"Keemiaga oli mul kummaline suhe. Teooria läks kõrvust mööda, ilmselt seetõttu, et keemiaõpetajad vahetusid liiga tihti ja kellegagi neist ei tekkinud mõistvat kahepoolset sidet, mis minu arvates on koolis käies üks olulisemaid aspekte. Heas mõttes jäid meelde ju ikka need õpetajad, kes suutsid luua usaldusliku keskkonna. Samas praktika huvitas mind väga. See kujunes kindlasti päeva naelaks, kui laboris sai mõni katse läbi viidud. Kahjuks juhtus seda väga harva.

Kord valasin ühest katseklaasist teise mingit vedelikku rohkem, kui oleks tohtinud ning see mullitas üsna suurel kiirusel üle serva. Õnneks olid mul kindad käes ja hoidsin õpetuste kohaselt katseklaasi näost eemal, aga siiski lendas plahvatusohtlikku ollust ka minu tutikale tagile, söövitades sinna mõned plekid.

Eks algul olin ikka õnnetu, hiljem sai see aga üheks mu lemmik riideesemeks, mida klassikaaslased naljaga laborikitliks hakkasid kutsuma. „Kittel“ oli mul alati seljas kui läksin peole, ning tihti tulid uute tutvustega jutuks ka ajaga aina heledamaks pleekivad plahvatuse jäljed tagil. Lugu ise aga läks iga korraga aina julgemaks, sarnanedes kohati juba kõige pöörasema stseeniga mõnest Hollywoodi põnevusfilmist."