Mulle on alati meeldinud kaardid, atlased ja gloobused. Isegi praegusel veebiajastul meeldib mulle aeg-ajalt avada reaalaega näitav tuulekaart, et otsida välja kõige tormisem või vaiksem koht Maal, samuti võin tundide viisi jälgida äikesekaarti ja vaadata, kuidas pikne vaikselt koha poole liigub, kus parajasti asun. Erinevatel teemadel kuvatud kaardid, teate küll, need, kus on näidatud, millistes regioonides süüakse enim õune või kuidas kirjutatakse erinevates keeltes sõna „kala“ või mingi muu jaburus, mille teadmine suures pildid üldse oluline pole, on siiani sotsiaalmeedias üks mu kindlamaid huviobjekte, millele klikin.

Nii ei olnud mul kooli ajal üldse keeruline meelde jätta kõiki Aafrikas asuvaid riike või teada, kus asuvad planeedi kõrgemad või madalamad kohad. Teadsin hästi, kus laiuvad metsad, kus pigem põllumaad või kus asuvad liivaväljad. Millised taimed ühes või teises paigas kasvavad või millised loomad elavad. See kõik oli mulle väga huvitav ning jäi vaevata meelde.

Kui minust poleks saanud kunstnikku, oleksin ilmselt maadeavastaja, kuigi avastamata maid ju väga enam pole... ilmselt siis maailmarändur... aga ega rändamine või kunstnikuks oleminegi väga teineteist sega... aga küllap lõi kunstnik minus siiski rohkem välja kui geograaf, sest kõik mu kodused atlased ja gloobused ning neid oli tõesti rohkem kui üks, said alati olematute riikide osas täiendust. Tagantjärgi mõeldes võis see olla ka tung tundmatute maade avastamiseks.