Foto: Eesi Raa
Miga järgmise näituse lugu algas ajal, mil maja polnud veel valmiski. 2025. aasta veebruaris käisime Tõnise stuudios vaatamas tema skulptuuri „Off“, mis oli meile Tartu kunsti aastanäituselt silma jäänud ning mis kuidagi eriti hästi sobitus meie toona alles kujuneva kahanemise mõttega. Miga asemel oli meil veel suuresti plaan, aga juba siis leppisime kokku, et kui see kunagi valmis saab, võiksid Tõnise skulptuurid ühel päeval Migasse jõuda.
Nüüd, poolteist aastat hiljem, see juhtubki. 13. novembril avaneb Migas näitus nimega „Tarbekunst“, mis meie koduse galerii puhul saab paratamatult veel ühe tähenduse. Me ei hakka neid teoseid ainult vaatama, vaid nende vahel elades ka "tarbima" ning mõnda neist võib Tõnise sõnul isegi praktiliselt kasutada.
Enne näituse avamist rääkisime Tõnisega voolimisest kui meditatsioonist, materjali ja kunstniku omavahelisest jõukatsumisest ning sellest kas üldse on mõtet kunsti tarbekunstiks ja „mittetarbitavaks kunstiks“ jagada.
Miga järgmise näituse lugu algas ajal, mil maja polnud veel valmiski. 2025. aasta veebruaris käisime Tõnise stuudios vaatamas tema skulptuuri „Off“, mis oli meile Tartu kunsti aastanäituselt silma jäänud ning mis kuidagi eriti hästi sobitus meie toona alles kujuneva kahanemise mõttega. Miga asemel oli meil veel suuresti plaan, aga juba siis leppisime kokku, et kui see kunagi valmis saab, võiksid Tõnise skulptuurid ühel päeval Migasse jõuda.
Nüüd, poolteist aastat hiljem, see juhtubki. 13. novembril avaneb Migas näitus nimega „Tarbekunst“, mis meie koduse galerii puhul saab paratamatult veel ühe tähenduse. Me ei hakka neid teoseid ainult vaatama, vaid nende vahel elades ka "tarbima" ning mõnda neist võib Tõnise sõnul isegi praktiliselt kasutada.
Enne näituse avamist rääkisime Tõnisega voolimisest kui meditatsioonist, materjali ja kunstniku omavahelisest jõukatsumisest ning sellest kas üldse on mõtet kunsti tarbekunstiks ja „mittetarbitavaks kunstiks“ jagada.
Sa oled öelnud, et voolisid juba lapsena tihti, isegi koolitunnis, ja et plastiliin aitas sul keskenduda. Kas sa saad praegu tagantjärele aru, mis seal voolimises sind tegelikult rahustas?
See mudimine andis tuttava turvalise koduse tunde ja võib-olla ka teadmise, et elu jätkub ka peale seda tundi ja maandas mingit ebamugavustunnet ilmselt!?
Sa mainid ühtlasi, et lähed modelleerides meditatiivsesse seisundisse. Kui palju sa üldse tead ette, milline figuur või teos lõpuks välja tuleb? Kas sina juhid materjali või vastupidi?
Tegelikult ei tea üldse! Kunagi ei tea! Protsess on minu kontrolli all ainult kuni esimesse põletusse minemiseni, sealt edasi on alati teadmatus. Materjaliga see toimib mõlemat pidi! Harilikult on mul ju algne plaan olemas millegi tegemiseks ja vähemalt algul ma sunnin ikka oma tahet peale ainele, aga kui siis protsessi käigus materjalipoolsed pakkumised tunduvad samuti huvitavad, siis lähen tihti hea meelega nendega kaasa! Ma suhtun siiani modelleerimisse kui meditatsiooni materjaliga. Kui mängu.
„Offiga“ midagi sellist ju juhtus. Alguses pidi see olema teos multitasking’ust, aga lõpuks istub seal hoopis väga rahulikult raamatut sirviv inimene. Kas seda juhtub sageli, et algne mõte muutub tegemise käigus millekski muuks?
Jaa, üsna sageli juhtub seda. Kuna savi vajab sageli pikemat aega tahenemiseks ja uue kujuga harjumiseks, enne kui sellega edasi saab toimetada, siis selle tahenemise ajal sageli ka mu enda meel tehtava osas muutub. Mõnigi algul huvitavana tundunud mõte jõuab vanaks saada enne, kui teos ise valmis saab. Eriti kui püüan mingist intensiivsemast emotsioonist, mida on keeruline pikalt aktiivsena hoida, lähtuda! Ma viskan palju pooleli jäänud asju minema kogu aeg.
