Esimese Mikro-Veneetsia biennaali toimumine langes kokku teleportatsiooni võidukäiguga. Esemeid oli juba varemgi edukalt teleportitud, nüüd tehti eksperimente ka elusolenditega. Otsustasime, et oma vaikse ja väikse jalajälje hoidmiseks, ei hakka kedagi kohale lennutama, vaid rendime selleks kohalikust teaduslaborist teleporteri, mille kallal Tõnu parajasti töötas. Õigemini oli Tõnul vaja pilootprojekti jaoks usaldusväärset keskkonda ning loomulikult olime nõus. Kõik sujus ootamatult hästi. Näitustele ilmusid teosed, millel polnud ei saatjat ega ka saatmisaega. Üks Itaalia kunstnik porteerus isegi isiklikult kohale – otse galeriisse, varavalges, kui udu alles jõelt tõusis. Ta naeratas malbelt, justkui oleks kogu reisi unes läbinud. Teised siiski ei riskinud. Arvati, et tehnoloogia pole veel päris ohutu. Ja ega olnudki.

Mõned kuud pärast biennaali, ühel aeglasel hommikul, ütlesin vaikselt, rohkem isegi endale kui Kailile, et ma pole enam tükk aega ühtegi unenägu näinud. Mitte isegi unenäo-varju, mitte midagi, mis ärgates hajuks nagu hingus aknaklaasil. Kaili noogutas kaeramachat segades, vaatas hetkeks läbi köögiakna naabriaeda ja vastas rahulikult: „Ma tean, et olen kunagi unes lennanud... aga ma ei tunne seda enam. See tunne... see, mis hoidis mind õhus... on kadunud.“ Nädalapäevad hiljem kerkis unede teema või õigemini nende puudumine uuesti esile. Olime otsustanud korraldada Mikrogalerii katusel kinoõhtu. Kandsime projektoriga vanale poolläbipaistvale linale, mis tekitas filmile peaaegu ujuva kvaliteedi, Johannssoni lummava “Last and First Men“, Tilda Swintoniga peaosas. Peale lõputiitreid ei tahtnud keegi veel koju minna. Õhk oli soe ja vein libises aeglaselt. Jäime katusele, nagu ka sõnad, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

„Ma olen teile ilmselt rääkinud oma kellatorni unenäost?“ võttis Annika kahtleval toonil jutujärje üle, kui olime Kailiga muuhulgas maininud oma unede kadumisest. Noogutasime, teadsime ilmselt kõik Annika tornilugu peast. Tegu oli üsna kummalise anomaaliaga. Annika uni lagunevast kellatornist, kuhu ta ikka ja jälle ronima pidi, kordus regulaarselt – mitte küll iga öö, aga piisavalt tihti, et seda üsna detailselt teistegagi jagada.

„Teate, ma ei mäleta enam mitte midagi, ma usun, et teadsin kunagi isegi, mitu astet seal tornis oli, millistest materjalidest see oli ehitatud, millised astmed kiiksusid, et neid vältida, millised vaated erinevatel korrustel avanesid, tundsin vahel isegi aknast tulevaid tuulepuhanguid,“ vuristas Annika ühe hingetõmbega ning peale veini rüüpamist lisas: „Nüüd ma ei mäleta enam isegi kus see torn asus.“

Me oleksime kõik võinud ja ilmselt tahtnudki vastata ühest suust, et see torn asub San Juan Parangaricutiroses. Annika oli seda meiega korduvalt jaganud. Aga hoidsime end miskipärast tagasi. Ilmselt ei tahtnud keegi, et ta lausa rituaalseks kujunenud une kadumise pärast veelgi halvemini oleks end tundnud ning mul oli isegi hea meel, et ta seda unenägu enam ei mäleta. Liiga tihti pidime sellele kaasa elama ning tõele au andes, oli tegu üsna raskepärase, võib öelda, et isegi õõvastava unega.

Ta kõnnib vanas, lagunenud linnas. Hilisemates unedes selgub, et linn asub Mehhikos, mis mattus Paricutí vulkaanipurske ajal laava ja tuha alla. Katastroofis jäi püsti ainult üks hoone – vana kivikiriku kellatorn, mis justkui trotsis looduse hukutavat jõudu. Torni katus on osaliselt sisse vajunud. Iga kord, kui ta unes tornini jõuab, peab ta valima, kas minna trepist üles või jääda alla. Kui ta valib trepi, siis need muutuvad iga astmega aina kitsamaks, kuni lõpuks on ta lausa liibunud tornikivide vahele, mis on siiani kattunud laavatolmuga. Ja siis… kõlab kell. Ainult üksainus löök. Tugev ja läbilõikav. See heliseb alati siis, kui ta jõuab torni tippu. Kõik muud helid sumbuvad tornis. Kui ta püüab appi hüüda, siis sõnad küll väljuvad suust, aga ei kõla. Vahel lendab mõni lind torniaknast sisse ning torni sattudes võib ta tiibadega rabistada kui tahes kõvasti, häält see esile ei kutsu. Aga see üks kellalöök kõlab alati nii heledelt: „Nagu oleks luust ja lihast läbi läinud.“ Selle lausega Annika tavaliselt oma loo ka lõpetab. Kella löömine ise aga tähistab tema ärkamist unest.

„Kummaline, et ma ei tunne une kadumise üle ei heameelt, ega ka kurbust. Ma tean, et midagi on kadunud. Aga tunne… tunne ei tulnudki kaasa,“ mainis Annika nagu muuseas, samal ajal veini juurde kallates. Suunasime oma pilgud Jassile, kes võttis juba tükk aega hoogu, et omalt poolt midagi lisada, kui vaikuse katkestas kellalöök. See kostus kaugemalt, mulle tundus, et kalmistu suunalt.

„Peetri kirik?“ küsisin pigem retooriliselt, aga sain siiski vastuseks: „Ma tean täpselt, mis kirikuga on tegu.“ Vaatasime kõik Annika poole, kes selle asemel, et õhku jäänud lauset lõpetada, rüüpas rahulikult veini, mis tänu soojale augustiõhtule oli selleks hetkeks ilmselt juba liiga leige, et seda nautida. Putukad sumisesid peaaegu kuuldamatult, nagu oleks keegi helinuppu vaiksemaks keeranud. Ja siis... kostus veel üks kellalöök. Palju lähemalt.

Keegi meist ei öelnud enam midagi. Annika pani klaasi aeglaselt lauale ja vaatas otse meie poole. Või pigem justkui läbi meie, läbi lina ja läbi kogu Mikro-Veneetsia. Sinna, kus hääletult voolas Emajõgi.
„See polnud Peetri kirik...“ ütles ta. „See kell… see on täpselt sama, mis mu unes.“
„Aga kui sa seda enam ei mäleta…“ alustasin vaikselt.
Annika muigas. „Mina ei mäletagi. Keegi teine… võib-olla just praegu… näeb seda und minu eest.“
Selle peale kostus veel üks löök. Seekord veel lähemal.

Jätkub...