Fotod: Narihiro Matsumoto
2023. aasta talvel veetis Jaapani kunstnik Narihiro Matsumoto kaks kuud Voronja galerii residentuuris. Ajal, mil Peipsi järv oli jääs, temperatuur langes kohati alla 20 miinuskraadi ning maastik näis koosnevat üksnes valgest värvist, jalutas ta pea iga päev järvejääl ning kogus muljeid, mis nüüdseks on tõlgitud kunstikeelde.
5. augustil avaneb MIGA kunstiruumis Narihiro Matsumoto uus näitus „40–42“, mis kasvab välja tema varasemast seeriast „35–39“. Kuigi kunstniku fotodel kujutatud olukorrad mõjuvad sageli ebareaalsete või isegi võimatutena, sünnivad kõik kujutatud stseenid päris ruumis ja päris objektidest.
Intervjuus räägib Narihiro oma erilisest suhtest aja, juhuse ja reaalsusega, meenutab talvist Peipsit ning avab mõtteid, mis on saatnud teda kümme aastat kestnud fotoseeria loomisel.
2023. aasta talvel veetis Jaapani kunstnik Narihiro Matsumoto kaks kuud Voronja galerii residentuuris. Ajal, mil Peipsi järv oli jääs, temperatuur langes kohati alla 20 miinuskraadi ning maastik näis koosnevat üksnes valgest värvist, jalutas ta pea iga päev järvejääl ning kogus muljeid, mis nüüdseks on tõlgitud kunstikeelde.
5. augustil avaneb MIGA kunstiruumis Narihiro Matsumoto uus näitus „40–42“, mis kasvab välja tema varasemast seeriast „35–39“. Kuigi kunstniku fotodel kujutatud olukorrad mõjuvad sageli ebareaalsete või isegi võimatutena, sünnivad kõik kujutatud stseenid päris ruumis ja päris objektidest.
Intervjuus räägib Narihiro oma erilisest suhtest aja, juhuse ja reaalsusega, meenutab talvist Peipsit ning avab mõtteid, mis on saatnud teda kümme aastat kestnud fotoseeria loomisel.
Sinu varasem fotoseeria „35–39“ kujutas hetki, mis näisid võimatutena, kuid olid tegelikult olemas. Kuidas kirjeldaksid oma teekonda eelmisest näitusest uue seeriani, mis kannab nime „40–42“?
Jah, minu jaoks on oluline see, et ma olen näinud piltidel olevaid asju päriselt oma silmaga.
Ajastul, kus fotosid saab väga lihtsalt manipuleerida, tekivad inimestel sageli kahtlused. Aga minu jaoks pole oluline, kas nad usuvad fotol nähtut või mitte. Teose loomine ise on minu jaoks kingitus.
Arvan, et uus seeria on eelmisest veidi erinev. Minu kogemus Voronja galeriis mõjutas mind üsna sügavalt.
Oled öelnud, et ühe teose sünniks võib kuluda nädalaid ettevalmistust ja lõpuks jäädvustad kõik üheainsa kaadriga. Miks on just selline aeglane tööprotsess sinu jaoks oluline?
Tegelikult ma ei arva, et minu tööprotsess oleks aeglane. Pigem olen ma kärsitu inimene.
Ilm on minu jaoks väga oluline. Tavaliselt ma vihmaga oma töid pildistama ei lähe, mistõttu võib protsess vahel aeglaseks venida.
Minu jaoks on teose valmistamine ja selle pildistamine üks ja sama. Ma ei taha, et valminud objekt jääks ootele. Tahan selle üles võtta siis, kui see on vahetult valmis saanud, värske. Mõnes mõttes on see nagu toit – värskus on oluline.
Millal saad aru, et teos on valmis? Kas see on pigem ratsionaalne otsus või tunnetuslik hetk?
Otsustan intuitiivselt. Mulle meeldib asjade käik, mis lähtub sisetundest.
Sinu loomingus kohtuvad sageli reaalsus ja miski, mis näib võimatuna. Kas püüad luua uusi maailmu või teha nähtavaks midagi, mis on pigem peidetud?
Mõtlen sageli sellele, kas meie tajud oleksid teistsugused, kui taevas oleks sinise asemel roheline ja me oleksime terve elu selle all elanud.
Arvan, et see mõte peegeldubki minu töödes.
Oled kirjeldanud ennast inimesena, kelle jaoks minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad samaaegselt. Kuidas mõjutab selline ajatunnetus sinu loomingut?
Jah, minu mõtted aja kohta ei ole muutunud.
Tunnen isegi veelgi tugevamalt, et aeg on lihtsalt mõiste. Muidugi on see igapäevaelus väga kasulik tööriist.