Näitus, mille peagi Migas avame, kannab nime „Tarbekunst“. See on skulptuurinäituse kohta päris ootamatu pealkiri. Kuidas sa selle nimeni jõudsid ja mida „tarbekunst“ sinu enda jaoks selle näituse kontekstis tähendab? Miga puhul saab see pealkiri veel ühe kihi juurde, sest meie ei hakka neid teoseid ainult vaatama, vaid sõna otseses mõttes nende keskel elama ehk „tarbima“.
Loomulikult on igas valdkonnas mitte nii otsese kasutusväljundiga asju, aga juba ainuüksi selle vahe välja toomine, et on justkui kasutatavad ja mitte kasutatavad kunstiteosed, tundub vale! Kui vaatad mingit teost, siis kas sa mitte ei kasuta seda, mida näed?! Kas siis mingi meeleolu muutuse esile kutsumiseks või millestki teadlikuks saamiseks näiteks. Kas arhitektuur on siis mitte tarbitav? Ma saan ka aru sellest vahest, et iga teos ei kõneta kõiki ja selles mõttes saab „tarbimis“ vahe just selliste asjade ja nähtuste vahele tõmmata, mis meeldivad ja mis mitte, aga teha ette sellist vahet, et on tarbekunst ja kunst ilma tarbeta, on veider. Nii et see pealkiri on sarkastiline ja siis ma olen seda oma töödega proovinud rõhutada võib-olla?!
Meie jaoks on natuke pöörane mõte tuua skulptuurinäitus 36 ruutmeetrile, mis on samal ajal meie kodu. Kas sa mõtled neid töid valides ka sellele, et me hakkame nende figuuridega päriselt koos elama?
Jaa, ja neid kasutamagi! Proovin leida Teile erinevaid võimalusi selleks!
Igaks juhuks küsin ka, et ega sa pole hakanud meie pärast väiksemaid skulptuure tegema :)
Well, keraamika puhul on ahju suurus alati üheks esimeseks piiravaks kriteeriumiks selle osas, kui suuri esemeid saab teha. Muidugi on võimalus ka erinevatest tükkidest kokku ehitada suuremaid asju, aga see nõuab ka üsna palju planeerimist. Nii et ei. Pigem olen isegi pisut suuremaid hakanud tegema vahepeal. Mu meelisformaat ongi selline umbes 30 × 30 × 30 cm.
Kui me elame mitu kuud sinu figuuride keskel, siis mida sa loodad, et juhtub? Mitte skulptuuridega, loodetavasti ei jookse meie lapselaps Aksel neid maha, vaid meiega?
Hmmm, hiromantiaga ei tegele ja provokatiivsetele küsimustele ei vasta! : )
Kas sulle kui kunstnikule meeldib mõte, et sinu teos muutub kellegi kodus igapäevaelu osaks, mitte ei jää „kunstiteoseks“, mida vaadatakse distantsilt? Kas sellises olukorras muutub teos sinu jaoks ise ka kuidagi teistsuguseks?
Ikka meeldib! Mulle just meeldib keraamika puhul see, et ühel päeval võin tegeleda kruusidega, teisel skulptuuridega ja siis jälle näiteks vaagnatega! Ma vajan vaheldust ja need erinevad väljundid pakuvad ka mitmekülgset võimalust materjaliga mängimiseks.
Kas oled valmis pisut rääkima, mida näitusel näha saame? Kas sellel näitusel saab olema mõni teos, mille näitamine just Migas on sulle endale kuidagi eriline?
Laias laastus on seal erinevaid tarbevorme, mis suuremal või vähemal määral omavad ka mingit kunstilist vormi. Aga Linnusöögimaja on kindlasti väljakutse. Samuti on huvitav üks ammune mõte vahelduvast ekspositsioonist mida näituse pika lahtioleku ajal on võimalik täiendada!
See mudimine andis tuttava turvalise koduse tunde ja võib-olla ka teadmise, et elu jätkub ka peale seda tundi ja maandas mingit ebamugavustunnet ilmselt!?
Sa mainid ühtlasi, et lähed modelleerides meditatiivsesse seisundisse. Kui palju sa üldse tead ette, milline figuur või teos lõpuks välja tuleb? Kas sina juhid materjali või vastupidi?
Tegelikult ei tea üldse! Kunagi ei tea! Protsess on minu kontrolli all ainult kuni esimesse põletusse minemiseni, sealt edasi on alati teadmatus. Materjaliga see toimib mõlemat pidi! Harilikult on mul ju algne plaan olemas millegi tegemiseks ja vähemalt algul ma sunnin ikka oma tahet peale ainele, aga kui siis protsessi käigus materjalipoolsed pakkumised tunduvad samuti huvitavad, siis lähen tihti hea meelega nendega kaasa! Ma suhtun siiani modelleerimisse kui meditatsiooni materjaliga. Kui mängu.
