Kui esitlused algasid, tuli välja, et kõik olid lähenenud väga fantaasiarikkalt. Seesama Soon astus lavale viieliikmelise grupiga, tehes kolmeosalise etteaste, mis oli midagi muusikali ja etenduskunsti vahepealset. Unustasin end seda vaatama, aga kui tulid järgmised ülesastumised, hakkasin taas muretsema, sest mul polnud ju ka etendust ette valmistatud. Tahtsin taas vaikselt välja hiilida, aga see muidugi ei õnnestunud, sest juba hõigatigi mind lavale.

Laval olles pistsin käe taskusse ja tõmbasin sealt välja kujuteldava näituse ja ütlesin, et Mikrogalerii saab olema nii väike, et selle näitused mahuvad isegi taskusse ning neid on mugav kaasa võtta. Kõik. Vaikus. Tundsin, et olen läbi kukkunud, kui Soome žüriist tõusis keegi aeglaselt püsti, samal ajal veel aeglasemalt plaksutades ja tänades kõige lühema ja efektsema müügikõne eest ning lisades, et mu esitlus on ühtlasi ka suurepärane näide ressursisäästlikusest, ei mingit kostüümide õmblemist, lavakujunduse ehitamist ega mikrofonide rentimist. On ainult suurepärane idee.

Tasapisi hakkasin mõistma, et olen vist selle konkursi võitnud. Nii oligi. Eripreemiaks sain kujuteldava Soome sauna, mis mahtus muideks ka taskusse. See kõik oli väga ressursisäästlik. Mille peale ärkasin.