Aasta tagasi alustasin MIGA blogiga esmapilgul praktilisel põhjusel. Olime just HAKI galerii sulgenud ja teadsime, et Mikrogaleriid me kohe ehitama ei hakka, enne on vaja leida rahastus ja mõtestada läbi ruumiprogramm. Blogi tundus tol hetkel hea lahendusena, sillana kahe galerii vahel.
Tagantjärele vaadates oli aga blogi pidamine midagi enamat. See oli asendustegevus heas mõttes, minu viis täita tühimikku, mille tekitas HAKI uste sulgemine. Otsisin pidet, mille abil edasi liikuda ja kohta, kuhu oma tähelepanu ja energia suunata. Küllap kartsin, et võin muidu hoo kaotada. Kuhu mul kiiret oli? Ilmselt mitte kuhugi. Küllap tekkis lihtsalt hirm, et kui tempo maha läheb, tekib seisak. Hiljem sain alles aru, et aeglustamine ei tähenda ilmtingimata tühjust, vaid isiklikku ruumi, kus ei peagi kohe vastuseid leidma, vaid kus tohib lihtsalt ümbrust jälgida, igavleda, mis on minu puhul kõige keerulisem koht, ja unistada. Liguuria mägedes ühel matkal ekseldes, kusjuures oli reaalne oht jääda mägimetsa ööbima, kuna aeg oli hiline, mõistsime, et vahel on vaja kasvõi korraks paigale jääda, et õige suund üles leida.
Kuigi kevadel tekkis ligi kuu aja pikkune kirjutamise paus, kui otsustasime Voronjas erakorraliselt avada Tuuli Roosma „Menupausi“, millele järgnes ilma hingetõmbepausita, ent planeeritud Kalli Kalde „Metsik aed, metsik aed“, ilmus aasta jooksul kokku 43 blogipostitust. Blogi sisu kujunes üsna orgaaniliselt. Oli teadlikke eksperimente ja spontaanseid postitusi. Sekka tulnukaid ja klikimagneteid, mis testisid, kui kaugele saab tähelepanu nihutada ilma mõtet kaotamata. Oli minimajade ja mikroarhitektuuri näiteid, mis aitasid enda jaoks ruumi teemat lahti harutada. Oli väga isiklikke lugusid otsustest, kõhklustest ja sildade põletamisest. Vahele mahtusid ka täiesti praktilised vaated galeriipidamisele, rahale, ajale ja vastutusele, ilma milleta ei püsi ükski kultuuriprojekt elus, ükskõik kui hea idee alguses ka poleks. Tagantjärele vaadates ei olnudki need teemad nii erinevad, vaid kõik keerles ikka ühe ja sama küsimuse ümber, et kuidas teha asju väiksemalt ja aeglasemalt nii, et need siiski edasi viiksid. Paigalseismise kujundiga on mul ikkagi veel probleeme.
Numbrid näitavad, et see sild ei jäänud tühjaks. Mikrogalerii lehel on blogi külastatavuselt neljandal kohal. Kodulehte on aasta jooksul külastatud 117 000 korda ja kui iga neljas külastaja on lugenud kasvõi üht blogipostitust, teeb see ligi 30 000 lugemist aastas. Kui lisada juurde veel Facebooki ja LinkedIni jagamised, koguneb kokku päris arvestatav hulk sillal liikunud inimesi.
Allpool on valik selle aasta loetavamaid blogipostitusi. Need pole tingimata kõige olulisemad aga leidsid kõige rohkem lugejaid ja kõnetasid kõige laiemalt. Mõni neist tõi huvilisi lugema huumori või provokatsiooni kaudu, mõni ruumi ja arhitektuuri kaudu, mõni väga isikliku kogemuse kaudu ja tagantjärele vaadates on just see mitmekesisus olnud ka blogi loogika üks kandvamaid jõude. Mõtted võivad liikuda eri radu pidi, aga jõuavad lõpuks ikka samasse kohta. Kõik teed viivad Mikro-Veneetsiasse!
