Oli neid kõhklusi palju oli, aga ära nad kõheldud said ning nädal tagasi sai tehtud otsus, mis tagasiteed enam ei võimalda. Panime Tolstoi tänava majaosa, koos suure aia ja aiamaja, kahe kuuri, pööningu ja keldriga müüki. Kliendipäevani on veel küll nädalajagu aega ning meie kodu tuleb tänase seisuga lausa seitse huvilist vaatama, aga tegelikult on vaja ju ainult ühte, kes pakkumise vastu võtab ning olemegi valmis lõplikult oma senise elu kokku pakkima.
Kaili on tegelikult juba varakevadest saati sorteerinud, pakkinud ja ära andnud asju, mis pööningule kolides olid väga vajalikud, aga mida aastaid polnud keegi vajanud ning mis nüüd vaid tolmu kogusid. Nende seast tulid välja ka päris mitu väärtuslikku kunstiteost ja mapp minu enda maalidega, mis omal ajal jagamata või müümata jäid, aga enamjaolt rändasid asjad taas- ja uuskasutuspoodidesse ning mõned üksikud esemed võtsime ka kasutusse. Nende seas näiteks täiesti mittevajaliku tulnukamaski.
Läbi oleme ka mõelnud, mida teha majatäie vidinatega, kui peaks juhtuma, et uued elanikud neid endale ei soovi. Kõige kiiremaks variandiks on väikse laopinna rentimine, et sealt neid siis edasi uuele elule aidata. Enamus neist on kokku ostetud vanakraami ja antiigiturgudelt, võimalik, et kui meie neid omal ajal „vajasime“, lähevad need veel kellelegi korda. Väike ladu kõlab üldse hetkel lausa suurepärase lootuskiirena. Võibolla õnnestub meil asjade vabanemise osas lausa metsikuks muutuda ning kõigest lahti saada, aga miskipärast kahtlen selles ning vahelaost võib kujuneda omamoodi päästerõngas. Kuuldavasti ongi sel teekonnal kõige keerulisem senistest asjadest lahti laskmine, kui ollakse kahanenud, tullakse toime väga vähesega.
Pikalt mõtlesime, et mida peale hakata kahe antiikse uksega, millele on puidust nikerdatud, väikeseid lapsi pisut hirmutavad, üsna koledate meeste näod. Need sai kunagi ostetud Kultuurkapitali preemia eest, aga kasutusse neid võtta ei jõudnudki. Küllap lattu kolivad nemadki. Kui peaks kunagi juhtuma, et sõidame killavooriga Liguuria mägikülla, puhkusekorterisse, installeerime uksed sinna, kuskile peab ju trofeesein tekkima :) ning MIGAsse (nüüd ja edaspidi minimaja nimi) see kindlasti ei mahu.
Kaili alustas juba oma riidekapi inventuuriga, mina võtan alles hoogu, aga täna saime aru, et üle tuleb minna unisex-riietele, mis mõlematele sobivad. Mõned sellised riideesemed juba on ka ning Milano teise ringi disainilaadalt valisime samuti garderoobi vaid rõivaid, mis sobivad mõlemale. Et kui nüüd Kailit vahel üleelusuurustes asjades näete, pole ta uue moehullusega kaasa läinud, vaid kannab minu riideid. Mulle kahjuks kõik tema rõivad selga ei mahugi.
Tunne on veel vahepealne. Natuke nagu kahju ja nagu ei ole ka. Kui uuel nädalal MIGA ehitajaga kohtume ja teada saame, kas kõik meie unistused ja ka vajadused mahtusid ikka 35 m2 sisse, tekib ehk väike elevus järgmise sammu kiirendamisel. Või vastupidi?! Ei tea, ei tea... üks on kindel, tagasiteed enam pole. Sillad on põletatud!
PS. Foto klõpsas mõned aastad tagasi Andres Keil, kui meil mõlemal veel eraldi riidekapid olid ning mul lausa mitmekümne lipsuga sahtel, mis muideks siiani revideerimist ootab.
Läbi oleme ka mõelnud, mida teha majatäie vidinatega, kui peaks juhtuma, et uued elanikud neid endale ei soovi. Kõige kiiremaks variandiks on väikse laopinna rentimine, et sealt neid siis edasi uuele elule aidata. Enamus neist on kokku ostetud vanakraami ja antiigiturgudelt, võimalik, et kui meie neid omal ajal „vajasime“, lähevad need veel kellelegi korda. Väike ladu kõlab üldse hetkel lausa suurepärase lootuskiirena. Võibolla õnnestub meil asjade vabanemise osas lausa metsikuks muutuda ning kõigest lahti saada, aga miskipärast kahtlen selles ning vahelaost võib kujuneda omamoodi päästerõngas. Kuuldavasti ongi sel teekonnal kõige keerulisem senistest asjadest lahti laskmine, kui ollakse kahanenud, tullakse toime väga vähesega.
Pikalt mõtlesime, et mida peale hakata kahe antiikse uksega, millele on puidust nikerdatud, väikeseid lapsi pisut hirmutavad, üsna koledate meeste näod. Need sai kunagi ostetud Kultuurkapitali preemia eest, aga kasutusse neid võtta ei jõudnudki. Küllap lattu kolivad nemadki. Kui peaks kunagi juhtuma, et sõidame killavooriga Liguuria mägikülla, puhkusekorterisse, installeerime uksed sinna, kuskile peab ju trofeesein tekkima :) ning MIGAsse (nüüd ja edaspidi minimaja nimi) see kindlasti ei mahu.
Kaili alustas juba oma riidekapi inventuuriga, mina võtan alles hoogu, aga täna saime aru, et üle tuleb minna unisex-riietele, mis mõlematele sobivad. Mõned sellised riideesemed juba on ka ning Milano teise ringi disainilaadalt valisime samuti garderoobi vaid rõivaid, mis sobivad mõlemale. Et kui nüüd Kailit vahel üleelusuurustes asjades näete, pole ta uue moehullusega kaasa läinud, vaid kannab minu riideid. Mulle kahjuks kõik tema rõivad selga ei mahugi.
Tunne on veel vahepealne. Natuke nagu kahju ja nagu ei ole ka. Kui uuel nädalal MIGA ehitajaga kohtume ja teada saame, kas kõik meie unistused ja ka vajadused mahtusid ikka 35 m2 sisse, tekib ehk väike elevus järgmise sammu kiirendamisel. Või vastupidi?! Ei tea, ei tea... üks on kindel, tagasiteed enam pole. Sillad on põletatud!
PS. Foto klõpsas mõned aastad tagasi Andres Keil, kui meil mõlemal veel eraldi riidekapid olid ning mul lausa mitmekümne lipsuga sahtel, mis muideks siiani revideerimist ootab.
Kommentaarid