Käima on läinud aasta, mis meie jaoks avab täiesti uue lehekülje. Oleme lõpetanud või õigemini tõmbame veel hoogsalt alanud nädalal jooni alla Haki galerii tegemistele. Eelmise aasta lõpus lahkusin Estonian Fashion Festivali turundusjuhi kohalt ning tänasega lõpetan turundusteenuste pakkumise Tartu Loomemajanduskeskuses. Väikse koormuse jätsin alles Hopp disainipoe turundajana, et sissetulekud päris nullilähedaseks ei muutuks, aga ülejäänud regulaarsed tööalased tegevused olen lõpetanud, et keskenduda Mikrogalerii planeerimisele ja ehitamisele. Erilist hirmu pole, kuigi ehmatavalt suure elektriarve saabumine postkasti tekitas kerge ärevuse küll. Seda enam tundub aga kahanev tulevik, mille eesmärgiks on muuhulgas ka kommunaalarvete kahandamine, helge. Muidugi võib juhtuda, et paari kuu pärast otsin taas püsivamat sissetulekut, aga hetkel olen siiski optimistlik... olen keerulisematest olukordadest end välja vedanud. Praegune on vähemalt väga inspireeriv.
Olles täna loomeka meeskonnas kahanemisest rääkinud, mille Kailiga oleme ette võtnud ning tagasisidest mõistnud, et see kõnetab paljusid, otsustasin pisut guugeldada, kas selle kohta ka internetis midagi leidub. Leidus. Wikipedias oli artikkel kahanevatest linnadest ning rahvusvahelistest teadusartiklitest leidsin samuti viiteid kahanemise teooriatele. Pole siin ilmas midagi uut. Meenus Voronja rabarberiborši leiutamine, mille üle aastaid uhke olin, ning mis nagu hiljem selgus, oli mitusada aastat tagasi vanausuliste retseptivaramus juba olemas. Täiesti loogiline, et kahanemine on samuti teooriates ammu läbi hekseldatud. Kui olen jõudnud artiklid läbi lugeda, teen neist kunagi ka kokkuvõtte. Praegu aga lühidalt, miks meie selleni jõudsime.
Esmalt muidugi meie enda energiavoog, mis vanusega kaasuvalt paratamatult vähenenud on, ning mis meile ikka ja jälle meelde tuletas, et lõputu kasvamisega enam kaasa minna ei saa, kuna teeme sellega vaid tööd juurde ning isegi kui palkame iga töölõigu jaoks uue inimese, tuleb ka meil aina rohkem tööd teha, et kõigile palgad välja teenida ning me ei tahtnud end surnuks töötada.
Teiseks, aina suuremates ruumides tegutsemine tõi kaasa aina suuremad halduskulud, mille tipuks tuli aeg-ajalt maksta ka üsna kopsakaid elektriarveid ning need viimased tuli tihti tasuda enda töötasu arvelt. Suurim probleem kultuuri rahastamisel ongi ehk see, et enamus eelarvest jookseb valdkonnast välja – halduskulud, tehnika soetamised või rent, turvateenused, transport, kindlustused ja muu taoline mis tuleb ära maksta ning kui siis veel midagi alles on, siis sellest piskust peab jaguma loojatele. Kahanemise eesmärgiks on viia kaasnevate kulude maht eelarves vähemusse, et enamus raha jääks edaspidi eestvedajatele ja loojatele, ehk inimestele, kes sisuloomesse panustavad.
Kolmandaks, on mul plaanis 7 aasta ja 2 kuu pärast pensionile jääda ning ma väga soovin, et selleks ajaks oleksid mu elamise ja galerii pidamise kulud viidud nii madalale, et ma ei peaks enam tänasega võrreldes nii palju töötama.
Neljandaks, võiks linnas elades rohkem ära kasutada linnas elamise võimalusi. Elamine ei pea olema suur ja asju ei pea olema palju. Pigem võiks kasutada linnaruumi tervikuna eluruumi osana.
Ma ei tea veel, kui tihti ma suudan blogipostitusi teha, aga mõttes vähemalt nii tihti, et anda protsessidest, hirmudest, ebaõnnestumistest, probleemidest ja takistustest, sest neid kõiki satub sellele teekonnale rohkem, kui praegu arvatagi oskame, teada ning loomulikult tahan kajastada ka õnnestumisi, vau-hetki ja uusi teadmisi, mida sel teekonnal samuti kogeme, pole kahtluski.
Mis muud, kui võtame vabalt ja sukeldume kahaneva elu eksperimenti! Oleme küll alguses, aga tunne on, nagu oleksime juba ühe jalaga minimalistlikus paradiisis, millest annab tunnistust ka Kaili poolt eilse päeva jooksul kokku kogutud mitme kasti jagu asju, mille täna uuskasutuskeskusesse viime.
Täna küll unistame Mikrogalerii õdusatest eluruumidest ja väikesest, aga täiuslikust galeriipinnast, aga homme võime juba avastada, et millelegi väga olulisele pole mikromajas absoluutselt ruumi jäänud, ning sisetunne ütleb, et jõuame oma otsust rohkem kui korra kahetseda, aga eks näis, ärme rutta sündmustest ette. Astume seda teekonda sammhaaval!
PS. Foto on tehtud 2018. aastal, kui korraldasime Tiit Silla esimeses mikromajas Voronja korternäituse XXI, kus esitlesime Jaak Kikase kahe pildi näitust „Pardid ja rabarberid“. Foto tegemise inspiratsiooniks, mille klõpsas Eesi Raa, oli tunne ja soov, et me tuleme siia tagasi.
///
Mikrogalerii ehitamise fondi kogutud raha: 5105€
Joonistatud Mikrogalerii versioone: 1, mille mina küll visandasin, aga tegelikult oli Kaili selle unetul ööl juba detailselt välja mõelnud.
Vaidlusi teemal „Kas meil on ikka tõesti seda vaja?“: 0, aga oleme üsna kindlad, et see number lähikuudel muutub.
Ärajäänud „hädavajalikud“ impulsiivostud: 8, sealhulgas mantel Saikos, mida ma vähemalt 3 korda proovimas olen käinud, aga tahtejõu kasvatamise eesmärgil siiski ostmata jätsin.
Inspiratsioonina vaadatud mikromajade pilte ja videosid: 28, millest vähemalt pooled olid täiesti ebapraktilised.
Pensioni jäänud: 7 aastat ja 2 kuud.
Kommentaarid