2. #7 Mina peaosas, sidrunitee kõrvalosas!
3. #2 Ruumid kahanevad, mõtted kasvavad
4. #9 Minimalism ja mäluauk
5. #32 Veneetsia kaja Tartus: Mikrogalerii uus peatükk algab Sandra Jõgeva näitusega
6. #16 Wemel Wood: Eesti ettevõte, mis teeb revolutsiooni pistikupesade maailmas
7. #10 See ei ole kunst. See on investeering!
8. #3 Pendel liigub minimajja
9. #29 Silja Truusi suhkruskulptuurid ja kehade lõputu ringkäik
10. #20 Haavatud aja sidumine
Kuigi kevadel tekkis ligi kuu aja pikkune kirjutamise paus, kui otsustasime Voronjas erakorraliselt avada Tuuli Roosma „Menupausi“, millele järgnes ilma hingetõmbepausita, ent planeeritud Kalli Kalde „Metsik aed, metsik aed“, ilmus aasta jooksul kokku 43 blogipostitust. Blogi sisu kujunes üsna orgaaniliselt. Oli teadlikke eksperimente ja spontaanseid postitusi. Sekka tulnukaid ja klikimagneteid, mis testisid, kui kaugele saab tähelepanu nihutada ilma mõtet kaotamata. Oli minimajade ja mikroarhitektuuri näiteid, mis aitasid enda jaoks ruumi teemat lahti harutada. Oli väga isiklikke lugusid otsustest, kõhklustest ja sildade põletamisest. Vahele mahtusid ka täiesti praktilised vaated galeriipidamisele, rahale, ajale ja vastutusele, ilma milleta ei püsi ükski kultuuriprojekt elus, ükskõik kui hea idee alguses ka poleks. Tagantjärele vaadates ei olnudki need teemad nii erinevad, vaid kõik keerles ikka ühe ja sama küsimuse ümber, et kuidas teha asju väiksemalt ja aeglasemalt nii, et need siiski edasi viiksid. Paigalseismise kujundiga on mul ikkagi veel probleeme.
Numbrid näitavad, et see sild ei jäänud tühjaks. Mikrogalerii lehel on blogi külastatavuselt neljandal kohal. Kodulehte on aasta jooksul külastatud 117 000 korda ja kui iga neljas külastaja on lugenud kasvõi üht blogipostitust, teeb see ligi 30 000 lugemist aastas. Kui lisada juurde veel Facebooki ja LinkedIni jagamised, koguneb kokku päris arvestatav hulk sillal liikunud inimesi.
Allpool on valik selle aasta loetavamaid blogipostitusi. Need pole tingimata kõige olulisemad aga leidsid kõige rohkem lugejaid ja kõnetasid kõige laiemalt. Mõni neist tõi huvilisi lugema huumori või provokatsiooni kaudu, mõni ruumi ja arhitektuuri kaudu, mõni väga isikliku kogemuse kaudu ja tagantjärele vaadates on just see mitmekesisus olnud ka blogi loogika üks kandvamaid jõude. Mõtted võivad liikuda eri radu pidi, aga jõuavad lõpuks ikka samasse kohta. Kõik teed viivad Mikro-Veneetsiasse!
Mikrogalerii blogi 2025. aasta TOP 10:
1. #4 Tulnukad, Veronika ja kunstimaailma kõige suurem risk2. #7 Mina peaosas, sidrunitee kõrvalosas!
3. #2 Ruumid kahanevad, mõtted kasvavad
4. #9 Minimalism ja mäluauk
5. #32 Veneetsia kaja Tartus: Mikrogalerii uus peatükk algab Sandra Jõgeva näitusega
6. #16 Wemel Wood: Eesti ettevõte, mis teeb revolutsiooni pistikupesade maailmas
7. #10 See ei ole kunst. See on investeering!
8. #3 Pendel liigub minimajja
9. #29 Silja Truusi suhkruskulptuurid ja kehade lõputu ringkäik
10. #20 Haavatud aja sidumine
Kommentaarid