik.
Kas sulle tundub vahel, et sa teed selle kanaliga ühtlasi Eesti kunstielu hetkearhiivi?
Absoluutselt tundub.
Ja lõpetuseks pean ikkagi küsima ka sinult, et mida sa ise kunstist taipad?
Väga paljut. Tunnen end oma ekspertiisiga kunstis kohati täiesti alarakendatuna.
Igavusest ja missioonitundest. Ja jah, Malle Leis Estate, mis on minu ja mu venna Henrik Jõgeva kui Malle Leisi pärijate OÜ, maksab selle kõik kinni. Korra küsisin sel aastal kujutava ja rakenduskunsti Kulkast raha oma YouTube’i kanali tegemiseks, aga ei saanud. Ei imesta, sest ma pole märganud selle Kulka komisjoni liikmeid kunstisündmustel, mida kajastan.
Igal juhul on praeguseks valminud 12 osa ja kohe on uue võtted tulemas. Alustasime selle aasta jaanuaris.
Kui sa lähed mingit näitust või kunstnikku filmima, siis kui palju sa ette tead, mida sa sealt saada tahad? Või lähed pigem kohale ja vaatad, mis juhtuma hakkab?
Reeglina ikka tean.
Sa ise oled kunstnik ja filmitegija ning tunned seda kunstimaailma väga hästi seestpoolt. Kas see teeb filmimise lihtsamaks või vahel hoopis keerulisemaks?
No seda algaja entusiasmi ja maailma avastamist enam pole, jah. Aga üldiselt arvan, et teeb ikka lihtsamaks.
Sa oled käinud filmimas ka päris väikestes ja sõltumatutes kunstipaikades. Kas väikesed kohad annavad filmimiseks kuidagi teistsuguse materjali kui suured institutsioonid?
Väikestes ja nurgatagustes kohtades toimuva kajastamine ju asja mõte ongi. Kajastada asju, mis muidu jäävad ajakirjanike ja teletöötajate vaateväljast reeglina kõrvale. Ega asja mõte ei ole ju dubleerida ERR-i kultuuriuudiseid, vaid ikka pildile tuua midagi uut.
Kuigi vahel on seda dubleerimist mõned korrad ka ette tulnud. Lohutasin siis ennast, et mu YouTube’i saade „Välja sõit“ on selle kajastamise mõnevõrra sügavamalt ette võtnud ja formaat pikem. Me ei tee ju mõneminutilise kultuuriuudise formaati.
Kui palju sa lubad videolõikudesse kriitikat? Kas sul on vahel tunne, et mõne asja kohta tahaks öelda palju teravamalt, aga siis pidurdad end? Eriti mis puudutab väiksemaid kohti, kus tegijad tegutsevad peamiselt õhinapõhiselt ning professionaalse meeskonna palkamiseks ressursse napib.
See pole niivõrd kriitikasaade kui asjade, nähtuste, inimeste ja omaalgatuslike kunstipraktikate jäädvustamine. Aga kui teen intervjuusid, võib kriitikat erinevate teemade üle arutlemisel ette tulla küll.
Näiteks „Välja sõidu“ teine episood on oma olemuselt kriitikast laetud. Kajastasime Pärnumaal oma suures tehisjärvega majadekompleksis tegutseva kunstniku Tiina Ojaste omaalgatuslikku aktsiooni „Supibaar KUNST“, mis oli tema vastureaktsioon Denes Farkase Tallinna Kunstihoone protsendikunstikonkursi võidutööle, kontseptuaalsele supiköögile. Usun, et tekkis päris huvitav metatasand.
Ja ma ei välista lähitulevikus ka teemakesksete vestlusringide või persoonilugude ja intervjuude lisamist „Välja sõidu“ saadete hulka. Lõppude lõpuks on ju talv tulemas ja neid väljasõite väärivaid kunstisündmusi ning omaalgatuslikke ettevõtmisi jääb külmal ajal loomulikult vähemaks.
Usun, et väljasõit ehk „Välja sõit“ võib aset leida ka vaimses või filosoofilises plaanis, mitte ainult füüsiliselt ja geograafiliselt.
Kas on olnud ka midagi sellist, mille oled ära filminud, aga pärast otsustanud, et seda ei saa või ei taha siiski näidata?
Jah, korra, aga ma hea meelega ei peatu sellel väga pikalt. Kasutasin tavapärase koostööpartneri Jüri-Illimar Reinberg-Šestakovi asemel üht teist operaatorit, kes on rohkem filminud muud tüüpi asju. Tulemus osutus erakordselt keeruliselt monteeritavaks. Andsin materjali seega kunstnikele üle omamoodi kingitusena, et tehku sellega, mis tahavad.
On sulle oluline, kes su vaatajaskond on? Või kellele sa üldse seda kanalit teed? Kas pigem neile, kes niigi näitustel käivad, või tahaksid sa kanalit vaatama meelitada ka inimesi, kes on kaasaegse kunsti suhtes pigem umbusklikud?
Loomulikult soovin rohkem vaatajaid. Võimalik, et YouTube’is suurema levi saamiseks tuleb palgata omaette professionaal. Ma ei tea veel, kust sellist inimest otsida.
Praegu on vaatamiskordi mõnest sajast kuni pea tuhandeni. Selline SA Kultuurilehe netti pandud artikli keskmine lugejate tase. Kardan, et sihtgrupp ka enam-vähem kattub.
Kas sa vaatad ka numbreid? Et mitu inimest üht või teist videolõiku vaatas, milline video töötas paremini, milline kehvemini. Või püüad sa mitte lasta YouTube’i algoritmil endale öelda, millest järgmine video peaks tulema?
Ei kujuta ette, et teemasid ja nähtusi valiks vastavalt senistele vaatajanumbritele. Need numbrid on ka „suuri“ influentsereid võrdluseks vaadates niivõrd väikesed, et ei kujuta ette, et need millekski kohustaksid.
Ikka missioonitunne selles mõttes, et paljusid tegelikult suure pühendumise ja kire, samas professionaalsusega tehtavaid kunstiprojekte ei kajastata meedias üldse või siis tehakse seda pelgalt uudiseformaadis.
Kas sul on mõni video, mille puhul sa ise pärast mõtlesid, et vot, see tuli nüüd küll päris hästi välja?
Paljud meeldivad. Tegelikult kõik. Olen oma koostööpartnerile Jüri-Illimar Reinberg-Šestakovile äärmiselt tänulik.
Kas sulle tundub vahel, et sa teed selle kanaliga ühtlasi Eesti kunstielu hetkearhiivi?
Absoluutselt tundub.
Ja lõpetuseks pean ikkagi küsima ka sinult, et mida sa ise kunstist taipad?
Väga paljut. Tunnen end oma ekspertiisiga kunstis kohati täiesti alarakendatuna.
Kommentaarid