„Vaevalt ma sel korral näitusest kirjutan,“ vastan Kaili küsimusele, et miks sa fotoka kaasa võtad: “Aga igaks juhuks siiski, kes teab,“ lisan veel, kui Nikon näpus juba auto poole teel olen.
Subbi avamisel on rahvast murdu, lausa niipalju, et isegi ERMi mõõtu ruumides on õhk pisut paksuks hingatud, nagu oleks näitusel lisaks maalidele eksponeeritud ka kõigi külaliste hingetõmbed. Tegelikult päris huvitav näitusemõte, jõudsin veel mõelda, kui igaks juhuks sähvatuse siiski kohe peast pühkisin. „Me siiski kahaneme,“ tuletasin endale meelde, mitte ei tee tööd juurde... kuigi välja mõelda, kuidas inimeste hingetõmbeid esitleda, ahvatleb siiani.
Subbi avamisel on rahvast murdu, lausa niipalju, et isegi ERMi mõõtu ruumides on õhk pisut paksuks hingatud, nagu oleks näitusel lisaks maalidele eksponeeritud ka kõigi külaliste hingetõmbed. Tegelikult päris huvitav näitusemõte, jõudsin veel mõelda, kui igaks juhuks sähvatuse siiski kohe peast pühkisin. „Me siiski kahaneme,“ tuletasin endale meelde, mitte ei tee tööd juurde... kuigi välja mõelda, kuidas inimeste hingetõmbeid esitleda, ahvatleb siiani.
Paratamatult meenusid ka Haki ajad, kui rahvarohkemad avamised tuli õhu puudumisel eesruumi ümber suunata või oli vaja kõnedeblokki nõnda ümber disainida, et need kõlaksid sama lühikeselt nagu haikud. Õnneks sai ERMis vestibüülist kohe näitusesaali imbuda, kus oli võimalik inimtühjas, aga maalidega täidetud ruumis juba Subbi loominguga suhestuda. Ja tõesti vabandust korraldajate ees, seda ei sundinud meid tegema ei ignorantsus, ega huvipuudus, vaid pigem kultuurikorraldaja karmavõlg (oeh, selle ma mõtlesin nüüd küll lihtsalt vabanduseks välja... vabandan ka selle eest).
Näitusevaatamise katkestas Maria, kes sisenes lavale nagu peategelane, keda sa oled etenduse algusest oodanud, aga kelle sisenemine tuleb ikkagi üllatusena. Fotodel poseeritud (kes aru ei saanud, siis tegu oli Kilgi Mariaga), rääkisime Subbist, siis Suumannist, kelle maal hetkel Osta oksjonil üleval on ning seejärel jõudsime väga emotsionaalselt ja kõvahäälselt ära rääkida ka erinevad kinnisvara-uudised ning neid jagus. Kui ma oleksin seda vestlust Voronjas kogemata pealt kuulnud, saanuks sest veel samal õhtul galeriivestlus, kus oleks olnud paras annus irooniat, enesekriitikat ja elu muidugi ka. Ebaviisakas oleks lihtsalt seda kõike praegu ümber jutustada, tegu oli siiski väga hea kunstniku avamisega, aga ma arvan, et seda teate te isegi.
Kõige olulisem sündmus juhtus aga fotoseina juures, kui Maria meid taas pildile käsutas, samal ajal, kui kuraator kõnet pidas. Kaili miskpärast otsustas algul veel seda ignoreerida ja siis pidi nii Maria kui minagi veel häält tõstma, et ta kindlasti tuleks, sest mina juba istusin näituse tunnusmaali „Valge maja“ ees ning olukord kiskus üsna piinlikuks, sest rahvas viskas meie suunas etteheitvaid pilke või arvasid nad, et tegu on avamiseperfomance`iga. Kui Kaili lõpuks saabus, ning piltki sai tehtud, konstateerisime, et nüüd sai siis Itaalias ka käidud.
Nali (kui seda naljaks muidugi saab üldse nimetada) seisnes selles, et plaanisime märtsis Molini di Triorasse sõita, et Malle Leisi residentuuris "Tee kadunud linna" mõtteid koguda, aga elu tegi korrektiive ning nüüd me plaanime seda kõike teha kunagi sügisel (rõhuasetus sõnal kunagi).