„Offiga“ midagi sellist ju juhtus. Alguses pidi see olema teos multitasking’ust, aga lõpuks istub seal hoopis väga rahulikult raamatut sirviv inimene. Kas seda juhtub sageli, et algne mõte muutub tegemise käigus millekski muuks?
Jaa, üsna sageli juhtub seda. Kuna savi vajab sageli pikemat aega tahenemiseks ja uue kujuga harjumiseks, enne kui sellega edasi saab toimetada, siis selle tahenemise ajal sageli ka mu enda meel tehtava osas muutub. Mõnigi algul huvitavana tundunud mõte jõuab vanaks saada enne, kui teos ise valmis saab. Eriti kui püüan mingist intensiivsemast emotsioonist, mida on keeruline pikalt aktiivsena hoida, lähtuda! Ma viskan palju pooleli jäänud asju minema kogu aeg.
Näitus, mille peagi Migas avame, kannab nime „Tarbekunst“. See on skulptuurinäituse kohta päris ootamatu pealkiri. Kuidas sa selle nimeni jõudsid ja mida „tarbekunst“ sinu enda jaoks selle näituse kontekstis tähendab? Miga puhul saab see pealkiri veel ühe kihi juurde, sest meie ei hakka neid teoseid ainult vaatama, vaid sõna otseses mõttes nende keskel elama ehk „tarbima“.
Loomulikult on igas valdkonnas mitte nii otsese kasutusväljundiga asju, aga juba ainuüksi selle vahe välja toomine, et on justkui kasutatavad ja mitte kasutatavad kunstiteosed, tundub vale! Kui vaatad mingit teost, siis kas sa mitte ei kasuta seda, mida näed?! Kas siis mingi meeleolu muutuse esile kutsumiseks või millestki teadlikuks saamiseks näiteks. Kas arhitektuur on siis mitte tarbitav? Ma saan ka aru sellest vahest, et iga teos ei kõneta kõiki ja selles mõttes saab „tarbimis“ vahe just selliste asjade ja nähtuste vahele tõmmata, mis meeldivad ja mis mitte, aga teha ette sellist vahet, et on tarbekunst ja kunst ilma tarbeta, on veider. Nii et see pealkiri on sarkastiline ja siis ma olen seda oma töödega proovinud rõhutada võib-olla?!
Meie jaoks on natuke pöörane mõte tuua skulptuurinäitus 36 ruutmeetrile, mis on samal ajal meie kodu. Kas sa mõtled neid töid valides ka sellele, et me hakkame nende figuuridega päriselt koos elama?
Jaa, ja neid kasutamagi! Proovin leida Teile erinevaid võimalusi selleks!
Igaks juhuks küsin ka, et ega sa pole hakanud meie pärast väiksemaid skulptuure tegema :)
Well, keraamika puhul on ahju suurus alati üheks esimeseks piiravaks kriteeriumiks selle osas, kui suuri esemeid saab teha. Muidugi on võimalus ka erinevatest tükkidest kokku ehitada suuremaid asju, aga see nõuab ka üsna palju planeerimist. Nii et ei. Pigem olen isegi pisut suuremaid hakanud tegema vahepeal. Mu meelisformaat ongi selline umbes 30 × 30 × 30 cm.
Kui me elame mitu kuud sinu figuuride keskel, siis mida sa loodad, et juhtub? Mitte skulptuuridega, loodetavasti ei jookse meie lapselaps Aksel neid maha, vaid meiega?
Hmmm, hiromantiaga ei tegele ja provokatiivsetele küsimustele ei vasta! : )
Kas sulle kui kunstnikule meeldib mõte, et sinu teos muutub kellegi kodus igapäevaelu osaks, mitte ei jää „kunstiteoseks“, mida vaadatakse distantsilt? Kas sellises olukorras muutub teos sinu jaoks ise ka kuidagi teistsuguseks?
Ikka meeldib! Mulle just meeldib keraamika puhul see, et ühel päeval võin tegeleda kruusidega, teisel skulptuuridega ja siis jälle näiteks vaagnatega! Ma vajan vaheldust ja need erinevad väljundid pakuvad ka mitmekülgset võimalust materjaliga mängimiseks.
Kas oled valmis pisut rääkima, mida näitusel näha saame? Kas sellel näitusel saab olema mõni teos, mille näitamine just Migas on sulle endale kuidagi eriline?
Laias laastus on seal erinevaid tarbevorme, mis suuremal või vähemal määral omavad ka mingit kunstilist vormi. Aga Linnusöögimaja on kindlasti väljakutse. Samuti on huvitav üks ammune mõte vahelduvast ekspositsioonist mida näituse pika lahtioleku ajal on võimalik täiendada!
Kommentaarid