Vanemaks saades ütlevad inimesed sageli, et aeg hakkab kiiremini mööduma. Minu jaoks on aga muutused ja aja mõiste kaks erinevat asja. Tunnen, et muutumise ja aja idee vahel on teatav vastuolu.
Ma ei usu, et inimesed vananevad aja tõttu. Arvan, et me lihtsalt oksüdeerume vähehaaval kokkupuutes maailmaga.
Ausalt öeldes ei tea ma, kas see mõtteviis mõjutab minu loomingut. Võib-olla jääb sellest alles vaid kerge jälg, nagu vaevutuntav lõhn õhus.
Talvel 2023-24 veetsid kaks kuud Voronja galerii residentuuris. Milline oli sinu esmamulje Peipsi järvest ja külast?
Tundsin, et see koht sobib mulle ideaalselt.
Tol talvel langes temperatuur Eestis alla 25 kraadi. Kas mäletad mõnda erilist hetket? Kuidas üldse erineb Eesti talv Jaapani talvest?
Mäletan seda väga hästi.
Põhja-Jaapanis on kohti, kus temperatuur langeb samale tasemele, kuid piirkonnas, kus mina elan, seda ei juhtu.
Residentuuri ajal käisin sageli jalutamas. Kõikjal, kuhu vaatasin, oli valge maastik ja ma kõndisin selles iga päev.
Ühel päeval leidsin puu alt koha, kus lund polnud. Seal kasvas roheline rohi. Oli möödunud väga kaua sellest, kui olin viimati midagi rohelist näinud.
Olin nii rõõmus ja elevil, et korjasin instinktiivselt natuke muru ja sõin seda. Muidugi ei maitsenud see üldse hästi.
Veetsid Voronjas kaks kuud. Kuidas mõjutas aeglane eluviis ja väikese kogukonna keskel olemine sinu mõtlemist kunstnikuna?
Kõik olid minu vastu väga lahked. Ma ei näinud küll inimesi iga päev, kuid alati, kui kellegagi kohtusin, naeratati mulle.
Mis puudutab mõju minu loomingulisele mõtlemisele, siis ausalt öeldes ma ei tea. Olen kogu elu iseendaga koos olnud ja iseendaga rääkinud, kuid ikka ei saa ma päris täpselt aru, kes ma olen. Minu arvates ongi see just huvitav.
Kas Peipsi piirkonnas oli mõni koht, inimene või vestlus, mis jäi sinuga pärast Eestist lahkumist?
Jah, kindlasti. Eelkõige Peipsi järv.
Külmunud järvel kõndimine ja kõikjal enda ümber ainult valge maastiku nägemine oli unustamatu kogemus. Kuigi ma polnud kunagi varem sellist maastikku näinud, tundus see mulle kuidagi tuttavana. Just selline tunne mul oli.
Kas näitusel "40–42" on võimalik näha jälgi Peipsiveerest või on selle mõju pigem peidetud ja tunnetuslik?
Loodan, et inimesed suudavad seda minu fotodes tajuda.
Samuti toon kaasa ühe objekti, mis kannab endas Peipsi tunnet.
Oled öelnud, et uus sari liigub läbi oranži ja magenta lõpuks siniseni. Mida need värvid sinu jaoks tähendavad?
Need on lihtsalt minu lemmikvärvid. Ei midagi enamat.
Oled töötanud selle sarjaga üheksa aastat. Kuidas sa ise selle aja jooksul muutunud oled?
Tegelikult eksisin. Olen nende teostega tegelenud kümme aastat, mitte üheksa.
Selle aja jooksul olen kogenud mõningaid erilisi hetki.
Ma ei pea oma fotosid teosteks nende tavapärases tähenduses. Minu jaoks sünnib teos eelkõige selle loomise protsessis.
Ma ei usu, et aeg eksisteerib sellisel kujul, nagu inimesed tavaliselt kirjeldavad. See on vaid hüpotees, kuid arvan, et igaühes meist on mingi punkt, midagi sekundiosuti tiksumise sarnast. Igal inimesel on oma rütm ja ta elab koos sellega.
Vahel venib see punkt justkui jooneks ning avaneb kirjeldamatu ruum. Neil hetkedel taban end mõttelt: „Ma soovin, et see kestaks igavesti.“ Võib-olla on see natuke sarnane joobes olemisega.
Kui ma midagi loon, satun vahel sellesse ruumi. Viimase kümne aasta jooksul olen seda mõnel korral kogenud.
Seega ei ütleks ma, et olen muutunud. Pigem ütleksin, et olen nende eriliste hetkedega mõned korrad kohtunud.
