Olles Kailiga terve suve Voronjas vaid vahvleid küpsetanud, Ülejõe puhvetitepäevaks suurema portsu misoküpsiseid teinud ning Sibulatee puhvetitepäevaks Voronini sibulapirukat valmistanud, mõtlesin, et nüüd võiks mõneks ajaks pliidi tagant eemale saada. Aga kui paar päeva tagasi sattusin nägema kokasaadet, kus tehti keedutaignast erinevaid hõrgutisi, rõhutades korduvalt, kui tehniline ja kapriisne küpsetis see on, tekkis mul kohe isu pealt krõbedate ja seest kohupiimaga täidetud tuuletaskute järele. Veelgi enam tekkis aga tahtmine, vähemalt iseendale tõestada, et oskan peale vahvlite endiselt üht-teist muudki teha. Isegi väidetavalt nii tehniliselt keerulist nagu tuuletaskud.
Tegelikult on kohupiimataskud mul alates esimesest korrast hästi õnnestunud. Retsept, mida kasutan pärineb muideks 1980. a välja antud Ida Savi retseptiraamatust „Saiad, pirukad, koogid“. Kuna mul nii ema kui isa mõlemad on suured kokkajad, jõudsin üsna varakult kööki ka mina. Ning kuna kooke ja saiakesi ema ja isa ei teinud, siis ei jäänudki mul muud üle, kui hakkasin ise küpsetistega katsetama. Ma ei saa väita, et kogu raamat on mul järgi proovitud, aga ma usun, et kolmveerand sellest kohe kindlasti, muuhulgas ka tuuletaskud.
Püüdsin meenutada, millal ma viimati keedutainast tegin ning pidin tunnistama, et meie lapselapse ajastul seda juhtunud pole, kuigi Aksule kohupiimasaiad väga meeldivad. Kuna meil oli planeeritud vanavanemate nädalalõpp Voronjas, ostsime muuhulgas poest ka ohtralt kohupiima kaasa. Kõik muu vajalik on meil kapis tavaliselt nagunii olemas. Taigen ise koosneb ju väga põhilistest ainetest.
Kui esimene plaaditäis ahju läks olin juba üsna elevil, ärevus või õigem oleks vist öelda kärsitus, pole köögis aga parim kaaslane, mispärast avasin ahjuukse liiga vara ja kõik mu tuuletaskud vajusid kokku, ei aidanud isegi ahjuukse kohene sulgemine. Mis läinud, see läinud. Mõtlesin, et kunagi pidi see ju juhtuma, ning asusin teist portsu tainast tegema. Sel korral hoidsin küpsetisi 25 min asemel lausa 37 min ahjus, peale mida lasin ettevaatlikult kuumuse ahjuuksest välja. Taskud said imelised ning peale kohupiimaga täitmist jäid just sellised nagu olin soovinud, pealt krõbedad ja seest ohtralt täidetud.
Lisan siia ka retsepti koos soovitustega, mis aitavad ehk taskute kokkukukkumist vältida.
Keedutainas
250 ml vett
100 g võid
150 g nisujahu
4 muna
½ teelusikat soola
riivitud sidrunikoor
Aja vesi, või ja sool potis keema. Kui või on sulanud, lisa sidrunikoor ja siis kogu jahu korraga ning sega tugevalt puulusikaga. Kuumuta ja sega veel umbes paar minutit, kuni tainas tuleb poti servadest lahti ning moodustab ühtlase palli.
Tõsta pott tulelt ja lase tainal mõned minutid jahtuda. Seejärel sega munad sisse ükshaaval. Iga muna peab enne järgmise lisamist täielikult tainasse segunema. Valmis tainas peab olema sile, läikiv ja üsna paks.
Tõsta tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Sellest kogusest saab umbes 20 väiksemat tuuletaskut. Mulle aga meeldivad suuremad küpsetised ja neid tuli 12.
Küpseta 200 C juures umbes 25-35 minutit, sõltuvalt taskute suurusest. Ära ahjuust enne ava, kui küpsetised on muutunud kuldpruuniks, heledad tuuletaskud on enamasti seest niisked ja vajuvad kokku. Kui taskud on juba korralikult kuldpruunid, alanda temperatuuri 170 kraadini ja küpseta veel 5 minutit, alles siis lülita ahi välja ja jäta uks veidi praokile veel umbes 5 minutiks.
Aga eks igaüks peab oma ahjuga katsetama, milline on õige aeg ja temperatuur.
Aksule maitses ja meile ka! Teen peagi korduskatse Miga köögis.
Püüdsin meenutada, millal ma viimati keedutainast tegin ning pidin tunnistama, et meie lapselapse ajastul seda juhtunud pole, kuigi Aksule kohupiimasaiad väga meeldivad. Kuna meil oli planeeritud vanavanemate nädalalõpp Voronjas, ostsime muuhulgas poest ka ohtralt kohupiima kaasa. Kõik muu vajalik on meil kapis tavaliselt nagunii olemas. Taigen ise koosneb ju väga põhilistest ainetest.
Kui esimene plaaditäis ahju läks olin juba üsna elevil, ärevus või õigem oleks vist öelda kärsitus, pole köögis aga parim kaaslane, mispärast avasin ahjuukse liiga vara ja kõik mu tuuletaskud vajusid kokku, ei aidanud isegi ahjuukse kohene sulgemine. Mis läinud, see läinud. Mõtlesin, et kunagi pidi see ju juhtuma, ning asusin teist portsu tainast tegema. Sel korral hoidsin küpsetisi 25 min asemel lausa 37 min ahjus, peale mida lasin ettevaatlikult kuumuse ahjuuksest välja. Taskud said imelised ning peale kohupiimaga täitmist jäid just sellised nagu olin soovinud, pealt krõbedad ja seest ohtralt täidetud.
Lisan siia ka retsepti koos soovitustega, mis aitavad ehk taskute kokkukukkumist vältida.
Keedutainas
250 ml vett
100 g võid
150 g nisujahu
4 muna
½ teelusikat soola
riivitud sidrunikoor
Aja vesi, või ja sool potis keema. Kui või on sulanud, lisa sidrunikoor ja siis kogu jahu korraga ning sega tugevalt puulusikaga. Kuumuta ja sega veel umbes paar minutit, kuni tainas tuleb poti servadest lahti ning moodustab ühtlase palli.
Tõsta pott tulelt ja lase tainal mõned minutid jahtuda. Seejärel sega munad sisse ükshaaval. Iga muna peab enne järgmise lisamist täielikult tainasse segunema. Valmis tainas peab olema sile, läikiv ja üsna paks.
Tõsta tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Sellest kogusest saab umbes 20 väiksemat tuuletaskut. Mulle aga meeldivad suuremad küpsetised ja neid tuli 12.
Küpseta 200 C juures umbes 25-35 minutit, sõltuvalt taskute suurusest. Ära ahjuust enne ava, kui küpsetised on muutunud kuldpruuniks, heledad tuuletaskud on enamasti seest niisked ja vajuvad kokku. Kui taskud on juba korralikult kuldpruunid, alanda temperatuuri 170 kraadini ja küpseta veel 5 minutit, alles siis lülita ahi välja ja jäta uks veidi praokile veel umbes 5 minutiks.
Aga eks igaüks peab oma ahjuga katsetama, milline on õige aeg ja temperatuur.
Aksule maitses ja meile ka! Teen peagi korduskatse Miga köögis.
Kommentaarid