Nii et kui keegi küsib, miks ma fotokat kaasas kannan (avamiselgi seda muideks päris mitu korda tehti), siis vastus on lihtne: „See on odavam kui teraapia ja loob vähemalt illusiooni, et ma tean, mida ma teen“. Ja noh, kunagi võib ju keegi küsida: “Kas sa Subbi näitust nägid?” ja mina saan siis rahulikult vastata: “Ei, ainult ei näinud, ma käisin selle nimel isegi Itaalias.”
Näitusevaatamise katkestas Maria, kes sisenes lavale nagu peategelane, keda sa oled etenduse algusest oodanud, aga kelle sisenemine tuleb ikkagi üllatusena. Fotodel poseeritud (kes aru ei saanud, siis tegu oli Kilgi Mariaga), rääkisime Subbist, siis Suumannist, kelle maal hetkel Osta oksjonil üleval on ning seejärel jõudsime väga emotsionaalselt ja kõvahäälselt ära rääkida ka erinevad kinnisvara-uudised ning neid jagus. Kui ma oleksin seda vestlust Voronjas kogemata pealt kuulnud, saanuks sest veel samal õhtul galeriivestlus, kus oleks olnud paras annus irooniat, enesekriitikat ja elu muidugi ka. Ebaviisakas oleks lihtsalt seda kõike praegu ümber jutustada, tegu oli siiski väga hea kunstniku avamisega, aga ma arvan, et seda teate te isegi.
Kõige olulisem sündmus juhtus aga fotoseina juures, kui Maria meid taas pildile käsutas, samal ajal, kui kuraator kõnet pidas. Kaili miskpärast otsustas algul veel seda ignoreerida ja siis pidi nii Maria kui minagi veel häält tõstma, et ta kindlasti tuleks, sest mina juba istusin näituse tunnusmaali „Valge maja“ ees ning olukord kiskus üsna piinlikuks, sest rahvas viskas meie suunas etteheitvaid pilke või arvasid nad, et tegu on avamiseperfomance`iga. Kui Kaili lõpuks saabus, ning piltki sai tehtud, konstateerisime, et nüüd sai siis Itaalias ka käidud.
Nali (kui seda naljaks muidugi saab üldse nimetada) seisnes selles, et plaanisime märtsis Molini di Triorasse sõita, et Malle Leisi residentuuris "Tee kadunud linna" mõtteid koguda, aga elu tegi korrektiive ning nüüd me plaanime seda kõike teha kunagi sügisel (rõhuasetus sõnal kunagi).
Nii et kui keegi küsib, miks ma fotokat kaasas kannan (avamiselgi seda muideks päris mitu korda tehti), siis vastus on lihtne: „See on odavam kui teraapia ja loob vähemalt illusiooni, et ma tean, mida ma teen“. Ja noh, kunagi võib ju keegi küsida: “Kas sa Subbi näitust nägid?” ja mina saan siis rahulikult vastata: “Ei, ainult ei näinud, ma käisin selle nimel isegi Itaalias.”
Jaga postitust sõpradega:
Mis on Mikrogalerii ja kuidas see erineb tavagaleriist?
📌 Mikrogalerii on rajamisel olev kunstigalerii Tartus, Lubja tänaval. Nõukogude-aegset garaažipiirkonda kutsutakse Mikro-Veneetsias. Mikrogalerii eesmärgiks on tegutseda väikesel pinnal, et hoida kommunaalkulud madalal, et suurem osa kunstiprogrammi jaoks leitud rahast jääks loojatele ja galerii eestvedajatele. Galerii rajamisel järgitakse jätkusuutlikkuse põhimõtteid, sealhulgas energiasäästlikkust ja alternatiivenergia kasutamist, ning sama kehtib ka kunstiprogrammi kohta.
Kuidas toetada Mikrogalerii projekti?
📌 Mikrogalerii kodulehel on võimalik teha otsetoetusi, mis aitavad galerii ehitamist rahastada.
📌 Ostes Maikro teoseid, toetad samuti Mikrogalerii valmimist – iga teose ostuga panustad 15-25€ uue kontseptsiooniga galerii ehitusse, iga postkaardi ostuga toetad galerii valmimist 1€-ga. 👉 Toeta siin
📌 Koostööpartneriks tulemine – kui soovid Mikrogaleriiga koostööd teha võta meiega ühendust. 👉 Tutvu meie koostööpartneritega ja koostöövõimalustega.
Kommentaarid