Kooliajal oli üheks mu meelistegevuseks lugemine. Eriti õhtusel ajal, kui sõpradega oli väljas käidud ning saabus koduste tööde tegemise aeg. Vajusin õppimise asemel tihti oma mugavasse lugemistooli ja elasin kaasa raamatutegelastele seiklusjuttudes, krimkades ning eriti ulmekates, kus avanesid mulle senitundmatud maailmad, mis eriti köitsid. Suure innuga lugesin fantaasiat ja müstikat ning sama põnevad olid ka ajaloolised- ja teadusraamatud. Kui aastaid hiljem mõne mu lemmikraamatu kangelased filmilinale jõudsid, pidin alati pettuma, minu peas olid need lood palju jõulisemad, fantaasiarikkamad ja ehedamad.

Tihti päästis suur lugemus mind ka mõnest ainest välja, kuigi vahel sain kahtesid vaid seepärast, et mul oli jäänud kodutöö tegemata, sest mul oli vaja teada saada, kes on mõrvar või ma ei saanud raamatut käest panna, kuna raamatu lõpuni oli jäänud vaid mõnikümmend lehekülge ning ma poleks saanud ju teadmatuses uinuda. Kord, olles äsja lugenud Karl Linne elulugu, teadsin tunnis vastata, et Linne huvi elusorganismide vastu algas juba lapsepõlves, kui ta tihti haige olles, jälgis aknast mööduvaid lehmi ning märkas nende nahamustrilaikudes teatud kordusi, mida ta hakkas üles tähendama. Õpetaja polnud sellest midagi kuulnud ja kahtles minu vastuses, aga kui näitasin talle raamatust „Homunkulus“, kust seda lugesin, sain edaspidi loodusainetes vaid häid hindeid, isegi, kui kodutöö oli tegemata.

Samas kirjanduse aines ma tihti põrusin. Paljud kohustusliku kirjanduse raamatud on siiani lugemata ning isegi „Tõe ja õiguseni“ jõudsin alles peale kooli lõpetamist. Küllap seepärast olengi valinud kunstnikutee, et mul oleks vabadus maalida omaenda lugusid ja värvilisi maailmu, kuigi mulle meeldib siiani avastada ka teiste loomingut, olgu see siis maalitud, kirjutatud, filmitud ja hoopis lavale toodud.