Täna panime Kailiga värsked Maikro sõnumitega T-särgid selga ja otsustasime Tartu Kultuurikandja galale minna. Mõni võib nimetada seda turunduseks, mina ütlen, et minimalistlik garderoob on kahaneva eluviisi üks alustalasid! Loosungeid hõigati galal välja teisigi. Meie tahtsime kaasa elada Mariale, Taavile ja Tartu Filmifondile ning sellesuvist lemmikut, Haldit oli ka huvi kuulata.

Kohale jõudes avastasin, et enamus inimesi Tartu kultuuriväljalt ma enam ei tunne ning hiljem pidin tõdema, et ka paljudest laval välja hõigatud nominentidest ja sündmustest polnud varem midagi kuulnud. Küllap kultuuripealinna müra sees polnudki võimalik kõigil välja paista. Seda enam oli hea meel Maria ja Taavi üle. Filmifond oli juba nagunii rahvusvaheliste ja riiklike auhindade laviini alla mattunud, nii et Tartu Kultuurikandja oleks neile olnud pigem nagu linnapoolne "no, tore kah, et siin tegutsete" stiilis õlapatsutus.

Kui ühes nominatsioonis hõigati lavale Risto Joost „Turandot“ dirigeerimise eest, meenus, et meil olid ju ka ooperisse piletid ostetud, mille sügisel veel tutvuste kaudu ümber vahetasime, kuna ajad ei klappinud ning väljamüüdud etendustele oli raske uut aega leida. Meenus, et see sai lõpuks sõbrapäeva lähedale paika. Hiljem vaatasin, et „Turandot“ oligi juba paar päeva tagasi ära olnud. Panin ooperisse mitteilmumise samuti vinduva haiguse süüks. Vähemalt polnud ma üksi, ka Kaili oli selle unustanud. Romantiline ooperielamus jäi küll olemata, kuid vähemalt saime kahekesi oma mälu hapruses solidaarselt ühineda.

Võib-olla on see märk, et minimalismi nimel ei tohiks ainult asjadest loobuda, vaid tuleb ka infovälja pisut koomale tõmmata. Vähem sündmusi, vähem tähelepanu nõudvaid tähtpäevi, vähem tunnet, et igal hetkel peab kõikjal kohal olema? Samas, kui selle loogikaga edasi minna, võiks järgmine samm olla „kultuuri mikrokogemine“... käid ühel sündmusel, kuulad üht laulu, vaatad üht kunstiteost ja tunned, et oled kogu spektri ära kogenud. Või siis lihtsalt otsustad, et juba tead, kuidas midagi välja näeb, kuidas miski kõlab ning jätad üldse minemata. Loodan, et minus räägib ikka veel see vinduv külmetuspisik, eks näe. Kui paari kuu pärast avastan, et olen kogu oma kultuuritarbimise viinud tasemele „vaatasin plakatit ja tundsin elamuse ära,“ siis võib-olla tuleb tunnistada, et minimalism ongi oma loomuliku lõpuni jõudnud...

Kuna täna tutvustati laval Tartu 2024 sündmusi peamiselt grandioossete numbrite kaudu, siis mul on välja pakkuda nagu ikka natuke nanostatistikat.

Haiguse kestus: 12 päeva (vähemalt 11 rohkem, kui oleks meeldinud).

Unustatud sündmusi: vähemalt 1 (võib-olla rohkemgi, praegu lihtsalt rohkem ei meenu).

T-särgi komplimente: 1 (aga see oli Kaililt... mitte, et see vähem loeks).

Kultuuripealinna sündmuste mürafoon: 120 dB (ehk umbes nagu kettsaag, mis töötas kogu aasta vältel).

Mikrogalerii arengutempo: 1 samm edasi, 1 samm tagasi