Olen viimaste kuude jooksul tutvunud erinevate minimajade lugudega ning kuna jaapani arhitekti Keisuke Oka "Arimaston" põhjustas palju vastukaja, otsustasin ka edaspidi jagada erilisemaid arhitektuurilisi näiteid, mis on kas üllatanud või muul põhjusel silma jäänud.
Hollandi valitsus propageeris 60ndate lõpus eksperimentaalsete ja odavate elamute ehitamist ning toetas seda programmi ka riigieelarvest. Minimajade ehitamine oli tollal Hollandis aktuaalne teema. Samal perioodil kavandas arhitekt Piet Blom kuulsad Rotterdami kuubikmajad, kuid arhitekt Dries Kreijkamp otsustas luua uue eksperimentaalse elamukompleksi, mis koosnes kerakujulistest majadest.
Prototüübi ehitas ta oma aeda, kus ta ka ise elas. Koduaias paigaldati keraelamu otse maapinnale, kuid ehitusreeglite ja koostööpartnerite mõjul ehitati linnakus majad siiski silindrikujulistele alustele. Ehitustööd algasid 80ndate alguses ja kestsid umbes viis aastat, mille käigus rajati Den Boschi linna, kanali vahetusse lähedusse, 50st kerakujulisest majast koosnev Bolwoningen`i nime kandev linnak.
Kreijkamp sai majade ehitamiseks inspiratsiooni looduse kerakujulistest vormidest, uskudes, et kumerad kujundid on inimese jaoks loomulikum elukeskkond. "Me elame ümmargusel planeedil, me oleme sündinud ümarast vormist — miks mitte ka elada kerakujulises majas?" on ta mitmes intervjuus maininud. Bolwoningeni majad koosnevad kahest põhielemendist, silindrilisest alusest, kus asuvad panipaigad ja tehnilised ruumid, ning klaaskiust kerast, kus on kokku kolm korrust.
Majade põrandapind on 55 m² ning elamu diameeter 5,5 meetrit. Korruseid ühendab keerdtrepp. Esimesel korrusel asub magamistuba, keskmisel korrusel vannituba ning kõrgeimal korrusel avar elutuba koos köögiga. Suured, ümarad aknad — mida on iga maja kohta lausa 11 — loovad valgusküllase ruumi ning avaruse ja pakuvad panoraamvaateid ümbruskonnale.
Ehituse kiirus ja efektiivsus olid Bolwoningeni projektis olulised. Majad toodeti Rotterdami tehases ja pandi kohapeal kokku vaid ühe päevaga. Kerakujulise struktuuri tõttu olid majad kerged, vaid 1250 kg ning väga energiasäästlikud.
Kuigi Kreijkamp unistas projekti edasiarendusest, sealhulgas mitme kerakujulise elamismooduli ühendamisest ja seeläbi uute võimaluste loomisest, jäi Bolwoningen tema ainukeseks eksperimendiks. 90ndate keskpaigas tekkisid mõnes majas praod ja katused kippusid läbi laskma ning üks maja hakkas vajuma. Seetõttu kaaluti isegi Bolwoningeni lammutamist, kuid otsustati siiski majad rekonstrueerida. Kuigi omavalitsus loobus edasiste sarnaste projektide tellimisest, päästsid restaureerimistööd Bolwoningeni arhitektuurilise pärandina.
Hoolimata takistustest ei andnud Kreijkamp alla. Ta arendas oma kontseptsiooni edasi, luues tuule- ja päikeseenergial töötavaid ujuvaid kerakujulisi maju, mis olid varustatud paatidega. Ta leidis isegi tehase Dubais, mis oleks suutnud neid toota. Kahjuks ei realiseerunud need ideed kunagi. Bolwoningen jäi selle eksperimenteerimise ajastu sümboliks, pakkudes tänini inspiratsiooni ning olles sarnaselt kuubikmajadele Rotterdamis omaette vaatamisväärsus.
Kreijkampi innovaatiline lähenemine ja julgus mõelda raamidest väljaspool inspireerivad aga tänini nii arhitekte kui disainereid.
Fotod: Jaap Joris Vens, Gili Merin, grotevriendelijkereus
///
Korruseid: 3
Põrandapinda: 55 m²
Aknaid: 11
Nurki: 0
Prototüübi ehitas ta oma aeda, kus ta ka ise elas. Koduaias paigaldati keraelamu otse maapinnale, kuid ehitusreeglite ja koostööpartnerite mõjul ehitati linnakus majad siiski silindrikujulistele alustele. Ehitustööd algasid 80ndate alguses ja kestsid umbes viis aastat, mille käigus rajati Den Boschi linna, kanali vahetusse lähedusse, 50st kerakujulisest majast koosnev Bolwoningen`i nime kandev linnak.
