Fotod: JAG Studio
Pole mitu nädalat jõudnud blogi pidada. Energiavoog on, nagu ikka pärast Voronja suvehooaega, üsna madalal ning kuna sel sügisel võtsime osa nii Ülejõe kodukohvikute kui ka Sibulatee puhvetite päevadest, pole taastumiseks eriti aega olnud. Ootan juba pikisilmi puhkusereisi Liguuria Alpidesse ning loodetavasti on selleks ajaks nii palju jaksu tekkinud, et mõned tuttavad ja ehk ka paar uut mägirada ette võtta.
Pole mitu nädalat jõudnud blogi pidada. Energiavoog on, nagu ikka pärast Voronja suvehooaega, üsna madalal ning kuna sel sügisel võtsime osa nii Ülejõe kodukohvikute kui ka Sibulatee puhvetite päevadest, pole taastumiseks eriti aega olnud. Ootan juba pikisilmi puhkusereisi Liguuria Alpidesse ning loodetavasti on selleks ajaks nii palju jaksu tekkinud, et mõned tuttavad ja ehk ka paar uut mägirada ette võtta.
Võib-olla pole siis ime, et kümnetest minimajadest, mida olen viimasel ajal näinud, jäi seekord silma just see 32-ruutmeetrine hoone Ecuadorist. Tegu pole elumajaga, vaid väikese paviljoniga, mis on loodud eelkõige ühe igapäevase rituaali, teejoomise ümber.
La Habitación del Té ehk eesti keeles umbes „Teetuba“ asub Ecuadoris Los Ríose provintsis Baba piirkonnas. Selle projekteeris kohalik arhitektuuribüroo Natura Futura ning hoone valmis 2021. aastal. Maja mõõdud on 8 × 4 meetrit ehk kokku 32 ruutmeetrit. Selle sünnilugu on üsna lihtne ja südamlik. Eakas Don Pepe oli aastaid veetnud pärastlõunaid koos perega teed või kohvi juues ning arhitektide ülesandeks oli luua sellele harjumusele oma koht. Selline, kus pere saaks koos olla, aga samal ajal jääks alles võimalikult vahetu kontakt ümbritseva loodusega.
Veekanali kohal, kuhu paviljon ehitati, seisid juba kaks betoonist konstruktsiooni, mis olid kunagi mõeldud silla ehitamiseks. Silda sinna aga kunagi ei tulnudki. Natura Futura kasutas olemasolevad betoontoed ära, mille peale ehitati kerge puidust hoone. Hoone ehituses pärit puit pärineb samuti samast piirkonnast ning maja ehitasid kohalikud meistrid. Konstruktsioon on teadlikult lihtne. Klaaspaneelid ning kokkuvolditavad puidust võreseinad võimaldavad ruumi peaaegu täielikult ümbritsevale maastikule avada. Hoone on ehitatud veekanali kohale, nii et ühest otsast ulatub see terrassina vee peale. Isegi terrassi käsipuu on kokkuvolditav, et vaade veele jääks võimalikult avar ning piir maja ja ümbritseva looduse vahel peaaegu kaoks.
Samas pole ruum vaid teejoomise ajal kasutuses. Hommikuti tehakse seal joogat, pärastlõunal juuakse teed, nädalavahetustel võetakse vastu külalisi ja pühapäeviti vaadatakse jalgpalli. Seal on multifunktsionaalne tööpind ning isegi väike vannituba. Väike maja ei pea olema ning tegelikult ei saagi olla suure maja vähendatud versioon. Hea minimaja sunnib pisut ümber mõtestama, milleks maja üldse vaja on. Kellelegi piisab 32 ruutmeetrist, vanast sillast, tassist teest ja heast vaatest veele. Mõnel teisel juhul peab minimajja ära mahtuma terve kunstigalerii. Kõige äärmuslikum minimaja on lausa 1 ruutmeetrine, kus päeval saab istuda või töötada, magamiseks keeratakse aga kogu konstruktsioon külili. Kunagi jagan seda ka.
Praegu tahaks aga isegi vee kohal teed juua ja õigupoolest on mul see võimalus täiesti olemas, Emajõe paadisild on sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel. Tuleb vaid ära oodata, mil Miga kinni läheb. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks La Habitación del Té mulle praegu nii õige tundub. Seal ei ole püütud võimalikult väikesele pinnale võimalikult palju elu ära mahutada. Vastupidi, Ecuadori Teetuba on täpselt nii väike … või suur kui vaja, et seal oleks hea olla ning võib-olla peitubki selles suurem elutõde?
La Habitación del Té ehk eesti keeles umbes „Teetuba“ asub Ecuadoris Los Ríose provintsis Baba piirkonnas. Selle projekteeris kohalik arhitektuuribüroo Natura Futura ning hoone valmis 2021. aastal. Maja mõõdud on 8 × 4 meetrit ehk kokku 32 ruutmeetrit. Selle sünnilugu on üsna lihtne ja südamlik. Eakas Don Pepe oli aastaid veetnud pärastlõunaid koos perega teed või kohvi juues ning arhitektide ülesandeks oli luua sellele harjumusele oma koht. Selline, kus pere saaks koos olla, aga samal ajal jääks alles võimalikult vahetu kontakt ümbritseva loodusega.
Veekanali kohal, kuhu paviljon ehitati, seisid juba kaks betoonist konstruktsiooni, mis olid kunagi mõeldud silla ehitamiseks. Silda sinna aga kunagi ei tulnudki. Natura Futura kasutas olemasolevad betoontoed ära, mille peale ehitati kerge puidust hoone. Hoone ehituses pärit puit pärineb samuti samast piirkonnast ning maja ehitasid kohalikud meistrid. Konstruktsioon on teadlikult lihtne. Klaaspaneelid ning kokkuvolditavad puidust võreseinad võimaldavad ruumi peaaegu täielikult ümbritsevale maastikule avada. Hoone on ehitatud veekanali kohale, nii et ühest otsast ulatub see terrassina vee peale. Isegi terrassi käsipuu on kokkuvolditav, et vaade veele jääks võimalikult avar ning piir maja ja ümbritseva looduse vahel peaaegu kaoks.
Samas pole ruum vaid teejoomise ajal kasutuses. Hommikuti tehakse seal joogat, pärastlõunal juuakse teed, nädalavahetustel võetakse vastu külalisi ja pühapäeviti vaadatakse jalgpalli. Seal on multifunktsionaalne tööpind ning isegi väike vannituba. Väike maja ei pea olema ning tegelikult ei saagi olla suure maja vähendatud versioon. Hea minimaja sunnib pisut ümber mõtestama, milleks maja üldse vaja on. Kellelegi piisab 32 ruutmeetrist, vanast sillast, tassist teest ja heast vaatest veele. Mõnel teisel juhul peab minimajja ära mahtuma terve kunstigalerii. Kõige äärmuslikum minimaja on lausa 1 ruutmeetrine, kus päeval saab istuda või töötada, magamiseks keeratakse aga kogu konstruktsioon külili. Kunagi jagan seda ka.
Praegu tahaks aga isegi vee kohal teed juua ja õigupoolest on mul see võimalus täiesti olemas, Emajõe paadisild on sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel. Tuleb vaid ära oodata, mil Miga kinni läheb. Ja ilmselt see ongi põhjus, miks La Habitación del Té mulle praegu nii õige tundub. Seal ei ole püütud võimalikult väikesele pinnale võimalikult palju elu ära mahutada. Vastupidi, Ecuadori Teetuba on täpselt nii väike … või suur kui vaja, et seal oleks hea olla ning võib-olla peitubki selles suurem elutõde?
Kommentaarid