Miks tundus õige lõpetada see seeria just Eestis?
Tegelikult oli see juhus. Paljud erinevad asjaolud langesid lihtsalt samal ajal kokku – see, mida tahtsin teha, ja õige ajastus. Nii jõudsingi Eestini.
See ei olnud plaan. See oli juhus ja mulle meeldivad sellised asjad.
HAKI galerii oli väike galerii, MIGA on veel väiksem. Kuidas mõjutab ruum sinu jaoks näituse kogemist? Kas sulle meeldib töötada väikestes ja intiimsetes näitusepaikades?
Jah, arvan, et see meeldib mulle.
Mulle tundub, et väiksem ruum paneb teose tugevuse otsesemalt proovile.
Minu jaoks ei ole ruumi suurus oluline. Oluline on see, mida kunstnik selles ruumis teeb.
Mida sooviksid, et Eesti publik sinu töid vaadates märkaks?
Mul oleks hea meel, kui inimesed vaataksid minu töid samamoodi nagu merd või järve. Või nii, nagu istutakse vaikselt pargipingil, ilma et peaks liiga palju mõtlema.
Jah, minu jaoks on oluline see, et ma olen näinud piltidel olevaid asju päriselt oma silmaga.
Ajastul, kus fotosid saab väga lihtsalt manipuleerida, tekivad inimestel sageli kahtlused. Aga minu jaoks pole oluline, kas nad usuvad fotol nähtut või mitte. Teose loomine ise on minu jaoks kingitus.
Arvan, et uus seeria on eelmisest veidi erinev. Minu kogemus Voronja galeriis mõjutas mind üsna sügavalt.
Oled öelnud, et ühe teose sünniks võib kuluda nädalaid ettevalmistust ja lõpuks jäädvustad kõik üheainsa kaadriga. Miks on just selline aeglane tööprotsess sinu jaoks oluline?
Tegelikult ma ei arva, et minu tööprotsess oleks aeglane. Pigem olen ma kärsitu inimene.
Ilm on minu jaoks väga oluline. Tavaliselt ma vihmaga oma töid pildistama ei lähe, mistõttu võib protsess vahel aeglaseks venida.
Minu jaoks on teose valmistamine ja selle pildistamine üks ja sama. Ma ei taha, et valminud objekt jääks ootele. Tahan selle üles võtta siis, kui see on vahetult valmis saanud, värske. Mõnes mõttes on see nagu toit – värskus on oluline.
Millal saad aru, et teos on valmis? Kas see on pigem ratsionaalne otsus või tunnetuslik hetk?
Otsustan intuitiivselt. Mulle meeldib asjade käik, mis lähtub sisetundest.
Sinu loomingus kohtuvad sageli reaalsus ja miski, mis näib võimatuna. Kas püüad luua uusi maailmu või teha nähtavaks midagi, mis on pigem peidetud?
Mõtlen sageli sellele, kas meie tajud oleksid teistsugused, kui taevas oleks sinise asemel roheline ja me oleksime terve elu selle all elanud.
Arvan, et see mõte peegeldubki minu töödes.
Oled kirjeldanud ennast inimesena, kelle jaoks minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad samaaegselt. Kuidas mõjutab selline ajatunnetus sinu loomingut?
Jah, minu mõtted aja kohta ei ole muutunud.
Tunnen isegi veelgi tugevamalt, et aeg on lihtsalt mõiste. Muidugi on see igapäevaelus väga kasulik tööriist.
Vanemaks saades ütlevad inimesed sageli, et aeg hakkab kiiremini mööduma. Minu jaoks on aga muutused ja aja mõiste kaks erinevat asja. Tunnen, et muutumise ja aja idee vahel on teatav vastuolu.
Ma ei usu, et inimesed vananevad aja tõttu. Arvan, et me lihtsalt oksüdeerume vähehaaval kokkupuutes maailmaga.
Ausalt öeldes ei tea ma, kas see mõtteviis mõjutab minu loomingut. Võib-olla jääb sellest alles vaid kerge jälg, nagu vaevutuntav lõhn õhus.
Talvel 2023-24 veetsid kaks kuud Voronja galerii residentuuris. Milline oli sinu esmamulje Peipsi järvest ja külast?
Tundsin, et see koht sobib mulle ideaalselt.
Tol talvel langes temperatuur Eestis alla 25 kraadi. Kas mäletad mõnda erilist hetket? Kuidas üldse erineb Eesti talv Jaapani talvest?
Mäletan seda väga hästi.
Põhja-Jaapanis on kohti, kus temperatuur langeb samale tasemele, kuid piirkonnas, kus mina elan, seda ei juhtu.
