Eilne postitus sai väga palju tagasisidet. Tundub, et paljud on olnud või on praegugi sama olukorra ees, et mida teha nende asjadega, mis endale justkui kallid on, aga mis suures plaanis siiski varem või hiljem üleliigseks osutuvad. Kui mul oleks hea lahendus välja pakkuda, võiksin oma tulevikku ilmselt juba miljonärina visioneerida, paraku tuleb siiski igaühel endale sobiv viis asjade hoidmiseks või neist lahtisaamiseks leida või leiutada.
Aga see selleks. Sattusime eile keskpäeval Mariaga kokku, kuna meil oli kokkulepitud Maikro kalendrite pildistamine HOPP disainipoes, kus ma nagu muuhulgas leidsin imelise kampsuni, mis juba ainuüksi paistis nii soe olevat, et selle kõrval võiks vabalt ära anda kõik senised villatooted ja ilmselt pooled talvejopedki. Maria oli üsna kindel, et ma siiski seda endale lubada ei saa, kuna kampsun võtaks ära pool meie minimaja miniatuursest riidekapist ja mahtu tal tõesti oli, ei hakka vaidlema, aga see ei takistanud mul kampsunit proovimast, millest omakorda kujunes välja väike modellitööots lumise kuuse all.
Palusin Marial teha väga hea foto, et kampsun saaks kiiresti müüdud, et ei tekiks enam ahvatlust, aga et see looks omakorda ka eelduse, et Tiina mind vahel veel modelliks kutsuks. Kui enda riidekappi ei mahu, võib ju teiste omasid tuulutada... ok see oli nüüd küll nali... või siis mitte... sest kahe järgmise asjaamise vahel jõudsime läbi hüpata ka Humana poest, kus oli uue kauba päev ning aimates juba ohtu, võtsime kauplusesse sisenedes igaks juhuks vastu otsuse, et kui me nüüd midagi ka ostame, siis tuleb kodus vähemalt kahest esemest loobuda.
Ma ei tea, mis tõmme mul eile nende kampsunite poole oli, aga proovikabiinist väljusin teatega, et selle sooja ja kõrge kaelusega, ehk teisisõnu väga praktilise rõiva eest, arvestades mu pidevaid kurguprobleeme talvekuudel, olen valmis vabanema isegi kolmest riideesemest, mõeldes ise samal ajal lipsusahtli peale. "Pealegi saad sina ka seda ju kanda," lisasin veel teel kassa juurde.
Hiljem kodu poole sõites sõnastasime väljakutse selgemaks – esialgu kolmekümneks päevaks ja kui see õnnestub, siis järgmiseks kolmekümneks. Väljakutse seisneb selles, et iga päev loovutab kumbki meist ühe asja, milleks ei tohi olla minu lips või kui, siis läheb kirja kogu lipsusahtel korraga ning kui me midagi ostame, mis pole hädavajalik, tuleb loovutada lausa kaks asja. Ülevaateid blogis hakkame tegema iga nädala tagant.
Väljakutse algas eile ning 24. detsembril peaks meie elus olema vähemalt 60 asja vähem. Ja kui Jõuluvana peaks nüüd tõesti tegema mingi ootamatu kingirünnaku, kutsume kriisikomisjoni kokku. Ja kui keegi tahab Grinchiks ehk kriisikomisjoni juhiks kandideerida, andke lihtsalt vabas vormis märku, saame sellele mõttetule tulnukamaskile ka rakendust.
PS. Tulnuka mainimine pealkirjas, tekstis ja fotol korraga on täiesti teadlik klikimagnet. Mingi kummalise loogika järgi levivad tulnukaga postitused umbes 45 korda kaugemale kui ülejäänud.
PPS. Kaili, olles postituse läbi lugenud, palus tungivalt lisada, et tema jalutas Humana poe läbi nõnda, et poetas oma kampsuni enne lahkumist siiski stangele tagasi.
PPPS. Kuna mulle, kui loo kirjutajale, jääb õigus lõppsõnaks, siis Kailil pole muideks ka seda talvist kurguprobleemi, mille käes mina olen juba mitmendat talve vaevelnud.
Palusin Marial teha väga hea foto, et kampsun saaks kiiresti müüdud, et ei tekiks enam ahvatlust, aga et see looks omakorda ka eelduse, et Tiina mind vahel veel modelliks kutsuks. Kui enda riidekappi ei mahu, võib ju teiste omasid tuulutada... ok see oli nüüd küll nali... või siis mitte... sest kahe järgmise asjaamise vahel jõudsime läbi hüpata ka Humana poest, kus oli uue kauba päev ning aimates juba ohtu, võtsime kauplusesse sisenedes igaks juhuks vastu otsuse, et kui me nüüd midagi ka ostame, siis tuleb kodus vähemalt kahest esemest loobuda.
Ma ei tea, mis tõmme mul eile nende kampsunite poole oli, aga proovikabiinist väljusin teatega, et selle sooja ja kõrge kaelusega, ehk teisisõnu väga praktilise rõiva eest, arvestades mu pidevaid kurguprobleeme talvekuudel, olen valmis vabanema isegi kolmest riideesemest, mõeldes ise samal ajal lipsusahtli peale. "Pealegi saad sina ka seda ju kanda," lisasin veel teel kassa juurde.
Hiljem kodu poole sõites sõnastasime väljakutse selgemaks – esialgu kolmekümneks päevaks ja kui see õnnestub, siis järgmiseks kolmekümneks. Väljakutse seisneb selles, et iga päev loovutab kumbki meist ühe asja, milleks ei tohi olla minu lips või kui, siis läheb kirja kogu lipsusahtel korraga ning kui me midagi ostame, mis pole hädavajalik, tuleb loovutada lausa kaks asja. Ülevaateid blogis hakkame tegema iga nädala tagant.
Väljakutse algas eile ning 24. detsembril peaks meie elus olema vähemalt 60 asja vähem. Ja kui Jõuluvana peaks nüüd tõesti tegema mingi ootamatu kingirünnaku, kutsume kriisikomisjoni kokku. Ja kui keegi tahab Grinchiks ehk kriisikomisjoni juhiks kandideerida, andke lihtsalt vabas vormis märku, saame sellele mõttetule tulnukamaskile ka rakendust.
PS. Tulnuka mainimine pealkirjas, tekstis ja fotol korraga on täiesti teadlik klikimagnet. Mingi kummalise loogika järgi levivad tulnukaga postitused umbes 45 korda kaugemale kui ülejäänud.
PPS. Kaili, olles postituse läbi lugenud, palus tungivalt lisada, et tema jalutas Humana poe läbi nõnda, et poetas oma kampsuni enne lahkumist siiski stangele tagasi.
PPPS. Kuna mulle, kui loo kirjutajale, jääb õigus lõppsõnaks, siis Kailil pole muideks ka seda talvist kurguprobleemi, mille käes mina olen juba mitmendat talve vaevelnud.
Kommentaarid ▪ 1