Kreijkamp sai majade ehitamiseks inspiratsiooni looduse kerakujulistest vormidest, uskudes, et kumerad kujundid on inimese jaoks loomulikum elukeskkond. "Me elame ümmargusel planeedil, me oleme sündinud ümarast vormist — miks mitte ka elada kerakujulises majas?" on ta mitmes intervjuus maininud. Bolwoningeni majad koosnevad kahest põhielemendist, silindrilisest alusest, kus asuvad panipaigad ja tehnilised ruumid, ning klaaskiust kerast, kus on kokku kolm korrust.
Majade põrandapind on 55 m² ning elamu diameeter 5,5 meetrit. Korruseid ühendab keerdtrepp. Esimesel korrusel asub magamistuba, keskmisel korrusel vannituba ning kõrgeimal korrusel avar elutuba koos köögiga. Suured, ümarad aknad — mida on iga maja kohta lausa 11 — loovad valgusküllase ruumi ning avaruse ja pakuvad panoraamvaateid ümbruskonnale.
Ehituse kiirus ja efektiivsus olid Bolwoningeni projektis olulised. Majad toodeti Rotterdami tehases ja pandi kohapeal kokku vaid ühe päevaga. Kerakujulise struktuuri tõttu olid majad kerged, vaid 1250 kg ning väga energiasäästlikud.
Kuigi Kreijkamp unistas projekti edasiarendusest, sealhulgas mitme kerakujulise elamismooduli ühendamisest ja seeläbi uute võimaluste loomisest, jäi Bolwoningen tema ainukeseks eksperimendiks. 90ndate keskpaigas tekkisid mõnes majas praod ja katused kippusid läbi laskma ning üks maja hakkas vajuma. Seetõttu kaaluti isegi Bolwoningeni lammutamist, kuid otsustati siiski majad rekonstrueerida. Kuigi omavalitsus loobus edasiste sarnaste projektide tellimisest, päästsid restaureerimistööd Bolwoningeni arhitektuurilise pärandina.
Hoolimata takistustest ei andnud Kreijkamp alla. Ta arendas oma kontseptsiooni edasi, luues tuule- ja päikeseenergial töötavaid ujuvaid kerakujulisi maju, mis olid varustatud paatidega. Ta leidis isegi tehase Dubais, mis oleks suutnud neid toota. Kahjuks ei realiseerunud need ideed kunagi. Bolwoningen jäi selle eksperimenteerimise ajastu sümboliks, pakkudes tänini inspiratsiooni ning olles sarnaselt kuubikmajadele Rotterdamis omaette vaatamisväärsus.
Kreijkampi innovaatiline lähenemine ja julgus mõelda raamidest väljaspool inspireerivad aga tänini nii arhitekte kui disainereid.
Fotod: Jaap Joris Vens, Gili Merin, grotevriendelijkereus
///
Korruseid: 3
Põrandapinda: 55 m²
Aknaid: 11
Nurki: 0
KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED (FAQ):
Mis on Mikrogalerii ja kuidas see erineb tavagaleriist?
📌 Mikrogalerii on rajamisel olev kunstigalerii Tartus, Lubja tänaval. Nõukogude-aegset garaažipiirkonda kutsutakse Mikro-Veneetsias. Mikrogalerii eesmärgiks on tegutseda väikesel pinnal, et hoida kommunaalkulud madalal, et suurem osa kunstiprogrammi jaoks leitud rahast jääks loojatele ja galerii eestvedajatele. Galerii rajamisel järgitakse jätkusuutlikkuse põhimõtteid, sealhulgas energiasäästlikkust ja alternatiivenergia kasutamist, ning sama kehtib ka kunstiprogrammi kohta.
Kuidas toetada Mikrogalerii projekti?
📌 Mikrogalerii kodulehel on võimalik teha otsetoetusi, mis aitavad galerii ehitamist rahastada.
📌 Ostes Maikro teoseid, toetad samuti Mikrogalerii valmimist – iga teose ostuga panustad 15-25€ uue kontseptisooniga galerii ehitusse, iga postkaardi ostuga toetad galerii valmimist 1€-ga. 👉 Toeta siin
📌 Koostööpartneriks tulemine – kui soovid Mikrogaleriiga koostööd teha võta meiega ühendust. 👉 Tutvu meie koostööpartneritega ja koostöövõimalustega.
Kommentaarid