Residentuuri ajal käisin sageli jalutamas. Kõikjal, kuhu vaatasin, oli valge maastik ja ma kõndisin selles iga päev.
Ühel päeval leidsin puu alt koha, kus lund polnud. Seal kasvas roheline rohi. Oli möödunud väga kaua sellest, kui olin viimati midagi rohelist näinud.
Olin nii rõõmus ja elevil, et korjasin instinktiivselt natuke muru ja sõin seda. Muidugi ei maitsenud see üldse hästi.
Veetsid Voronjas kaks kuud. Kuidas mõjutas aeglane eluviis ja väikese kogukonna keskel olemine sinu mõtlemist kunstnikuna?
Kõik olid minu vastu väga lahked. Ma ei näinud küll inimesi iga päev, kuid alati, kui kellegagi kohtusin, naeratati mulle.
Mis puudutab mõju minu loomingulisele mõtlemisele, siis ausalt öeldes ma ei tea. Olen kogu elu iseendaga koos olnud ja iseendaga rääkinud, kuid ikka ei saa ma päris täpselt aru, kes ma olen. Minu arvates ongi see just huvitav.
Kas Peipsi piirkonnas oli mõni koht, inimene või vestlus, mis jäi sinuga pärast Eestist lahkumist?
Jah, kindlasti. Eelkõige Peipsi järv.
Külmunud järvel kõndimine ja kõikjal enda ümber ainult valge maastiku nägemine oli unustamatu kogemus. Kuigi ma polnud kunagi varem sellist maastikku näinud, tundus see mulle kuidagi tuttavana. Just selline tunne mul oli.
Kas näitusel "40–42" on võimalik näha jälgi Peipsiveerest või on selle mõju pigem peidetud ja tunnetuslik?
Loodan, et inimesed suudavad seda minu fotodes tajuda.
Samuti toon kaasa ühe objekti, mis kannab endas Peipsi tunnet.
Oled öelnud, et uus sari liigub läbi oranži ja magenta lõpuks siniseni. Mida need värvid sinu jaoks tähendavad?
Need on lihtsalt minu lemmikvärvid. Ei midagi enamat.
Oled töötanud selle sarjaga üheksa aastat. Kuidas sa ise selle aja jooksul muutunud oled?
Tegelikult eksisin. Olen nende teostega tegelenud kümme aastat, mitte üheksa.
Selle aja jooksul olen kogenud mõningaid erilisi hetki.
Ma ei pea oma fotosid teosteks nende tavapärases tähenduses. Minu jaoks sünnib teos eelkõige selle loomise protsessis.
Ma ei usu, et aeg eksisteerib sellisel kujul, nagu inimesed tavaliselt kirjeldavad. See on vaid hüpotees, kuid arvan, et igaühes meist on mingi punkt, midagi sekundiosuti tiksumise sarnast. Igal inimesel on oma rütm ja ta elab koos sellega.
Vahel venib see punkt justkui jooneks ning avaneb kirjeldamatu ruum. Neil hetkedel taban end mõttelt: „Ma soovin, et see kestaks igavesti.“ Võib-olla on see natuke sarnane joobes olemisega.
Kui ma midagi loon, satun vahel sellesse ruumi. Viimase kümne aasta jooksul olen seda mõnel korral kogenud.
Seega ei ütleks ma, et olen muutunud. Pigem ütleksin, et olen nende eriliste hetkedega mõned korrad kohtunud.
Miks tundus õige lõpetada see seeria just Eestis?
Tegelikult oli see juhus. Paljud erinevad asjaolud langesid lihtsalt samal ajal kokku – see, mida tahtsin teha, ja õige ajastus. Nii jõudsingi Eestini.
See ei olnud plaan. See oli juhus ja mulle meeldivad sellised asjad.
HAKI galerii oli väike galerii, MIGA on veel väiksem. Kuidas mõjutab ruum sinu jaoks näituse kogemist? Kas sulle meeldib töötada väikestes ja intiimsetes näitusepaikades?
Jah, arvan, et see meeldib mulle.
Mulle tundub, et väiksem ruum paneb teose tugevuse otsesemalt proovile.
Minu jaoks ei ole ruumi suurus oluline. Oluline on see, mida kunstnik selles ruumis teeb.
Mida sooviksid, et Eesti publik sinu töid vaadates märkaks?
Mul oleks hea meel, kui inimesed vaataksid minu töid samamoodi nagu merd või järve. Või nii, nagu istutakse vaikselt pargipingil, ilma et peaks liiga palju mõtlema.
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Kommentaarid